Avaleht » Filmiliigid

Üksinda kiigel (2001)

Dokumentaalfilmid Kestus: 53:00

Huviinfo

ETA teade esilinastuse eel

Käru vallas 1940. aastal moodustatud Lungu näidissovhoosi hakati 1950ndail saatma tööpõlgureid ja lõtvade elukommetega naisi, kes kohalike elanike seas pahameelt ja väga palju kahju tekitasid, rääkis filmi autor Andres Sööt ETAle. Sadade väljasaadetute seas oli ka neid kodanlasi, kes lihtsalt nõukogude elu mallidesse ei sobinud.

Tänaseks vallavanem Jaak Herodesele tagastatud esivanemate talu maadel ei ela küll enam ühtegi väljasaadetut, kuid sündmuste tagajärjel tekkinud haavad on rasked paranema - Lungu halb maine on koha küljes nagu paha vaim, märkis Sööt.

Filmi peategelaseks on Jaak Herodes, kelle algatust esivanemate talu taastada takistab nii selle paiga minevik, suure suguvõsa konsensuse kui potentsiaalsete töötegijate puudumine. Nii seisab 500hektarine talumaa koos lagunenud sovhoosihoonetega endiselt mahajäetuna.

"Kuigi üks osa probleemidepuntrast on tüüpiline paljudele Eesti küladele, kus sovhooside lagunemisega jäid inimesed virelema ja minetasid töötegemise harjumuse, on siiski tegemist ühe drastilise näitega - kindlasti pole see keskmise külaelu peegel," ütles Sööt ETAle.

Vahepeal rahapuudusel kaheks aastaks laagerduma jäänud filmi materjal on üles võetud viie aasta jooksul, esimesed võtted tegi Sööt 1996. aasta kevadel. "Võib-olla tuli filmi pikaajaline valmimisprotsess isegi kasuks," nentis Sööt.

Andres Söödi filmi "Üksinda kiigel" esilinastus Tallinna Kinomajas algab homme kell 18.

Andres Söödi tõsielufilm maalib Lungu külast drastilise pildi (2002). ETA. Eesti Päevaleht, 12. veebruar.


Rein Tootmaa: Film fikseerib üsna traagilise ja drastilise olukorra, mis on kõigile näha ja selge. Sellega kaasneb aga veel üks teine traagika, millest ei räägita, mida filmitegija vahest tabanudki pole, aga mis filmis vaatamata sellele ikkagi kajastub. See on allakäiva ajastu ratsionalismi traagika. Tuues kõigi hädade põhjuseks materiaalse vaesuse, ei nähta selle kõrval üleüldist vaimsuse vaesust ega armastuse puudumist oma ettevõtmistes. Ka usu ja lootusega on nii, et ilma armastuseta ei ole neil jõudu taga. Mees tahab läbi murda tegelikult kolmest vastaliste leerist: Euroopa-Ameerika tsivilisatsiooni üldisest allakäigust, Eesti formatsioonivahetuse raskustest ning Lungu äärmuslikust olukorrast ja mainest. Ja seda ilma armastuse ja vaimuväeta. Lootusetu ettevõtmine. Mees jääb väljakutsele alla. Kuigi filmis sellele aspektile sõnagagi vihjatud pole, räägib film ometigi just sellest. Väga loodan, et selle esiletoomine oli ka (vähemasti üks) tegija taotlus. Ja kui polnudki, räägib film sellest ikkagi. Eks jõudnud Vargamäe Andreski äratundmisele, et paljas töörügamine ei too ei armastust ega õnne, ilma selleta aga reaalsust paremaks ei muuda.

Tootmaa, R. (2002). Mees ja tema väljakutse [Dokumentaalfilmist "Üksinda kiigel]. Sirp, 8. märts.

Karol Ansip: „Kõige olulisem aspekt, jäädvustamine, ei ole praegu tähtis. Keegi ei vaevu mõtlema sellele, mis saab kümne aasta pärast,” tõdeb Sööt ühes hiljutises intervjuus ning kinnitab loomingu kaudu, et dokumenteeriv lähenemine omandab tema töödes üha enam kaalu. 1970—1980. aastate uljus ja eksperimenteerimislust on asendunud diskreetsusega — samavõrd köitva kui harukordse nähtusega ajal, mil delikaatsus ei ületa uudiskünnist.

Dokumentaalis „Üksinda kiigel” (MONOfilm, 2002) kirjeldatakse kange mehe ponnistusi päästa viletsusest hüljatud ääremaad; „Leigo järvedes” (Exitfilm, 2002) rajatakse ideaalmaastikku, kus kohtuksid hurmav LõunaEesti loodus ja klassikaline muusika.

Ansip, K. (2014). Aegumatu klassika läbi kahe sajandi II. Andres Söödi elu- ja loomelugu [Riigi sünnivalud ja sajandivahetuse apokalüpsis]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 86-97, ill.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm