Avaleht » Filmiliigid

Vaarao lapsed (1991)

Dokumentaalfilmid Kestus: 51:40

Huviinfo

Tiitrite avatekst

"Üürikeseks jäänud Eesti Vabariigi iseseisvusaastail 1918-40 oli Eestis alalise elupaiga leidnud üle 700 mustlase. Rahutu hingega rahvakillu jaoks, kel rännukihk koos emapiimaga verre imetud, hakkas sõna KODUMAA tasahaaval omandama üha selgemat kõla ja tähendust.
Kuid peagi lakkas mustlaslaagrite rõõmsameelne melu, tehes kohta hitlerlike surmalaagrite ja Stalini sunnitöölaagrite põrgule, millest terve nahaga õnnestus pääseda vaid üksikuil.
Järgnenud aastakümnete vältel jätkus rahvaste vanglaks muudetud nõukogude impeeriumis mustlaskultuuri ja mustlaste traditsioonilise eluviisi plaanipärane hävitamine. Rändamine kuulutati kodumaa reetmiseks ja kauplemine spekulatsiooniks.
Kadunud on kaarikud, kanavargad ja käevaatajad, unustuse hõlma vajunud mustlaste seadused, kombed ja folkloor.
Jäänud on veel tähistaevas pea kohal - sama kauge ja kättesaamatu kui unistus kodumaast."

Filmi saamisloost

Lavastaja Sulev Keeduse täispikk dokk Eesti mustlastest sündis juhuslikust esteetilisest rännakust, millest autor ise on ühes intervjuus rääkinud järgmist: "Ostsin kunagi heliplaadi ungari mustlaste folkloorist. Sellest sai mulle ja sõpradele suur avastus" (Päevaleht, 27. okt 1991).

"Sellele esimesele rännakule järgnes ka teine, üpris ebatavaline - sellest saigi film. Eestimaa piiridest väljumata, sõitmata kaugemale Võrust, viibis Keedus tegelikult väga kaugel, mustlaste kodumaal - kui külaline ja võõramaalane. Seda ilmset paradoksi pole raske seletada; on ju mustlaste kodumaa alati nendega kaasas, neis endis - nende omapäras, mitte kellegagi sarnanemises. Nad jäävad iseendaks mistahes maailma nurgas, kokku hoides ja oma tavasid järgides."

"Oletatakse, et nende iidne sünnimaa on India, aga Keedusele südamelähedasem on teine versioon - millele viitab ka filmi pealkiri - "Vaarao lapsed"."
Schutting, G. (1992). "Vaarao lapsed". Päevaleht, 5. jaan.

Film võetakse üles aastatel 1990 - 1991 (tootmine 19.07.1990 - 01.06.1992) Olav Neulandi filmistuudios, võttekohtadeks Tallinn, Tartu, Pärnu, Riisipere, Vasalemma jm. Teos on omamoodi raamjutustus, mis koosneb erinevatest novellidest. Nende pealkirjadeks on räämas maja seinale kirjutatud mustlaste nimed, keda filmis portreteeritakse - Tšaika, Rekka, Kostja, Tamara, Zoja, Aksel, Vila, Korki, Minka, Helmut, Medni, Alma ja Žane. Kogu jutustust raamib filmi peategelane, lastekodus üles kasvanud Medni Pilve.

Medni Pilvega näib Keedus ka kõige parema kontakti leidvat. Ta on "hea suhtleja ja avatud mõttega inimene, kes liikunud ringi seitsmekümnendate Tartu andergraundis ja avaldanud omakirjastatud luulet; teiseks aga väljendab rusutud rahva elurõõmu ja hakkamasaamise kvintessentsi, ühteaegu mõtlikku nukrust ning teisalt lapselikku rõõmu, mis pääseb esile improviseeritud karusselliga keerutades," märgib Martin Oja.
Oja, M. (2009). Mällu tätoveeritud asjad I.Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 115.

