Ideaalmaastik (1980)

Projekti "Eesti film 100" raames taastatud Peeter Simmi mängufilm linastus kinos Sõprus koos Anne-Mari Neideri dokfilmiga "Mida külvad...", milles filmi tegijad meenutasid filmi sündi.
Kahes elulooraamatus (Peeter Simmist ja Arvo Kukumäest) on filmitegijad samuti meenutanud "Ideaalmaastiku" tegemist.

Peeter Simm:

"Tegeliku stsenaariumi kirjutasime Valentin Kuigiga kahekesi, mitte Karl Helemäe, kes on tiitrites kirjas. Jõime Kuigiga köögis õlut ja mõtlesime välja uued lood ja tegelaskujud. Tallinnfilmi direktor Enn Rekkor pani kolmandiku honorari juurde, ja Helemäe oli aus mees, võttis raha kassast välja, maksis selle pealt parteimaksu, ja andis mulle.

"Ideaalmaastiku" võtete alguses urises Tõnu Kark, et näeb kolhoosiesimehe kohta liiga hea välja. Ta oli ostnud külapoest sprotte, sõi need ära ja siis - võttis sprotiõli, valas endale pauhti! pähe ja ajas laiali. Kogu filmi aja ongi tal seljas õlilaiguline pintsak.

Filmist on välja lõigatud terve metsavenna-liin. Enn Rekkori töö, ta aina korrutas, et filmis peab olema hirmu atmosfäär ja kui me näeme metsavenda oma silmaga, siis see ei ole enam nii hirmus. Hästi uhke stseen oli, kuidas peategelane, komnoor, satub ninapidi kokku metsavennaga. Nad ei tapa teineteist. Vaatavad ainult otsa ja metsavennal, kes on just joonud allikasse külma pandud piima, hakkab suust piima välja tulema. Mu lapsepõlvesõber Ants Sumberg, kes mängis metsavenda, jõi liitrite kaupa piima ja nuuskpiirituse segu, et see tal üles tuleks. Iseenesest hea stseen, kuid seda juhtub filmis tihti, et hea stseen visatakse välja ja vilets jääb sisse. Sellepärast, et hea stseen on üleliigne, ei vii süžeed edasi, aga ilma viletsa stseenita ei saaks üldse millestki aru.

"Ideaalmaastikus" oli filmimata stseen, kuidas liiga vara põllule saadetud traktor jääb mutta kinni. Filmisime tagantjärele detaile juurde: jalgu mudas ja traktorimootorist tõusvat suitsu. Kogenud režissöör Jüri Müür tuli appi monteerima. See stseen on lõikudest kokku pandud.

Algul oli filmil teistsugune finaal: nägime neidsamu kohti, mis olid enne täis inimlikku kirge ja soojust, hoopis teisel aastaajal - kõik oli jääs ja elutu, maalapsed mängisid. Moskvas saime selle eest niisuguse pistongi, et kartsin: mind saadetakse Siberisse. Filmi vaadati hauavaikuses. Üleliidulise kinokomitee peatoimetaja küsis:" Kas stuudios ei leidunud kedagi, kes oleks sellele hullumeelsusele lõpu teinud? Miks te purustasite inimese saatuse? Mis te arvate, et me oleme pimedad? Lõpus olid lastel nailonjoped seljas, kas te arvate, et me ei saa aru, et jutt käib tänapäevast?"
Saime sõimu kätte ja meile öeldi, et kaoksime minema. Ilma otsuseta. See oli katastroof! Stuudiol varises plaan kokku, inimestel jäi preemia saamata.  Enn Rekkor ütles: "Proovime pooleteise kuu pärast uuesti."
Võtsime esialgse lõpu maha, võib-olla see oligi liiast. Uuel katsel sündis täielik ime. Seekord oli otsustaja palju kõvem mees - kinokomitee esimehe asetäitja Pavljonok, kes oli novelli autori Karl Helemäe sõber. Hakkasime vaatama. Vaikus. Vahepeal Pavljonok, Valgevene vana partisan, kiitis: "Nägite, mismoodi peab misantseeni tegema!" Lõpuks, kui saalis läks valgus põlema, laksatas ta slaavlase suure hingega otse mu suule suudluse."

Muusika autor Jaanus Nõgisto:

""Ideaalmaastiku" muusika tegin üksi. Tiitrites figureerib küll fiktiivne helilooja, minu sõber Erkki-Sven Tüür. Minusugune akadeemilise muusikahariduseta inimene ei oleks justkui tohtinud filmimuusikat teha.
Kasutasin ka bändi, kutsusin mängima In Spe muusikud. Muusika mängisime sisse Tallinnfilmi stuudios kohapeal, akustiliselt, pildi järgi. Aparatuur oli Stalini-aegne, salvestasime kinolindi helireale. Praegu kuulad - polegi väga hull. Kusjuures puudus igasugune võimalus hilisemaks toimetamiseks."

Kolhoosiesimehe osatäitja Tõnu Kark:

"See on üks paremaid Eesti filme. Tihtipeale on filmil ainult hea peaosatäitja, aga kehv režissöör, veel viletsam operaator ja vilets muusika. Või siis vastupidi. Selles filmis on kõik hea.
Tallinnas toimunud üleliidulise filmifestivali järel tulid vene näitlejad mind õnnitlema: "Palju õnne, eestlane, sa said parima meesnäitleja preemia!" Kaks päeva käisin rõõmsalt ringi. Pärast tuli välja, et mind aeti Kukumäega segamini ja tegelikult oli hoopis tema auhinna saanud. Ma olin kohutavalt õnnetu ja pettunud... Kümneid aastaid hiljem olen vaadanud, et Kukumägi oli palju parem kui mina. Tal oli mastaapsem osa, kus oli rohkem avarust ja võimalusi. Kukumäel oli ikkagi peaosa ja see oli silmatorkavalt huvitav, Hollywoodi tasemel tehtud filmiroll."

Kivimaa, E. (2011). Peeter Simm. Eesti filmi partisan. Tallinn: Menu Kirjastus, lk 74-83.
http://publik.delfi.ee/news/inimesed/katkend-peeter-simmi-elulooraamatust-ideaalmaastik-vottis-noorel-rezissooril-narvid-labi.d?id=60473539 (14.01.2012).

Kukemeri osatäitja Arvo Kukumägi:

"Sain kevadkülvi voliniku rolli pool aastat ette valmistada, sellesse süveneda. Ma ise pakkusin välja sellise liini, et las see volinik olla jalgpallur. Miks ta kogu aeg ainult telefoni otsas ripub ja vingub!
Võtete alguses pidin jooksma ja lööma jalgpalli eemalt kaamera suunas. Operaator Arvo Iho kaameraga lamas maas ja filmis hästi madalalt, et poriloigu veepeegeldus jääks näha. 20 meetri kauguselt lõin peale. Pläraki! Otse vastu kaamerat. Iho nokkmüts ja kaamera kompendium - plekist kate, mis varjab objektiivi otsese päikesevalguse eest - lendasid mudaauku. Mõtlesin, et nüüd, kurat!, lõin kaamera pooleks, ja mul tuleb see kinni maksta! Aga katki ei läinud midagi, tuli ainult porist puhastada.
"Ideaalmaastikus" oli palju improvisatoorset. Mis aga pähe tuli, seda filmisime. Ei läinud päris Karl Helemäe stsenaariumi järgi. See oli liiga punane.
Hea kambavaim oli. Filmimise ajal elasime paar kuud Vihula mõisa lähedal kohalike inimeste kodudes. Mina elasin koos Peeter Simmi ja Arvo Ihoga toreda memme juures, kes küttis meile sauna.
Käisime Viitna kõrtsis tantsu löömas ja tüdrukuid taga ajamas.
"Ideaalmaastiku" eest sain Nõukogude Liidu aasta parima meesnäitleja preemia. Mina olen selle preemia kõige noorem laureaat läbi aegade."

Valentin Kuik:

"Nii Kukumägi kui Kark olid ennast juba  tõestanud, piisavalt enesekindlad, et mitte peljata. Uue põlvkonna režissöör Simm. Mehed olid kõik noored ja nautisid seda, mis neil teha tuli. See oli helge film. Mängulusti oli seal nii palju, et see kiskus kaasa."

Peeter Simm:

"Kuku ja Tõnu Kargi vahel valitses mingi rivaliteet, mis samas pani neid koos tegutsema. Mismoodi nad "Ideaalmaastiku" ajal improviseerisid! See oli oivaline paar!"
Kivimaa, E. (2009). "Ideaalmaastik" tõi Nõukogude Liidu Oscari. Rmt: Arvo Kukumägi: alasti elu : ärajoonud näitlejad lastakse ju maha? Tallinn: Menu Kirjastus, lk 56-61.

Operaator Arvo Iho:

„Selleks et filmis oleks palju kevadist õhku ja heledust, kasutasin lindi eelvalgustamist helesinise, kollase ja roosa tooniga ja filmisin läbi hajutava filtri. 17.-18. sajandi meistrid tgid oma piltidele ühetoonilise alusmaali ja kandsid värvid alusele õhukeste kihtidena. Sealt ka minu idee.“
Iho, A. (2012). Mina ja film. Akadeemia, nr 9, lk 1635-1648.