Üksinda ja koos (2002)

Filmist kriitiku pilguga

Arvo Pesti: "Tuntud dokumentalisti Andres Söödi uus film "Üksinda ja koos" on portreefilm Enn Tartost. Autor on püüdnud edasi anda vabadusvõitleja ja teisitimõtleja, tänase seadusandja sihipärast ning karmi elu. Atraktiivset filmimaterjali lähiajast, aastatest, millal aktiivselt tegutses ka Tarto, on säilinud vähe ning ilmselt ka filmi kasin eelarve on seadnud omad piirid - filmi ajastut illustreeriv materjal on napp. Kangelase käekäigu ilmestamiseks on appi võetud dokumentaalkaadrid, mis kahjuks korduvalt nähtud, nagu Vene vägede saabumine Eestimaa pinnale ning trafaretselt tobe kompartei kongress. Haruldasemad ja huvitavamad on lõigud Tallinna Draamateatri esisest piketist poliitvangide toetuseks. Ajastut oleks saanud ilmselt ka huvitavamalt kirjeldada. /---/

Filmis on vähe inimlikku soojust, "koos"-osa. /---/ Enn Tarto oleks võinud jutustada hulga filmi elavdavaid lugusid oma kirjust elust, kui vaid oleks suudetud kogunenud kesta taha pugeda. Puuslikuks muutumise ohtu oleks film pidanud vältima. Jällegi on objekt tulemusest üle, mis kahjuks tavaline. /---/

"Üksinda ja koos" huvitavamad osad on kujukad kaadrid riigikogu tööst kommunismi hukkamõistmise arutelul ning peategelase minek raamatukauplusesse, et osta kogumik "Sajandi sada Eesti suurkuju". Ilmneb, et üks sajandi suurkujudest, Enn Tarto, on kenadele kauplusenäitsikutele täiesti tundmatu isik. Filmilindile jäädvustunud stseenist järelduste tegemine jääb iga vaataja enda mureks. /---/

"Üksinda ja koos" püüab haarata enamat kui poliitvangi saatus - ühe isepäise persooni täit elukäiku. Eesmärk on valitud raske ning Enn Tarto saladuslikud varjuküljed jäävad kahjuks tulevate tegijate hõlmata."

Pesti, A. (2002). Koos, kuid üksinda. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 105-106.