Sulev Keedus filmidokumentalistikast

Intervjuuküsimusele, kas dokumentaafilm peab tingimata olema filmi-, mitte videolindil, vastab Sulev Keedus:
"Kandja ei olegi niivõrd oluline. Dokumentaalfilm on devalveerunud aga just tänu videole. Tundub, et on unustatud, mis žanr või mis asi on tegelikult dokumentaalfilm, millised võimalused selles on. Praegune video eelistamine on tegelikult võidujooks rahanappusega, usun, et kunagi hakatakse ka meil tõsielufilme osaliseltki jälle filmilindile tegema. Video ei võimalda sellist pildi läbitöötamist, valgust ja varju, nagu annab filmilint.
Pealegi tundub mulle, et ma ei taha praegu teha dokumentaalfilmi ka sellepärast, et tal puudub Eestis auditoorium. Filmi näidatakse korra riiklikul telekanalil mingil väga ebasobival ajal, see ei ole ju auditoorium."
Keedus, S. (1999). Vastab Sulev Keedus . Teater. Muusika. Kino, nr 8, lk 2-12.

Filmist kriitiku pilguga

Keeduse mustlaste-film on saanud eesti filmikriitikalt üksnes kiitvaid hinnanguid, allpool väljavõtteid neist:

Võrreldes Keeduse varasemate dokumentaalfilmidega on "Vaarao lapsed" suurejoonelisem, "peegeldades huvisuuna selginemist ning lavastamismeetodi kujunemist," leiab kriitik Martin Oja.

"Dokfilmi sisuliseks tungiks on jäädvustada kurioosset ja marginaalset; avastada miskit, mis paelub vaatajat ebaharilikkusega. Või ka vastupidi, jäädvustada teatud ajale ja ruumile rõhutatult iseloomulikku. Siin-seal on Keedus saavutanud mõlemat korraga. Rohkem on tema dokumentalistipilk suunatud siiski marginaalse ja markeeritu suunas. Seda nii filmi "Jonathan Austraaliast" eluheidikud, "In Paradisiumi" vangid kui ka "Vaarao laste" mustlased."

"Film räägib Eestis elavatest mustlastest, keda on vene ja saksa võim kõvasti taga kiusanud ja hävitanud. Kuigi nad on paiksed, hoiavad nad kinni oma kultuuri sümbolitest, mis meenutavad rännakut."

"Ülesehituse poolest on "Vaarao lapsed" (koos "In Paradisiumiga") Keeduse kõige konstrueeritum, ekspressiivsem ja väliselt korrastatum dokk. See ilmneb mitmetes võtetes. Näiteks korrastavad filmi ja loovad tegelastega sidet seinale kriibitud eesnimed."

"Kõige ekspressivsemalt mõjuvad lapsehäälel filmile peale loetud kommentaarid. Need on entsüklopeediast pärinevad tekstid teemaga lähemalt või kaugemalt seotud nähtuste, näiteks tähtede, armastuse ja tätoveeringute kohta. Neil lõikudel on mitmetahuline mõju. Nad toimivad oma ametlikus neutraalsuses ühteaegu kohandavalt ja võõristavalt, mütoloogilist tähendust lisades ja samas ka sellest vabastades."
Oja, M. (2009). Mällu tätoveeritud asjad I.Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 113-116.

German Schutting: "Film on musikaalne - kusjuures mitte sellepärast, et kaadris on palju laulu ja kitarrimängu. /---/ Filmi musikaalsus on olemuslik, peitub selle ülesehituses, teemade, meeleolude ja intonatsioonide ühendamise viisis. Filmi rütmilisuse aluseks on kaadritagune hääl, mis loeb ette märksõnu vanast entsüklopeediast. /---/
Keedus leiab eri rahvusi eraldavate tarade müüris värava ja läheb külla.Teda kostitav pererahvas laulab ja räägib peale oma keele ka eesti ja vene keeles. Ning peab oma kodumaaks Eestit."
Schutting, G. (1992). "Vaarao lapsed". Päevaleht, 5. jaan.

Riina ja German Schutting "Keeduse filmile pole omane soov kedagi ümber veenda, midagi tõestada, ta on pigem introvertne, rohkem endale kui välismaailmale suunatud. End sisekaemusele häälestunud autor häälestab ka oma vaatajat rahulikule, mõtlikule lainele."
Schutting, G., Schutting, R. (1992). Sarnase samastamatusest. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 58.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm