Avaleht » Filmiliigid

Sügisball (2007)

Mati Undi samanimelise romaani ainetel

Mängufilm | Draama Kestus: 123:00

Mälestused

Katrin Kissa, produtsent

““Sügisballiga” oli  magamata öid õige mitu – üks magamata öö oli vahetult enne võtteid, kui reaalsus end korraks ilmutas ja kontoseisu meelde tuletas. Sel hetkel oli meil olemas üks viiendik eelarvest. Teine magamata öö oli natuke pärast võtteid, kui meil oli materjali ilmutamiseks pisut lisaraha vaja ja ma mõtlesin korraks oma korteri peale laenu võtta, aga enne jõudis üks põhjamaa mees abi pakkuda. Mulle ongi hakanud tunduma, et kui teed oma asju südamega ja eriti raha pärast ei närvitse, siis laheneb kõik kuidagi iseenesest.”
Tõnson, M. (2007). Sitke mulgi liha. Eesti Ekspress, 13. sept, lk A6-A7.

Veiko Õunpuu, režissöör

Mõjutajad. “Minu hinnangul võiksid mõjutajad protsentuaalselt jaguneda järgmiselt: kakskümmend protsenti Unti, viis Viivi Luike, viiskümmend protsenti Kaurismäkiga lahjendatud Tarkovskit, ning kakskümmend viis protsenti haiglast auahnust. No ja siis muidugi see tavaline duo – Kristus ja Karlo Funk, ilma kelleta ei ole Eestis tänapäeval võimalik ühtegi head filmi teha.
Sügisball, http://www.sygisball.ee/et/intervjuu/ (01.08.2012).

Filmi valmimisest. Oleks rohkem raha olnud, oleks ta võtteperioodi kahe kuu peale tõmmanud, rääkis Õunpuu intervjuus ajakirjanikule. “Sihuke tunne on, nagu oleksin andnud viis aastat oma elust. Väga kiireks läks. Veerevtehnikat ei saanud nii palju kasutada, kui oleks tahtnud, aga ehk mõjuvad robustsus ja lihtsus just hästi. Ma olen viimased kuus kuud 24 tundi päevas “Sügisballi” teinud. Ainult suvel tegin paar reklaami, et ära elada.”
Sügisball, http://www.sygisball.ee/et/intervjuu/ (01.08.2012).

Intervjuus Andres Keilile nendib lavastaja, et tema jaoks valmis film juba 2007. aasta jaanuari lõpul, kui ta hakkas filmi monteerima. “Ega ma ei suutnud kaua kannatada. Panin materjali oma laptop’i ja hakkasin kodus monteerima. Öösel kell kolm ärkasin üles. Kui mingi mõte tuli, monteerisin natuke, tõstsin juppe ümber. /---/ Me hakkasime helindama vist märtsis, enne seda ma kärpisin veel. Ta oli alguses umbes kaks ja pool tundi pikk. /---/ Mulle tundub, et kuna seal võtteplatsil on nii palju inimesi ja pinged on nii kõvad, et raske on teha, siis toimub filmi lõplik valmimine ikka montaažis. Ja hea on, kui on variante.”

“Õnneks on “Sügisball” moodulitena kirjutatud. Sündmusi on võimalik ühest kohast teise tõsta. Esialgsest stsenaariumist erineb film päris kõvasti. Üleüldse tundubki stsenaariumist  lähtumine vähemalt minu puhul vale. Mingisugune kondikava peab olema /---/. Pead teadma, kuhu sa homme kolid. Aga tegemine hakkab siis, kui on filmi võte. Siis näed. /---/ Näiteks Maureri liini ma kirjutasin kõik ümber. Jooksvalt, kogu aeg. Öösel kirjutasin, võttepäeva alguses proovisime, kui sobis, siis läks”.

“Viimane kolmandik võtteperioodist läks enam-vähem kõik juba kohapeal. Ma ei suutnud päris täpselt välja mõelda, mismoodi kõik see lõpeb, aga millalgi, paar päeva enne võtteperioodi lõppu, oli mul juba teada, kuidas ma ligikaudu ette kujutan. Pärast kodus monteerides hakkas mulle tunduma, et esiots venib. /---/ Ma ise ei raatsi režissöörina stseene järsult ära lõigata. /---/ Siis ma läksin monteerija Tambet Tasuja juurde, kes lõi suured monteerijakämblad materjali. /---/ Siis ta lõikaski filmi selliseks, mida on, ma arvan, täiesti mõnus vaadata. Ka inimestel, kes ei ole ainult Tarkovski peal kasvanud”.
Keil, A. (2007). Veiko Õunpuu tantsitab "Sügisballi" Veneziasse [intervjuu Veiko Õunpuuga]. Eesti Päevaleht, 1. sept, lk 17-19.

