XXI sajandi presidendid (1994)

Filmist ajakirjanduses

Tarmo Teder: „Filmi üks tugevamaid kohti toimub Siinmaade vanematekodus, kus lahvatavad üliemotsionaalsed ja vastuolulised tiraadid perepapalt, võidutseb eluterve talupojamõistus, purskuvad kainelt ja kriitiliselt paikapanevad hinnangud.
Öeldakse, et ajakirjandus (ka kunst) võib poliitikaga tantsida, bankettidel tiibu ripsutada ja pokaale kõlistada, aga mitte koos voodisse magama minna. Sest seal segunevad võimud ja pead tõstab korruptsiooniuss. Märt Müür kui filmikunstnik ja -ajakirjanik pole "XXI sajandi presidentides" ehk poliitikaga voodisse just läinud, aga kõheldes selle serval istus ta igatahes.“
Teder, T. (1994). Alasti unelmad parteilise valimisvõitluse teenistuses. Rahva Hääl, 16. mai, lk 6.

Sulev Teinemaa: „Märt Müür jätab filmi lõpu lahtiseks, tuues küll sisse kaks praegu välismaal tudeerivat noort inimest, kes võivad samuti saada meie tulevasteks juhtideks. Ühtlasi annab ta endale võimaluse sama rea jätkamiseks, märgistades "XXI sajandi presidendid" alapealkirjaga "Film esimene". Mis suunas Müür liigub, näitab aeg.“ /---/
Teinemaa, S. (1994). Diletantliku enesekindluse apoteoos. Hommikuleht, 17. mai, lk 18.

Aime Kons: „Märt Müür on suhtunud oma kangelastesse suure pieteeditundega. Kuigi režissööri diskreetne kohalolu on kogu aeg aimatav ja sagedasti ka kaadris nähtav, ei sekku ta presidendikspüüdlejate mõttemaailma. Ta laseb sündmustel ja elul ning mõttel vabalt voolata. Ta on kindel, et "materjal" - presidendikspürgijad - suudab endast ise luua ammendava pildi. Ja ta pole eksinud. Vaataja ees rullub lahti kahe isiksuse sisemine "mina". Nad on sellised nagu nad on, iseasi muidugi, kuidas vaataja nad vastu võtab - kas kui suurushullustust põdevaid ennasttäis poisikesi, kes suhtuvad kriitikavabalt nii endasse kui ka ühiskonda, või on hoopiski tegemist uue ajastu prohvetitega, kes täpselt teavad, mida tahavad ja kuhu jõuda soovivad.
Film on väga dünaamiline ja vaheldusrikas, kasutatud on häid ja vaimukaid mõtete üleminekuid.
Ka mõningate kentsakate elusituatsioonide näitamisest pole režissöör tagasi kohkunud, kuid ta teeb seda omapoolse kommentaarita, lastes kaamerasilmal (operaatoritöö tegi Arvo Vilu) asjasse suhtuda elukogenud ja heatahtlikult meelestatud vanema sõbrana.“
Kons, A. (1994). Kui mitu presidenti mahub Eestimaale? Päevaleht, 18. mai, lk 9.

Lauri Kärk: „Portreteeritavate avamine pole uue filmi puhul küll mingi probleem olnud. Sellega need suurde poliitikasse pürgijad teineteise võidu ametis ongi, et ennast nii- ja teistpidi eesti rahvale välja pakkuda. Kas eesti rahvas neist ka samal arvamusel on nagu nad ise, on muidugi sootuks teine küsimus.
Võiksime ju öelda, et Müüril režissöörina pole selle filmi tegemisel muud vaeva olnudki, kui üksnes jõuda kõik pakutavad lollused või ka kuidagi teisiti määratletav ilusasti filmilindile jäädvustada (operaator Arvo Vilu). Müüri enese suhtumine on seejuures vaata et ülearugi respekteeriv.“
Kärk, L. (1994). Täna naljakas, homme tõsine. Postimees, 24. mai, lk 10.

Heli Speek: „Arvatavasti ei teadnud režissöör ja operaator filmi alustades, kuhu välja jõutakse, sellest ilmselt ka pisut palju kõikvõimalikke pitsitõstmisi, tassi taga istumisi, muidu söömisi. Kui kõik ette teada, siis ei pruugikski tõsielufilmi teha. Film võinuks olla ehk lühemgi. Ma kardan, et praegusel kujul ei huvitu temast peale eesti vaataja mitte keegi (ega seegi ole paha). Oma nõuannetega võinuks sekkuda toimetaja, et mitte olla filmigrupis vaid endise aja rudiment.  Kuid kahjuks on toimetajaid, kelle arvamust režissöör usaldaks, mõni üksik. Kõigele vaatamata on film suurepärane saavutus, õigustades kõiki pingutusi, ja tõestades, et Eesti rahaga saab teha mitte kellegi survest sõltumatu filmi.“ /---/
Speek, H. (1994). Profiilid julguse taustal. Kultuurileht, 20. mai, lk 12.

Helena Haag: „Müür pole filmis kujundanud mingit lõplikku kontseptsiooni. Kõik otsad on lahtised. On lähtutud indiviidikesksest poliitikast, kus inimene peab olema algusest lõpuni avatud. Pärast esilinastust Otepääl ütles Müür, et ta ei hoidnud ega säästnud mitte filmi tegelasi, vaid rahvast.
Kui lõputiitrite saateks hakkas kõlama "Hei-hoo, hei-hoo...", jagunes saal reaktsioonilt kahte leeri: ühed naersid kergendatult, teised olid lihtsalt hämmingus. Keda siis lõpuks pilatakse, kelle üle naerdakse? Andres Valkonen väitis, et pilatakse filmi tegijaid, mitte mingil juhul aga filmi tegelasi.“
Haag, H. (1994).  Halastamatu aususega poliitikute argipäeva. Postimees, 8. juuni, lk 15.

Märt Kubo: „MM on jutustaja. Tal on aega ja filmilinti laialt käes. Kõik tuleb ära rääkida, peategelase sünnist kuni tulevikuprojektideni. Kuni MM või tema tegelased räägivad ja selgitavad, rändab kaamera laisalt ja igavalt toast tuppa, makaronipotist maalile, koorilauljast kuulajani, jääb sinna isegi pikalt pidama, ronib Ülo Siinmaa kannul kööki, käib ära Otepää käimlas, fikseerib seal kõik atribuudid ja tegusa veepahina, uudistab Gunnar Aarma puuskulptuure. Kõikjalt otsib MM tähenduslikkust ning tuleb tunnistada, et tal on terast silma ja head kokkupanemisoskust.“ /---/
Kubo, M. (1995). Filmipresidendid eluteatris. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 31-33.

Filmile tagasivaatavalt

Katke intervjuust

Sulev Teinemaa: 1994. aastal valmis sul küllalt intrigeeriv film "XXI sajandi presidendid", kus portreteerid kaht noort tegusat inimest, Jaanus Raidalit ja Ülo Siinmaad, kes mõlemad tahavad saada kunagi Eesti presidendiks. Raidalist on aeg-ajalt Õhtulehes üht-teist lugeda, Siinmaad ei mäletagi enam, sul oli plaanis teha neist aastakümnete pärast jätkufilm. Tänaseks on järgmise presidendi kandidaadiks pürgijaid juba hulgem, nii et võistlus võiks põnevaks kujuneda, kas tuleb filmi teine seeria?

Märt Müür: Need mehed olid ühiskonnas sellise mõtte välja käinud. Ühest küljest olid nad pretensioonikad, teisalt nende käitumine oli pretensioonitu. Poliitiliselt oli leige aeg, esmakordselt oli president valitud, kuid mitte rahva poolt. Samas ühiskond nagu ootas midagi. Seda filmi on mitmeti lahatud, väidetud ka, et Müür tegi julma filmi. Mõlemad portreteeritavad olid aga filmiga rahul.
1996. oli taas presidendi valimise aasta, tahtsin minna rütmi ja jälgida, kes kandideerivad presidendiks. Järg ei oleks olnud vaid nende poiste jälgimine. Mõte oli jäädvustada valimisaastaid 1996, 2001, 2006 ja 2011, kuid kahjuks ei leidnud ma rahalist toetajat.
Teinemaa, S. (2013). Vastab Märt Müür. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 5-18.