Äraoldud päevade summa (2005)

Muusikaline dokumentaalfilm pagulashelilooja traagikast: rahvusvahelise mainega 20. sajandi  eesti sümfoonik Eduard Tubin veetis elu teise poole Rootsis paguluses, kus valmis suur osa tema heliloomingust – Eestile kirjutatud muusikast.

September 1944, sõjapõgenikud Tallinna sadamas laevale minemas. Rootsi lahkujate seas oli palju eesti kultuuritegelasi, nende hulgas ka helilooja Eduard Tubin perekonnaga. Kodumaalt lahkumisest, uute oludega kohanemisest ja sõjajärgsest raskest ajast Rootsis räägivad Käbi Laretei ja Asta Lepik. Elu läks edasi: Läänemere ühel kaldal toimusid punaparaadid, teisel kaldal püüdsid pagulased ennast kohalikku ellu sulatada, sest koju tagasipöördumise lootus hääbus. Tubina noorem poeg Eino  meenutab elu Stockholmi eeslinnas Hammarbyhöjdenis, kus isa "looming sündis söögilaua taga, vaadates tagahoovi põõsaste peale". Elu väikelinnas kulges rahulikult, kuid pagulastel polnud kerge: baleriinist ema ei leidnud rakendust, isa heliloomingu vastu ei tuntud huvi.

1961. aastal otsustas helilooja üksildusest välja murda ja külastas kodumaad, Nõukogude Eestit. Veljo Tormis meenutab: kultuuriinimeste jaoks oli Tubina esimene külaskäik kui „sõõm värsket õhku“. Külaskäigust tekkis aga väliseesti avalikkuses suur skandaal, oldi valmis reeturist helimeistrit risti lööma. Käbi Laretei meenutab Tubina laimamist. Helilooja üksildus- ning eraldatustunne süvenevad. 1966. aastal käis Tubin Vanemuises vaatamas oma balleti „Kratt”, kohtus õpetaja Heino Elleri ja noorte heliloojatega. Eino Tubin meenutab, kuidas isa taastas sõjatules hävinud „Krati” partituuri. Peretuttavad meenutavad, kuidas punavõim ahvatles heliloojat asuma Eestisse elama. Eduard Tubin peibutustele ei allunud, vabadus oli talle esmatähtis. Sidemed Eestiga jäävad, valmivad ooperid „Barbara von Tisenhusen” ja „Reigi õpetaja”. Siis aga keelatakse Eestis tema muusika esitamine.

Intervjuudes püüavad Eduard Tubinat tundnud inimesed tabada tema tuuma, sõnastada kunstilist kreedot, tõlgendada helilooja elu ja loomingut  iseenda kogetu ja mäletatu kaudu. Göteborgis peadirigendiks olnud Neeme Järvi saadab haigevoodis hääbuvale Tubinale tõotuse, et kõik tema helitööd saavad plaadistatud. Selle lootusega lahkubki helilooja igavikku 1982. aastal.

Märksõnad: helilooja | helilooming | isa ja poja suhted | koduigatsus | kohanemine võõrsil | koori dirigeerimine | kultuuri suurkujud | kurbus | lapsepõlvemälestused | mälestused | Nõukogude okupatsioon | pagulaseestlased | pagulaselu perspektiivitus | perekonna toetus | põgenemine Läände | suurmehe elulugu | sõjajärgne aeg | sümfooniline muusika | süüdistused | traagilised sündmused | tõrjutus | ängistus | üksildus | Vaata kõiki »