Põrgupõhja uus Vanapagan (1964)

Tallinnfilmi annotatsioon

Film "Põrgupõhja uus Vanapagan" on A.H. Tammsaare samanimelise romaani ekraniseering. Filmi proloogis keelitab Peetrus Vanapaganat maa peale minema, et proovida, kas ta võib seal inimese kombel õndsaks saada. Vanapagan kuulab hoolega Peetruse õpetusi, kuid õndsakssaamine maa peal käib tal üle jõu, ükskõik kui palju ta ka oma karujõuga tööd ei tee. Vanapagana lapsemeelset mõistust ja vankumatut usku töö ja kuulekuse läbi õndsaks saada kasutab ära omakasupüüdlik, külakurnajaks peetud Kaval-Ants. Kirjeldus © Eesti Entsüklopeediakirjastus „ Tallinnfilm I Mängufilmid 1947-1976”
Tallinnfilm, http://www.tallinnfilm.ee/index.php?page=117&product_id=902&action=show_product_details (19.06.2012).

Filmi saamisloost

Filmi käsikirja kaitsmine Üleliidulises Riiklikus Kinematograafia Instituudis

Filmistsenaarium "Maa peal"  oli Jüri Müüri ja Gennadi Kaleda diplomitööks Üleliidulises Riiklikus Kinematograafia Instituudis juba septembris 1959. Esimesele variandile järgnesid teine ja kolmaski stsenaariumi variant ja 24. märtsil 1960 oli Moskva kinoinstituudi aulas repertuaarinõukogu istungil diplomandide Müüri ja Kaleda käsikirja kaitsmine.

Katkeid kaitsmiselt:
Gerassimov (režiikursuse meister, professor): See on tõeline FILM! Ja mu toetus on absoluutne... Ehkki eksperimenteerimise suhtes kõhklen veidi... Tegemist on õilsa idee ja eesmärgiga.
Toetan diplomandi, kuid lugu on keeruline. Peaasi, et linale ei roniks naiivne teater oma halvimal kujul: butafoorne grimm, kostüümid ja papist dekoratsioonid. Rahvuslikkuse küsimus on küllap tähtsaim säärastel puhkudel... On rahvuslikkus - on kunst, ei ole rahvuslikkust - ei ole kunsti, on ehk enam-vähem elegantselt tehtud akvarell.

Larissa Šepitko (režiikursuse diplomand): Tallinna stuudio ja Eesti Kultuuriministeerium on selle filmi puhul väga kahevahel ning meie siinse repertuaarinõukogu mis tahes poolik otsus toob kaasa stsenaariumi ebakindla hõljumise pikaks ajaks, kui mitte igaveseks.

Tallinnfilmi stuudio direktor käivitab hoopis "Ühe küla mehed", millest saabki Müüri diplomitöö ja koostöö algus Griša Kromanoviga, kes tuleb 1963. aastal ka "Põrgupõhja" filmi kaasrežissööriks.
Valmis filmi üleandmine Moskva Kinokomitees oli juba hoopis midagi muud kui käsikirja kaitsmine VGIKis. Komitee esimees Romanov oli näost sinine ja mõmises ehmunult, et mis Peetrus ja taevas, mis Vanapagan ja põrgu, mis lollus see üldse on? Eestlased püüdsid seletada, et ikkagi neile tähtis klassika. Romanov pahvatas mõnitavalt: "Klassika? Tolstoi on klassika, aga Tammsaare - kah mõni klassika!".
Säde, E. (2009). Uus Vanapagan Mulgimaalt. Sirp, 16. jaan.

Režissöörid Jüri Müür ja Grigori Kromanov oma filmist

Töö filmimisel oli huvitav. Suurimad mured, kahtlused ja otsingud käisid seda rada, kuidas tabada ja säilitada filmis Tammsaare teose vaimu, tema sügavat pilku, filosoofiat. "Põrgupõhja uus Vanapagan" on ju äärmiselt komplitseeritud teos, siin on läbi põimunud ürgne realism, grotesk, allegooria ja satiir. Kõigil sündmustel on suur tähenduslikkus ja mastaap...
Kui aga meiegi filmis on midagi õnnestunut, siis on kõigepealt "süüdi" Tammsaare, sest aluseks filmile jääb ikkagi kirjandus ja kirjaniku suur mõte.
Kromanov, G., Müür, J. (1964). Mis on valmis, teoksil, kavas. Sirp ja Vasar, 15. mai.

Filmi võttepaigad

Meenutab Ain Erik, kes 1963. aastal oli Suure-Jaani Metsamajandis metsakasutuse vaneminsener:
"1963. aasta kevadel pöördusid filmigrupi "Maa peal" esindajad minu poole sooviga leida välisvõteteks sobivaid paiku... Viimaseks tutvustuseks jätsin kaitsealuse näidismetsa Kabala metskonnas ja see vaimustas filmimehi kohe.
Ürgse väljanägemisega kuusiku servale kerkisidki Põrgupõhja talu rehielamu, ait, laut ja kooguga kaev. Hoonestus oli piiratud roigasaiaga. Et ehitised oleks loomutruud, toodi külast osadena kohale vanad väikehooned ja nende seinapalgid laoti uuesti üles. Katused kaeti vanade õlgkatustega...
Võtete lõppemise järel hilissügisel oli filmijatel kohustus võtteplats korda teha, see tähendab likvideerida kõik sinna hoolega ehitatu. Mul hakkas sellest Põrgupõhja metsatalust kahju. Pöördusin metsamajandi nimel Eesti NSV Ülemnõukogu poole palvega säilitada filmidekoratsioon ja anda see tasuta Suure-Jaani metsamajandi bilanssi. Kompleks maksis 63 00 rubla. Avaldus rahuldati ja hooned jäid püsti.  Sellest Tõrvaaugu eliitmetsas paiknevast Põrgupõhja filmitalust sai 15 aastaks kultuuriobjekt, mida käis uudistamas rohkesti huvilisi. Lõpuks tuli hooned siiski likvideerida, sest need hakkasid lootusetult lagunema.
Puhastatud platsile ehitas Kabala metskond puhkekohana moodsama Vanapagana majakese, mille seintel on fotod ja lood sellest Eesti filmiajalooga seotud paigast.
Filmi Kaval-Antsu maja ehitati Lõhavere mõisapargi kõrvale lagedale väljale. Kvaliteetsest saematerjalist ehitis pandi aga filmimise lõpus põlema ja maha see põleski. Osa võtteid tehti Lõhavere haigla keskküttekorstna otsast."
Erik, A. (2009). Vanapagan tegutses Suure-Jaani ümbruses. Sakala, 9. dets, lk 6.

Siiski peeti filmi "ristsed" Valgejõel, kus filmiti esimest võtet: Kusta kättemaksu noorele Antsule.
Saul, J. (1964). Hetketi „Maa peal“ [filmivõtetest]. Kultuur ja Elu, nr 2, lk 32-35.

Filmiloomad

Põrgupõhja Jürkal peab "tapmiseks" olema päris karu. Taltsutajad oma karusid ei andnud. "Durovi nurgake" Moskvas ütles ära. "Zootsentr" samuti. Riikliku tsirkuse karudest oli osa külalisreisidel välismaal...
Lõpuks sai V.Bobossova kokkuleppele Moskva Populaarteaduslike Filmide Keskstuudio zooloogilise baasiga. Filmigrupp sõitis Moskvasse, sest karu Eesti metsa siiski ei lastud.
Parem polnud lugu Tallinna Loomaaiast saadud karujõmpsikate Ruslana ja Ludmillaga. Nende kuuajaline ekspeditsioonis viibimine nõudis kõigilt pikka meelt ja suurt kannatust. /---/
Kust võtta Jürka matusteks kaht ehtsat hobusekronu? /---/ Hädast aitas välja Rakvere rebasefarm...
Lark, L. (1963). Filmidirektor Veronika Bobossova. Nõukogude Naine, nr 11, lk 18-19.

Kassidega oli lugu kõige hullem. Eelkõige seepärast, et neil on küüned. Teiseks: kokku kuus kassi katkestasid keset võtet ilma igasuguse hoiatuseta lepingu Tallinnfilmiga, loobusid saadaolevast honorarist (piimakausist) ja tegid minekut. /---/ Alatasa käis üks kassijaht. Umbes kahekümnenda kassiga õnnestus filmimine.

Ebatavalistest võtetest oli film rikas. Tuli kasutada paljude spetsialistide abi. Nii oli Noor-Antsu uputamise stseeni filmimisel hädatarvilik vetelpäästjate kohalolek. /---/ Kaval-Antsu talu põletamise juures olid kaasatud Suure-Jaani ja Viljandi tuletõrjujad, kes pidevale valvelolekule lisaks esinesid ka kaadris.
Ojamaa, P. (1964). Kui ehitati Põrgupõhjat. Noorte Hääl, 17. juuni.

Enne kui film esilinastus Tallinna kinodes, näidati seda Suure-Jaani rahvale.
Filmi maksumuseks kujunes 306 000 rubla ja film sai II tasustusgrupi.
ERA.R.1707.1.851 lk 41.

Rollikandidaate

Filmiarhiivis albumites A 143-146 fotod kaadrite ja töömomentidega (187 fotot) ja näitlejate fotoproovid (271 fotot):
Jürka - Aksel Orav (3 fotot), Arnold Everaus (3), Elmar Salulaht (6), Voldemar Panso (6), Ilmar Tammur (6), Einari Koppel (6), Evald Tordik (6)
Juula - Elli Varts (7 fotot), Virve Meerits (6), Herta Eelmäe-Elviste (5), Aino Seep-Briede (2), Astrid Lepa (11), Lis Lindau(4), Silvia Laidla (6), Dzidra Ritenbers (6), Ines Parker (6), Leida Aru (6)
Kaval-Ants - Jüri Järvet (9), Paul Ruubel (3), Ants Eskola (6)
Lisette -  Ellen Liiger (3), Ilse Ever (6), Leida Rammo (6), Mai Mering (3), Lia Laats (3)
Maia - Eili Sild (6), Meeli Sööt (6), Reet Krossmann (3), Tamara Gaenko (3),
Pastor - Valdeko Ratassepp (6), Paul Ruubel (3), Feliks Mandri (6), Karl Ader (6), Einari Koppel (3), Adolf Himbek (6)
Peetrus - Jüri Järvet (6),  Arnold Sikkel (3)
Riia - Marjo Lahdenpera (3), Merike Ruus (3), Riina Kumm (3), Lea Unt (3), Kersti Lindeberg (1), Eha Milder (1),
Eha Palginõmm (3)
Kaksikud - Aivars ja Ilvars Mintals (3), Hillar Väravas ja Harry Tilk (3), Urmas Karilaid ja Ago Õispuu (3), Olev ja Kalev Küla:(3)
Eleonore - Tiia Kriisa (6), Juta Lehiste (3)
Noor-Jürka - Hillart Orav (3), Robert Gutman (3), Evald Hermaküla (6), Ants Ander (3)
Noor-Ants - Mikk Mikiver (3), Rein Mikk (3), Leonard Merzin (3), Sander Raus (6)
Adolf Himbak: konstaabel (3)
Oskar Liigand: naaber(3)
Einari Koppel: arst (3)
Jaan Saul: Kustas (3)

Toonasest retseptsioonist

J. Müür ja G. Kaleda on stsenaariumi kirjutades lähenenud A. H. Tammsaare romaanile juurdlevalt ja lugupidamisega, kuid ühtlasi ilma liigse kartuseta. /---/ Stsenaarium on kirja pandud võimalikult romaani tekstist kinni pidades, omapoolset lisamaterjali pruugitakse vähe ning oskuslikult. Põhiliselt on stsenaaariumi kirjutamine taandunud valikule, dialoogide, arutluste ja sündmuste seostamisele ning ka paratamatule kärpimisele. Sellise põhimõtte ja ekraniseerijate range pieteeditunde tõttu on saanud üsnagi tammsaarelikult kõlav stsenaarium.
/---/
H. Mandri pastorina, K. Karm arstina on vist küll parimad kõrvalosad kogu eesti filmikunstis, mõlemad on saavutanud maksimaalse tulemuse.
Film jääks võrratult vaesemaks, kui sealt puuduksid J. Garšneki mõtisklev kaameratöö, helilooja E. Tambergi napp emotsionaalne muusika ja kunstnik R. Raamatu suurepärane kujundus. Nende saavutused on juba eraldi artikli teema.
Tobro, V. (1964a). Alus on rajatud [Mõttemõlgutusi esimese Tammsaare-filmi puhul]. Edasi, 28. juuni.

Otse eeposliku kaaluga ja sügavuti haaravad on stseenid, kus Jürka on Juula surivoodi juures, kõrvalt ukseavast tulvab suitsunud hämarasse tuppa valgus ja need kaks kõnelevad oma viimast juttu. Hea tunnetusega on filmitud  episoodid, kus Ants näitab soosse aetud kraavisihti ja räägib neitsilikust maast. Või jälle episood pärast Maia surma: keset kaadrit valgust ahmiv latern, pere söögilaua taga vastastikku kaks profiilis nägu ja käed laual. Muud piirjooned sulavad kaadri tumedasse tausta. Jürka ja Juula hääl kõlab vaikselt - siin on alasti kahe lihtsa tööinimese suur mure ja see puudutab vaataja hingekeeli.
/---/
Tammsaare autoripoolsed arutlused satiirilise, skeptilise ja iroonilise naeratusega, millega ta elu vaatleb, kindlad tõed nullile taandab, annavad romaanile erilise sära, ainulaadse kirkuse (hoolimata traagilistest ja süngetest lehekülgedest). Tundub, et selles osas jääb film võlgu tammsaarelikule laadile. Kas sellega ei kaasne teatud lihtsustamine? Kas siit ei tulegi filmis paiguti üksluisem ja raskem põhivärv kui vaja? Selles osas oleks vajanud stsenaarium mõtlemist.
Link, E. (1964). Klassika ekraanil. Sirp ja Vasar, 26. juuni.

Huvitavat vaatamist:

Telesaade“Kommentaare Eesti filmile: Põrgupõhja uus Vanapagan“ (1996). http://arhiiv.err.ee/vaata/kommentaare-eesti-filmile-porgupohja-uus-vanapagan

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

„Põrgupõhja uus Vanapagan“ on filmiklassika-sarja 39. film, ilmunud 12.01.2013.