Mart Taniel, operaator

Filmitegemise protsessist. “Sügisballi” juures oli mitu asja koos: Veiko uljus, minu kogenematus ja Kissa riskivõtt. Ühesõnaga kolm algajat, kelle ainus puudus oli see, et nad polnud varem täispikka teinud. Praegu tundub, et see on parim platvorm, kust peale hakata. Julgus ei tähenda ju ilmtingimata südame ja mõistuse puudumist, kuigi tihti suhtutakse filmitegemisse kui prestiižsesse eneseteostusesse ja olgem ausad - maailm on nahahoidjaid täis. Tõelist suhtumist oma tegudesse pole ülearu. Ma ei pea silmas komöödia välistamist, vaid pigem ülemõtlemist, st kas siis semiootikasse, tunnustusse või kasuahnusesse langemist.
Sügisball, http://www.sygisball.ee/et/intervjuu/ (01.08.2012).

Taavi Eelmaa, šveitser Theo osatäitja

“Nii näitlejate kui režissööriga koostöö oli ideaalne. See, et me oleme head sõbrad, ei mängi tööprotsessis peamist rolli, kuid ta annab ühe hädavajaliku eelise - absoluutse usalduse ja respekti teise inimese mõtete vastu. Nende relvadega saab muuta maailma.”

“Lihtne on raskemeelse filmi puhul laskuda masohhismi ja tegelaste valu nautlemisse. Sügisballis seda ei juhtu. Käesoleval juhul on Veiko täiesti unikaalselt ja väga kindla käega juhtinud oma armsad kangelased klaustrofoobilisest staatikast välja budistliku mõistmise juurde. See on väga suur saavutus.”
Sügisball, http://www.sygisball.ee/et/intervjuu/ (01.08.2012).

Rain Tolk, Mati osatäitja

Kirjanik Mati rollist: “Lihtsus ja mõtlematu siirus on talle võõrad, ta kipub asju üle intellektualiseerima ja selle tõttu toob enda ellu pahandusi. Ta on äärmiselt edeva sisemise minaga ja see väljendub tema retoorikas ja loomingus. Ühel hetkel ta siis isegi mõistab seda ja tunnistab, et armastab ainult iseennast. Mati mängimine oli ka psühhoteraapiline kogemus, valmistumine selleks, et kunagi saab olema veel halvem ja millised on siis optsioonid. Kuigi mu enda isikule lähemad väljendusviisid on huumor, absurd ja eneseiroonia, paistab, et näitlejana on mulle sobilikum žanr draama.”

“Sügisball” ei esita mitte küsimusi, ega ammugi ei paku lahendusi, vaid teeb seda, mida filmikunsti vahenditega kõige paremini on võimalik teha, ta näitab. Ja näitab ta eelkõige inimest, mitte sellisena nagu me oleme enamasti harjunud kultuuris nägema - kergelt idealiseerituna ja üllameelsena, võitlemas suurte ideede nimel, vaid sellisena nagu me tegelikult oma igapäevaelus inimest tunneme. Väiklase, üksildase, hirmunud, kurva, õnnetu, egoistliku, saamatu, tihti üllatava, geniaalse, nutika ja armastusväärsena. Ehk mitte kunagi väga üheselt mõistetavana.”
Sügisball, http://www.sygisball.ee/et/intervjuu/ (01.08.2012).

Juhan Ulfsak, arhitekt Maureri osatäitja

Meenutades võtteperioodi: “Õhkkond oli rahulik ja loominguline. Sai tehtud nii, nagu sellel hetkel oskasime ja suutsime, kõik stseenid mängisime lahti, proovisime erinevaid variante, muutsime teksti kui vaja, filmisime järgmine päev materjali uuesti, kui öö jooksul oli selgunud, et ikkagi oli jama - ühesõnaga kõik oli nii, nagu minu arvates peab olema. Ei mingit tehnilist diktaati ega tuima storyboardi "täitmist". Väga head mälestused on.”
Sügisball, http://www.sygisball.ee/et/intervjuu/ (01.08.2012).

Maarja Jakobson, üksikema Laura osatäitja

“Iga filmiga saan ise mõnes mõttes targemaks. Esimese filmi tegemise ajal oli sageli selline pimedas toas kobamise tunne. Laura puhul sain vist esimest korda aru filmirollist kui tervikust. "Vist" sellepärast, et päris kindel ei saa kunagi olla.”
Sügisball, http://www.sygisball.ee/et/intervjuu/ (01.08.2012).

Tiina Tauraite, Ulvi osatäitja

“See oli mu esimene näitlejatöö Veikoga, ta osutus eriti osavaks režissööriks mu meelest. Igal juhul ei aja ta näitlejal segase jutuga juhet kokku ja on platsil igati abiks.”

“Film on kõva. Mulle meeldis, et mingil imetabasel moel on näitlejad kõik võrdselt head, tabanud stiili kuidagi ühiselt-peenelt ja see on hea ansamblimängu tunnus. Jääb mulje, justkui oleks Veiko teinud proove kõigi näitlejatega koos, nagu seda teatris tehakse.”
Sügisball, http://www.sygisball.ee/et/intervjuu/ (01.08.2012).

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm