Ülemlaul (1981)

Filmist kriitiku pilguga

Vaino Vahing: „Algus on paljutõotav: puhtad värvid, diskreetne kaadritagune tekst, vaoshoitud muusika – pretensioonitu häälestus ülemlaulule. Vaadates tajud endas toimuva protsessi kahepoolsust: välise emotsionaalse-ratsionaalse informatsiooni tasandilt tekib hinnanguline suhe iseenda hoiakusse ülikooli... Ümberväärtusamised. Elustuvad minateadvuse salasopid, vanade seoste kaalukese nihkub paigast, senise mõõdupuu etalonsus lööb kõikuma. Retseptsioonikäigus elatakse läbi nii mõnigi tundeküllane teadvustamata kompleks, läbi katarsise või üleva tunde.

Pilt mõjub uudsena, operaatoritöö on omanäoline, tekst kannab, muusika süvendab harmooniat. Ent see ei kestnud kaua. Esimene tõrge kolmikseoses pilt-sõna-muusika tekkis, kui kõlas: „Ülikool on kõigest üle.“ Film seiskus hetkeks. Kas ikka peab ülikool kõigest üle olema? Ülemlaulu hakatuseks võib ju nii öelda... kuid? /---/

Jõuame aulasse. Operaator on end lahti rullinud. Rakurss on julge. Tõtlikult, ent tihedalt ja dünaamiliselt sulavad kaadrid kokku, lahustuvad ning lähevad üksteiseks üle... kroonlühtrid! Kogumõju on impressionistlik. Sõna ja muusika vahetavad korraks oma kohad, keerlevaid toole ja suuri pindu saadab ballihelistikku transponeeritud muusika. Sõna on tagaplaanil. Ja miks ka mitte? Kas alma mater’i image vajabki alati sõna? Vaevumärgatav katarsis esteetilis-eetiliste tundmuste näol on saavutatud. Imetlusväärne, kui uudselt on aulat nähtud/näidatud! Kuid tegijad pole suutnud eirata tavapärast ülikooli tutvustavat liini, ning peagi jõuame muinasteaduste muuseumist Morgensterni raamatukokku. Oleme pildi lummuses, kuid seda ei toeta sõna. Sugeneb dekoratiivsus, filmikeele sarjatud ja taunitud i l l u s t r a t i i v s u s.

Vahelduvad ajastud ja inimesed. Fotod, teosed, ülikooli aktivasse läinud ning ülemaailmselt kuulsust toonud teod – kõik libiseb rutakas tempos meie eest läbi. /---/ Aga ei ühtegi nime, ei kuule mainitavat Kruusi ega Koorti, ei näe opereerimas professor L. Puuseppa. Möödunut kokkuvõtva kujundina kasutatakse esialgu inimkäte jada, ning mida lähemale tänasele, seda suuremas koguses ka ülejäänud inimkeha,  jalgu ja alakeha. Nägusid mitte. Ja nii kuni apokalüptiliselt mõjuvate kaadriteni: rektor ja meie professuur lõkketule ümber sundimatult vestlemas või omaette mõtisklemas. Head, vahetud kaadrid, kuid teabevaesed. Viimane on omane kogu filmile. Sõna ja pilt ei lange sageli kokku, ei kasutata ka subtiitreid. /---/

Tabamata jäi see vedru, mis mõnest kõrgkoolist ü l i k o o l i  teeb, see institutsiooni eripära, mis peidab või loob endas ü l e m l a u l u.“ /---/

Vahing, V. (1982). Ülikool ekraanil [dokumentaalfilmidest: H. Šeini "Ülemlaul", L. Ilvese "Üks aasta kolmesaja viiekümnest" ja R. Kasesalu "Tartu XIX sajand"]. Sirp ja Vasar, 22. okt, lk 10-11.