Avaleht » Filmiliigid

Ideaalmaastik (1980)

Karl Helemäe jutustuse "Kevadkülvi volinik" motiividel

Mängufilmid | Draama Kestus: 85:55

Huviinfo

Tallinnfilmi sünopsis

Lüüriline draama noorest komsomolitöötajast, kes 50-ndate aastate alguses, lähetatuna volinikuks mahajäänud kolhoosi, esmakordselt puutub kokku tõsiste sotsiaaleetiliste probleemidega.
Tallinnfilm, http://www.tallinnfilm.ee/index.php?page=117&product_id=494&action=show_product_details  (25.05.2012).

Eesti Film 100 sünopsis

Sõjajärgne Eesti. Nooruke komsomoliaktivist Mait Kukemeri saabub kinoauto kastis Metsa kolhoosi. Kevadkülvi volinikuna peab ta põliseid maainimesi põllule kamandama, isegi kui vesi lirtsub üle saapaääre ja masinad kinni jäävad. Kolhoosi esimees Harald Tuvikene lubab kõike homseks, seistes talupojatarkusega vastu võimu arututele nõudmistele. Esmakordselt elus puutub Kukemeri kokku tõeliste probleemidega. Vaatamata komsomoliülesandele pühendab nooruk järjest rohkem tähelepanu kohalikule pioneerijuhile. Enne õiget aega külvata ei taha keegi ja Kukemeri mässib end rajooni juhtkonna ees järjest keerulisemate hädavalede võrku. Ent partei ees ei jää miski saladuseks.
Eesti Film 100, http://www.ef100.ee/index.php?page=132  (25.05.2012).

Filmi saamisloost

"Kevadkülvi volinik" ehk täieliku pealkirjaga "Kevadkülvi volinik. Ühe noore inimese 30 elupäeva kroonika" on Karl Helemäe jutustus 16 peatükis.  Jutustus ilmus ajakirjas Looming (nr 9 ja 10) 1977. aastal ning selle alusel valmis 1980. aastal mängufilm "Ideaalmaastik".
Kevadkülvi volinik, http://et.wikipedia.org/wiki/Kevadk%C3%BClvi_volinik  (25.05.2012).

27. oktoobril 1977. aastal otsustab Tallinnfilmi toimetuskolleegium tellida K. Helemäelt romaani "Kevadkülvi volinik" ekraniseeringu.
ERA.R-1707.1.1871, lk 5.

10. jaanuaril 1979 kinnitati filmi režissööriks Peeter Simm.  Töö käsikirjaga algas 23. märtsil 1979. aastal.

7. veebruaril 1979 saadab ENSV Kinokomitee esimees F. Liivik kirja Tallinnfilmi direktorile.
"Stsenaarium on pinnapealne, selles puudub sisemine autorisuhe sündmustesse. /---/ Kukemeri karakteris ei leidu psühholoogilist arengut ega selle põhjuslikkust. Kahvatud Viksurite karakterid. /---/ Kukemeri hukkumine bandiidi kuuli läbi ei kõla mingil juhul tragöödia signaalina, vaid jääb hoopis arusaamatuks.
Kokkuvõttes  on stsenaariumis tunduval määral lahustunud palju olulist /---/ vajab põhjalikku ümbertöötamist."
ERA.R-1707.1.1871, lk 13-14.

24.12.1979 - Toimetuskolleegiumi otsus võtta vastu filmi režiistsenaarium ja lubada filmigrupp ettevalmistusperioodi.

Tootmisperioodiks kujunes 26.12.1979 - 20.11.1980, mil film kahel lindil stuudiole üle anti. Võtted toimusid 1980. aasta aprillist (kevad oli sellel aastal hiline) kuni 7. augustini 1980.
Kuna taheti filmida natuuris ilma dekoratsioonideta, siis leiti võttepaigad Vihulast ja Muugalt ning Esnalt. Esimesed võtted tehti Väänas, põhiliselt interjööris. Siis sõideti Vihulasse, sealse mõisa juures ja ümbruses  toimusid välisvõtted, kuid kuna Vihula mõis oli armetus olukorras, toimusid mõisasaaliga võtted Muuga mõisas. Paralleelselt Muugaga käidi kahel päeval filmimas Esnas ja Sagadis.
Natuuris oli 24 objekti.
Filmi maksumuseks kujunes 379 951 rubla.
ERA.R-1707.1.1875.

Tallinnfilmi Kunstinõukogu 28. märtsil 1980. aastal - arutlusel "Kevadkülvivoliniku" lavastusprojekt ja näitlejaproovid

P. Simm: Paviljone meil pole - kõik on filmitud interjööris. Näitlejatest on kaks kandidatuuri ainult esimehele - kas Kark või Kiisk. Teised on paigas.

A. Iho: Kuna "Volinikus" on naljaelemente, tahaks filmi teha läbipaistvates, kergetes toonides. Pilt ise ei ole impressionistlik, vaid väga terav. Interjööris püüame kasutada loomulikku valgust, et luua tõetruud olustikku.

E. Tuganov: Kollektiiv väärib usaldust. Mulle meeldis Kark rohkem. Komissarov suures plaanis on liiga intelligentne.

H. Kiik: Kiisk või Kark? Kumbki annab filmile oma varjundi.

P. Urbla: Valiksin Kargi, sest see on noorte inimeste film. Kiisk oleks nagu teise põlvkonna esindaja.
Kunstinõukogu kinnitas teised osatäitjad, jättes lahtiseks ainult kolhoosi esimees Tuvikese osatäitja.
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.1871, lk 30-32.

Osatäitjad ja kandidaadid:

Kukemeri: Arvo Kukumägi, Jaanus Nõgisto, Paul Laasik, Väino Laes, Jüri Aarma
Esimees Tuvike: Kaljo Kiisk, Tõnu Kark, Väino Laes, Tõnu Mikiver, Mati Klooren
Liina: Laine Mihelson (Mägi), Milvi Sillandi, Juta Tints, Reet Paavel, Külliki Tool, Tene Ruubel
Peeter Viksur: Paul Poom, Evald Hermaküla, Lembit Ulfsak
Reet Pärn: Viire Valdma, Eve Kivi, Elle Kull, Mare Garšnek
Asta Viksur: Aire Johanson, Katrin Karisma, Irja Aav
Asser: Priit Adamson
Asseri tädi: Helle Kuningas, Ada Lundver, Aino Seep
Vidrik Kits: Urmas Kibuspuu, Enn Kraam, Mikk Mikiver, Heino Mandri
Vana Kits: Konstantin Žukovski
Liina isa: Aarne Üksküla, Kaljo Kiisk, Peeter Kard
Tamm: Kalju Komissarov, Rudolf Allabert, Leonhard Merzin
Liina ema: Ines Aru, Ita Ever
Revisjoni komisjoni esimees: Peeter Jakobi
Agronoom: Arvi Hallik
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.1876 a.
FA A-479 : fotoalbum näitlejaproovidega.

Tallinnfilmi Kunstinõukogu 29. detsembril 1980. aastal - mängufilmi "Ideaalmaastik" läbivaatus ja arutelu.

Kaljo Kiisk: Nii poeetilist jutustust konkreetsest ajastust pole ma meie kinos näinud. Olles ise selle aja üle elanud umbes samaaelisena kui filmi kangelased, võin öelda, et film on väga hingeminev. Seda filmi vaadates saan alles aru sellele ajale tagasivaate vajalikkusest. O. Neuland oma "Tuulte pesaga" avas selle ajastu vaatlemise uue pilguga. P. Simm ja tema täieõiguslik kaasautor A. Iho on öelnud oma sõna.
Näitlejate ansambel on väga õnnestunud. Eriti on edasi läinud Tõnu Kark. Võttekohad head, mürad, helid, muusika - kõik on paigas. Operaatoritöö on väga huvitav ja täiesti omanäoline. See valgus, mis läbib seda porist maailma, on küll nukker, aga hea. Peeter Simmil on suur kujundlikkuse taju.

Halja Klaar: Mind film vapustas. Mulle meeldib see ääretu ausus, mis on filmis. Väga hea paikade valik, operaatoritöö. Kui saaks, paneks veel kõrgema grupi kui I.

H. Kiik: Nii "Tuulte pesa" kui see film on tehtud vaataja peamisest kõrvale juhtimiseks. Mis toimus tollal? Vägivaldselt lükati kõrvale keskmik, kes oli küla toitnud ja hakati peale sundima kolhoosniku mentaliteeti. Keskmiku mentaliteet oli see, et minu talu on minu kindlus, tapan ennast tööga ära - oma asi. Mis selle asemele tuli, me teame. /---/ Stsenaariumiga ei ole rahul. See on estraadlik film. See surmateate episood ei mõju. See on kõige väljanaermine. /---/ Lõpupoole läheb film inimlikumaks. Tammsaare järgi on see - vurlede film. Matsid teeksid teistsuguse. Pean ennast matsiks ja vaatan seda kõrvalt. Operaatorit ja režissööri toetan.

Mati Klooren: ...aga Tammsaare sõnu selle filmi puhul suhu võtta ei maksaks. Ja üldse öelda selliselt ühe hea filmi puhul. Film on suurepärane.

Semjon Školnikov: 1946. aastast olen oma aparaadiga mööda Eestit ringi sõitnud. Kui ma seda filmi vaatan, tundub mulle, et ma sukeldusin sellesse kui dokumentaalsesse filmi. /---/ Siin nagu "Tuulte pesaski" pole ühtki välist efekti, ei operaatori ega režissööri poolt. See on aste ülespoole.

Rein Maran: See film on rabav. Selles filmis on tugevalt tunda sama vaimsust, mis oli Peeter Simmi esimeses lühifilmis.
Siin on palju tehtud operaatori poolt. Olen näinud palju filme, kus on kasutatud eelvalgustust. Seda võtet on siin kõige täpsemalt kasutatud. See tähendab, et iga tehniline võte, kui see on läbimõeldud, hakkab mängima. Mittespetsialistile ei ütle see midagi.

Leida Laius: Kas saab raudselt määratleda teemat? See on nii mahukas. Kui vaadata seda, mis on ekraanil, ma ei usu, et siin on midagi vale kandi pealt nähtud. Nende inimeste - filmi tegelaste - ümber mahub tohutu eluruum. Kasvõi see kooliladu - iga detail on niivõrd mahukas. Kõik kokku loob tervikliku muusika. Hindan seda kui muusikalist teemat, mis laeb mind täis. Kokkuvõttes on see huvitav tagasivaade olnule, säilitades sümpaatia kõigi nende inimeste suhtes, keda näeme. Ei ole must-valgelt tehtud, on tõetunne. Ei mäleta, mis on ära jäänud, aga terviklikkus on sündinud. Õnnitlen kollektiivi. Moskva peal on juba hea kõmu.

Elbert Tuganov: Film meeldis. Mõistan ka Kiike. Ta tahab siiralt, et selliseid vigu ei juhtuks enam, kui kunagi oli. Viisteist aastat tagasi ei oleks olnud võimalik sellist filmi teha. Elu muutub. Kasvõi see, mis möödunud aastal tehti sõjaveteranidega - muudeti nad spekulantideks. Ma ei julge oma raamatuga ühtki eelist kasutada.

M. Dorovatovski: Kõige rohkem meeldib mulle Peeter Simmi maneer, millega ta läheneb igale episoodile. Kõik tuttavad näitlejad on nagu uued. Kõik on siin naiivne ja ühtaegu tõsine.

V. Käsper: Esimene probleem - film on sotsiaalne, aga ikkagi sellest sotsiaalsest teravusest jääb vajaka. /---/ Volinik oli tihti ka püssitoru ees. Sellest on filmis ainult vihjamisi, see oli kõige valusam.
Teine probleem - režissööri käekiri väga erandlik, mulle hästi vastuvõetav, kuid kujundite valik mõnes episoodis üleponnistatud. Valitud natuuris puudub orgaanilisus.
Kolmas probleem - filmi tervikuna ei võta vastu, kuigi kõik on huvitav.
Filmi eest tänan tegijaid!

Otsustati: taotleda filmile I tasustamisgrupp - poolt 10 häält (II grupi poolt 1 hääl).
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.1871, lk 107 - 112.

Linastusluba MB 11915 väljastati filmile 22.12.1980 (Lubatud näidata Eesti NSV territooriumil igasugusele auditooriumile tähtajatult). Filmi reklaamrulli linastusluba MB 11916 samast kuupäevast, kuid näitamise tähtajaks 31.12.1981.


Peeter Simm filmi valmimisest

“Ideaalmaastik” tuli üldse välja tänu stsenaariumi kirjutanud Karl Helemäele, kelle suur sõber oli tollane Moskva Kinokomitee esimehe asetäitja. Kuid sõimata sain ma ikkagi, öeldi koguni, et olen selle filmi tegemisega oma elu ära rikkunud.
Selle filmi tegemisel oli kaasaaitajaid palju. Näiteks tollane Eesti Kinokomitee esimees Feliks Liivik, hästi julge mees. Oli ise olnud kunagi kevadkülvi volinikuks. Tema ütles, et siis istuti maha ning kui mehel munad külmast krimpsu tõmbasid, oli veel vara külvata. Kui aga enam ei tõmmanud, oli paras aeg käes.
Palli, I. (2011). Peeter Simm: Kummaline, kui erinevalt inimesed filmi mõistavad. Maaleht, 11. märts.

Film tuli välja kärbetega

«Algul lõppes meil film sellega, et kõlab Šostakovitši 4. või 5. sümfoonia finaal ning me näeme neidsamu kohti, mis filmis juba varem vaataja silme alt läbi olid jooksnud, nüüd on aga kosk jääs, järv samuti ning putka on veel enam räämas. Ühesõnaga – kõik on hoopis hullem ja trööstitum kui enne oligi. Ainult et nüüd mängisid seal nailonjopedes lapsed, mis vihjas justkui nüüdisajale. Selle eest saime me Moskvas sellist lõuga, et lase aga olla – et me saame aru küll, millele te selle stseeniga vihjate. Nii tuligi see lõpp välja lõigata ja ohvriks tuua. Aga võib-olla see oligi liiast,» püüab Simm halvas ka head näha.
Kulli, J. (2008). Ideaalmaastik [meenutab režissöör Peeter Simm]. Õhtuleht, 23. okt, lk 13.

«Ideaalmaastik» on üles võetud Vihulas – kohas, kus aeg on justkui seisatunud. Idülliline maalilisus kohtub siin hiljukese hääbumise ja lagunemisega. Operaator Arvo Iho on selle kontrastide pealt tekkiva lüürilisuse ka ilusasti kaamerasse püüdnud.
Vihulat oli Arvo Iho eelmise filmi ajal koos Toomas Tahveliga vaatamas käinud ja mul on täpselt meeles, et nad iseloomustasid seda kohta kui mitte-Eestit. Pigem nagu Vahemeremaad. Ja on ka. Praeguseks on kõik ilusasti korda tehtud, ära silutud ja üle värvitud. Tollal asus jõledas seisus mõisahoones täiesti masendav hooldekodu. Ega me ilmaasjata ei filminud suuremat osa interjöörist mujal, peamiselt Muuga ja Vääna mõisas - Vihulas oli raske hingata.
«Tätoveeringu» ajal oli filmikasseti valmimist juhendanud Andrei Tarkovski õpetanud, et Mosfilmi dekoraatorid on lõpuks avastanud triki, kuidas mahakoorunud värvi tekitada. Tuleb värvi hulka seepi segada. No ja nii sai ka "Ideaalmaastikus" tehtud.
Tuumalu, T. (2008). „Miks te seda hullust ei peatanud?“ [intervjuu Peeter Simmiga]. Postimees, 22. okt, http://www.postimees.ee/42647/miks-te-seda-hullumeelsust-ei-peatanud/  (16.01.2012).

Ajastu kuvand filmis

Küsimusele, kas eesmärgiks oli ajastu täpne taasloomine, vastas filmi lavastaja Peeter Simm ise nii: “Ei, niisugust taotlust meil polnud. Filmi atmosfäär sai impulsi lapsepõlve lummusest, vanematelt kuuldust, juttudest ja mälestustest. Eesmärgiks polnud tolle aja täpne muuseumlik taastamine, vaid meie suhtumine tollesse ajasse. Oluline oli edasi anda idee: inimloomusele on omane inimlikkuse immuniteet – ka nurka aetuna suudab ta inimlikkuse säilitada.
Balbat, M. (1982). Kõnelus Peeter Simmiga [intervjuu]. Sirp ja Vasar, 9. apr, lk 10.

“Ideaalmaastikus” jookseb paralleelselt kaks lugu: sündmustikus seisnev konfliktjutustus ja teine plaan, poeetiline jutustus, mille annab edasi kaamera- ja kunstnikutöö. Ajastu kuvand luuakse viimase abil. Filmi sissejuhatav osa on muljetavaldav. Esimene läbi filmi nähtavatest pikkadest tekstita vaatekaadritest on väga retrohõnguline tantsuõhtustseen. Sellega antakse mõjusalt kätte oluline pakett ajastu elemente: interjöör (koolimajaks kohandatud mõisa saal korvpallikorvide ja võimlemisredelitega), muusika, kostüümid, inimtüübid ja -suhted.
Raidpere, M. (2002). Ajastu kujund filmides "Me olime 18aastased" ja Ideaalmaastik". Sirp, 10. mai, lk 10.
http://www.sirp.ee/archive/2002/10.05.02/Film/film1-2.html (16.01.2012).

Filmis kasutatud muusikast ja saksa revüüfilmist

Originaalmuusikat kasutatud filmis 24:00.
Katkend balleti "Polt" muusikast. Dmitri Šostakovitš kirjutas 1930. aastal Viktor Smirnovi raamatu põhjal balleti "Polt", mille maailma esiettekanne salvestati Moskva Suures Teatris septembris 2006. Absurdiballeti tegevus toimub Nõukogude vabrikus, kus robotid võtavad võimu inimeste üle.
Klassikaraadio, http://klassikaraadio.err.ee/uudised&news=2927& (16.01.2012).

"Ideaalmaastiku" alguses on kasutatud katkendit sõjaaegsest trofeefilmist Minu unistuste naine" (Die Frau meiner Träume). Režissöör Georg Jacoby, operaator Konstantin Irmen-Tschet, muusika Franz Grothe, osades Marika Rökk, Grethe Weiser, Valentin Froman.

25. augustil 1944. aastal esilinastus Berliini Marmorpalees sõjaaja viimane suur värviline revüüfilm, peaosas legendaarne Ungari päritoluga virtuoosne tantsija, laulja ja koomik Marika Rökk. Sõjasaagiks langenud film rändas neljakümnendatel läbi Nõukogude Liidu ning selle lõpurevüü oli aastaid kinoinstituudi GITIS õppekavas.
Artis, http://arhiiv.kino.ee/index.php?movie_id=293&view_type=description&page=1127&action=show_movie_details& (16.01.2012).

Eri reaalsusi kõrvutades

"Trofeefilmi demonstreerimine "Ideaalmaastiku" maaakolkas pole juhuslik, vaid igati tähendusrikas järgneva ekraaniloo seisukohalt. Simmi filmis on kõrvu seatud mitmed erinevad reaalsused.
Stalinliku sunniviisilise kolhoosikorra algusaastad.Trööstitu tegelikkus, porine ja räämas. Sellele kõrvutuseks illusoorne ekraaniunelm, puhas ja steriilne. Kõrvutusi on teisigi. Kõige jõulisemalt, kujundiks välja mängituna voliniku ööbimiskoha seinal rippuv õppevahend tsaariajast, geograafiliste pinnavormide kaart, n-ö ideaalmaastik. Mis filmile kokkuvõttes ka pealkirja andis."
Kärk, L. (2012). Simm ehitas raske aja ideaalmaastikud. Eesti Päevaleht, 25. mai.

Kolmkümmend aastat hiljem

Filmiajakirjanike poolt valiti  "Ideaalmaastik" Eesti filmiajaloo kolme parima linateose hulka:

1. “Kevade”, Arvo Kruusement 1969
2. “Hullumeelsus”, Kaljo Kiisk 1968
3. “Ideaalmaastik”, Peeter Simm 1980
Eest film 100, http://www.ef100.ee/index.php?page=85& (28.05.2012).

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

„Ideaalmaastik“ on filmiklassika-sarja 6. film, ilmunud 26.05.2012.

Filmi taastamine

"Ideaalmaastik" on kolmas mängufilm, mis on Tallinnfilmis taastatud projekti Eesti film 100 egiidi all. Taastamine koos kahe uue filmikoopiaga läks maksma 1 035 000 krooni.

"Ideaalmaastik" taasesilinastus 22. oktoobril 2008 koos Anne-Mari Neideri dokumentaalfilmiga "Mida külvad...", kus filmi tegijad ja näitlejad meenutavad vanades võttepaikades filmi sündi. "Ideaalmaastiku" taastamiseks vajalikud materjalid osteti Moskvast Gosfilmofondist, kus asuvad enamiku nõukogude ajal toodetud eesti mängufilmide algmaterjalid. Film restaureeriti digitaalselt Helsingis Digital Film Finlandis.

"Ideaalmaastiku" pildi restaureeris Giuseppe di Giorgio (Digital Film Finland), värvi määrasid filmi operaator Arvo Iho ja Outi Kinnunen (Digital Film Finland), heli taastas Ants Andreas (Film Audio), koopiad valmistas Finn-Lab. Filmi taastamist toetasid Eesti Filmi Sihtasutus, Eesti Kultuurkapital ja Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium. "Ideaalmaastiku" koopiaid säilitab Eesti Filmiarhiiv.

Arvo Kukumägi, Tõnu Kark, Arvo Iho, Kalju Komissarov ja paljud teised peavad "Ideaalmaastikku" ühe sõpruskonna filmiks. Võibolla peitub just selles saladus, miks valisid filmikriitikud "Ideaalmaastiku" Eesti filmiajaloo kolme parima linateose hulka.
Tallinnfilm,
http://www.tallinnfilm.ee/index.php?article_id=152&page=58&action=article&  (14.01.2012).
Eesti Film 100, http://www.ef100.ee/index.php?page=132&  (14.01.2012).



Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm