Ärasõit (1991)

Fakte filmi valmimisest

Valmis kirjanduslik stsenaarium "Nuhk": 20.06.1990
Režiistsenaariumi valmimine: 16.08. - 16.09.1990
Ettevalmistusperiood: 17.09. - 29.11.1990
Multiplikaat ja faas: 30.11.1990 - 04.02.1991
Võtteperiood: 16.01. - 31.03.1991
Montaaž: 01.04. - 30.04.1991
Filmi üleandmine - 30. aprill 1991
Filmi müügihind - 80 000 rubla
Allikas: Riiiarhiiv ERA.R-1707.1.3004  Joonisfilmi "Ärasõit" stsenaarium, lepingud, aktid.

Filmist ajakirjanduses

Mati Unt: „Heiki Ernitsa ja Toomas Kalli "Ärasõit" äratas tähelepanu samasuguse globaal­se haarde ja samasuguse pretensioonikusega. Ka metafoorika oli paljus lähedane "Hotellile E". Õieti poleks neid pidanud koos näitama. Peale muu ühendas neid veel üks joon: mõlemad paiskasid justkui torust mu pea­le lõputuid vaimukusi ja assotsiatsioone. Tundub, et head animafilmid kohtuvad kahes äärmuses: kas võetakse mõni väike asi, mõni kitsas motiiv ja ammendatakse sellest nii palju kui võimalik, — mõni nael, mõni kriips, mõni plastiliinitükk. Või siis pannakse peale meeletu tempo ja näidatakse meile kõike, mida üldse osatak­se. Priit Pärna filmid kuuluvad viimaste hulka. Niisugune oli ka Heiki Ernitsa film. /---/
Mõjuv oli Olav Ehala muusika (nagu ka "Ärasõidus"!).“
Unt, M. (1992). E nagu ehk, nagu elanik, nagu efektne... [P. Pärna filmist "Hotell E" ja H. Ernitsa filmist "Ärasõit"]. Sirp, 28. veebr, lk 25.

Sverre Lasn: „Kui "suurte filmide" iseloomustamiseks kasutatakse väljendeid ingmarbergmanlik või federico-fellinilik, siis animafilmis võib tasapisi kasutusele võtta Priit Pärna nime, seda nii omadussõnana kui ka mõõdupuuna. Heiki Ernitsa "Ärasõidu" detailistik on omanäoline, kuid teose üldpilt vägagi sarnane P. P. filmidega, vaid metamorfoosid on P. P-l sügavamad.
/---/
Vikatiga tanki jälitav inimene, siga kohvris, huulepulk, mis ei kaunista; filmi käigus täiendub see rida veelgi. Absurd pildis, aga selline ongi elu. Jääb vaid üle imestada, kui rohkelt on suudetud neid täpseid detaile kümmekonna minuti sisse mahutada. Peaaegu igale paljutähendavale detailile saab külge kleepida sümboli sildi, koomilist joonistamisstiili relvana kasutades markeerib Ernits osavalt elu tõsiseid tagapõhju. Ja tema kaasaegsele jõuab kõik hästi kohale.
/---/
Tegemist on hea filmiga, mille ühekordsest vaatamisest täieliku elamuse saamiseks ei piisa. Meie endi multiplitseeritud lähiajalugu mittelastele. Ja kuidas saabki kehvemat oodata mehelt, kes on joonistanud ainult häid karikatuure.“
Lasn, S. (1992). Multiplitseeritud ajalugu mittelastele. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 71-73.

Valter Uusberg: „Heiki Ernitsa "Ärasõit" (1991) sobib heatasemeliseks lõppakordiks autori animeeritud eshatoloogiale. Tema toodangus torkab üldse silma kalduvus vaadelda inimtegevust topograafiliselt kõrguselt suure  ülevaatlikkusega, jagub ka hoiatusi ja manitsusi, kuid mitte mainitud võitleva ettehoolde määral, siin on H. Emitsat miski seganud. Vaatamata laiahaardelisele vaateväljale ja kõledavõitu üldteemadele ei kao Ernitsa töödest kunagi südamlikkus, mida ta nagu kogemata filmist filmi edasi kannab. H. Ernits ei saa oma maailmalõpu lugusid kujutada "väikeste inimeste" kaasalöömiseta. Seal nad siis mõõdukas ahnuses rähklevad, natuke tahumatud, sentimentaalsed ja vähese ettenägemisvõimega, nii et on tunda tugevat provintsi ja Vana Testamendi hõngu.“
Uusberg, V. (1992). Teemanihkeid Eesti animafilmis [filmidest „Talvepäev“, „Kilpkonnade lõppmäng“, „Ärasõit“, „Vennad ja õed“]. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 47-51.

Filmile tagasivaatavalt

Chris J. Robinson: „Ernitsa esimene õige autorifilm oli "Ärasõit". Film esitab palju küsimusi Eesti tuleviku teemadel, eriti selle kohta, milline on Eesti roll uues Euroopas. Küsimus, millele pole ehk ühest vastust leitud ka aastakümne jagu hiljem.

"Lõpetasin "Ärasõidu" just siis, kui vanad kommunistid üritasid võimu haarata, nii et sain lisada stseene, mille kujutamine olnuks varem võimatu. Kui ma oleks püüdnud filmi varem esitada, oleksin tõenäoliselt filmitegemise keelu saanud, aga sel hetkel ei hoolinud keegi" räägib Ernits.
"Ärasõit" oli ka viimane film, mida Moskva rahastas.“
Robinson, C. J. (2010). Rmt: Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel: Eesti animatsiooni lugu [inglise keelest tõlkinud Kristjan-Jaak Kangur]. Tallinn: Varrak, lk 217-218.

Andreas Trossek: „1980. aastate joonisfilmi paremik esindab enamjaolt juba uut paradigmat, kus visuaalsest eksperimenteerimisest tähtsamaks saab narratiiv ja autoripoolne suhtumine ümbritsevasse sovetlikku reaalsusesse. See protsess kulmineerub kümnendi lõpus puhta sotsiaalkriitikaga: näiteks Pärna "Eine murul" ja "Hotell E", aga ka Raamatu nõukogude paneelmagalate kriitikast tiine "Linn" (1988) ning Heiki Ernitsa "Ärasõit" (1991), mis musta huumori võtmes kiskus lahti ühe eestlaste rahvusliku trauma ehk massiküüditamiste armid. /---/

Eesti kultuuriruum on pigem kolme jõujoone tsenter, kus ilmakaar "lääs" kannab vaikimisi uuenduslikku ja positiivset tähendust, "ida" stagneeruvat ja negatiivset tähendust ning nendevaheline keskvaatepunkt ehk minapositsioon rahvuskonservatiivset/tagasihoidvat tähendust; midagi valulikku, ühteaegu ajaloomälulist ja siit-ära-tahtvat, mida võiks kirjeldada sõnamänguga "kohalik kohatus".“
Trossek, A. (2006). Rein Raamatu ja Priit Pärna joonisfilmid nõukogude võimudiskursuses. Ambivalents kui allasurutu dominantne kultuurikood totalitarismis. Kunstiteaduslikke Uurimusi / Studies on Art and Architecture, nr 15(4), lk 102-128.