Ükskord elus oli nii… (1993)

Vilja Palm puutus Salme Reegiga lavastajana kokku ennekõike teleteatris, režissöörina valmis Palmi käe all portreefilm Reegist «Ükskord elus oli nii…».
Tema mäletamist mööda kestis võtteperiood väikeste vahedega pea aasta ning Reek jõudis juba harjuda, et võttegrupp iga tema liigutust päevast päeva jälgib. [...] Reegist filmi teha oli selles mõttes raske, et ta oli jätnud rahvale endast teatud kuvandi, ütleb Palm. «Et on selline soe ja sõbralik inimene, mis oli ka tõsi. Aga see oli vaid Salme üks pool, üks tahk. Panna teda rääkima asjadest, millest ta varem oli üldsuse ees vaikinud, oli ikka küllaltki raske.»
[Elle] Kull lisab: «Salme usaldas mind ja rääkis teinekord ka selliseid asju, mida ta kõva häälega rääkima ei kippunud. Ning kui talle ükskord teatris liiga tehti, elas ta seda ikka väga läbi.» Nii räägib näitleja Reek filmis, kuidas 1953. aastal, kui Draamateatrisse tulid Moskvas GITISe lõpetanud eesti stuudio näitlejad, teda näitleja kohalt lahti hakati kangutama ja kuidas ta siis palus, et ta teatrisse jäetaks. Et kas ta tohib inspitsiendiks hakata. «Kuigi ta oli sellest hästi solvunud, surus ta oma tunded alla ning hakkaski inspitsiendi tööd tegema,» ütleb Palm.
«Teine asi, mille ta filmis esimest korda avalikkuse ette tõi, oli lastetuse probleem. Kui siis film valmis sai ning Salme seda esimest korda vaatas, jäi ta selle koha peal täiesti tummaks ning alles pärast filmi ütles, et nüüd võib ta rahuliku südamega surra, kuna tal ei ole eesti rahva ees enam ühtegi saladust. Ja nii nagu ta seal filmis ütles, loobus ta lastest karjääri pärast, sest kartis oma koha teatris kaotada.»

(Kulli, J. Surmaks valmistus Salme põhjalikult. 9. juuni Õhtuleht http://www.ohtuleht.ee/199408/surmaks-valmistus-salme-pohjalikult-)