Avaleht » Filmiliigid

Äraoldud päevade summa (2005)

Pagulashelilooja lugu

Dokumentaalfilm Kestus: 52:56

Huviinfo

Exitfilmi sünopsis

Film heliloojast Eduard Tubinast kahes kokkuklappimatus riigis, piir riikide vahel on totaalne ja etteplaneerimatu. Helilooja kujuneb eesti heliloojaks 1920ndate-30ndate Eestis. Juba jätab ta oma põhjaliku jälje kohalikku muusikasse, juba jagatakse stipendiume ning autasusid. Aga siis, järsku on ta tundmatu maa tundmatu helilooja Rootsi. Ta on turvas, korteris ja rahus, keegi ei sori tema loomingus ega arreteeri teda. Ta leiab soliidse töö, mis oleks Eestis temataolisele liiga tühine. Perekond istub õdusalt köögis ja teeb nädalavahetusel parkides fotosid. Helilooja kirjutab sümfooniaid, mis on valust hellad ja kuratlikult täpsed, vahest kantakse ka ette. Töövõime on tal hea ja muusika järjest parem. Ta leiab pool-konspiratiivset austamist kodumaal. Filmis intervjueeritakse märkimisväärseid isiksusi muusikamaailmast, kes on Eduard Tubinaga kokku puutunud: Neeme Järvit ja Käbi Lareteid, ja tema poega, Eino Tubinat.
EFSA, http://www.efsa.ee/ (17.04.2013).

Filmi algustekst

Eduard Tubin (1905-1982) Eesti helilooja, sümfoonik.
Noorpõlve elas iseseisvas Eestis, töötades tunnustatud dirigendi ja heliloojana. Põgenes Rootsi 1944. Loomingu suurem osa on sündinud paguluses. Suri Stockholmis 1982. Sel hetkel oli ta Eestis keelatud helilooja.
Mida vähem maad, seda rohkem selle puudumine on kogu elu aluseks.
Maad ei ole enam. ÄRAOLDUD PÄEVADE SUMMA. Pagulashelilooja lugu.

Intervjueeritavad

Neeme Järvi, Käbi Laretei, Eino Tubin, Veljo Tormis, Asta Lepik, Toomas Tuulse.

Filmis kasutatud dokumentaalkaadrid

Punaarmee pealetung Eestisse 1944.
Põgenike saabumine Rootsi 1944.
Balti päritolu saksa armees teeninud sõdurite väljaandmine Nõukogude Liidule 1946.
Stockholm 1958.
Tallinn 1960-ndatel.
Ajaloolised kaadrid Ed. Tubinast eri ajastutelt.
Fotod ning kodused kaameravõtted Tubinate perekonnaarhiivist.
EFSA andmekogu

Tubina ja tema kaasaegsete mõtteid

Harry Olt: "Mulle on niisugune mulje jäänud, et Tubina inspiratsioon oli kahel tasandil. Ta ei olnud mitte niisugune Mozarti moodi mees, kes nägi tervet sümfooniat või kuulis seda. Tal oli mingisugune idee ja siis ta hakkas neid kandvaid elemente ritta panema.
Tubin ei armastanud rääkida oma muusikast. Ta leidis, et muusikast rääkimine, see on n-ö non referencial, et ei ole võimalik ühe teise meediumiga väljendada seda, mida ta muusikas on kirja pannud. See oli kogu aeg tema lähtekoht. Muusikat tuleb kirjutada arvestades, et oleks mängitav ja muud asjad jäävad su enda teada."

Eduard Tubin: "Ma pole kunagi oma töid saanud nii kirjutada, et mul lõpp täpselt teada oleks. Kuidas see tuleb, see iseenesest, tööprotsessis kujuneb välja."

Veljo Tormis: "Kogu tema orkester ja kõik need teemad, mis ta valis rahvatantsude ja rahvaviiside seast, need on väga karakteersed ja väga ilmekad. Ma olen vaimustunud sellest „Krati” muusikast. Mingi mõtteühtsus meil oli. Kuigi jah, tema loominguline käekiri on ikkagi teistsugune kui minu oma. Ja ta hulk aeg ei tunnistanud päriselt seda minu niisugust arhailist rahvaviisi käsitlust, mis jätab viisi pidevalt muutumatuks, kordab ühte ja seda sama kogu aeg. Pärast ta olla siiski leppinud, öeldes, et nii võib ka. Tema enda põhimõte oli see, et rahvaviisi tuleb siiski töödelda, teha sellest üks kunstiteos."

Eduard Tubin: "„Kratiga” oli nii, et see partituur põles ära, kui „Estoniat” pommitati 1944. Keset etendust tuli suur õhurünnak, mis põletas „Estonia” teatri ära. Ainuke käsitsi kirjutatud partituur, mis oli, see jäi puldi peale ja see põles ära. Minule jäi järele „Vanemuises” tarvitusel olev orkestrimaterjal, partituuri muidugi enam ei olnud, selle ma rekonstrueerisin hiljem. See võttis mul ligemale aasta ära."

Eino Tubin: "Isa laotas kõik need noodid üle köögi laiali ja siis käis ühe juurest teise juurde, et viiul oli seal, trompet oli seal ja bass oli seal ja kogus need kokku ja tegi sellest uue partituuri. Ja see oli lootusetult tüütav töö. Ta ise ütles, et ta teist korda sellist asja enam ette ei võta, et oleks võib-olla lihtsam olnud uus ballett kirjutada."

Neeme Järvi: "Aga et Tubin käis Eestis, see oli niisuke tohutu mõju eesti heliloojatele, just eesti heliloojatele. Minu arvates eesti heliloojad hakkasid paremini kirjutama peale seda. See oli niisugune eriline tõukejõud."

Eino Tubin: "Rootsis oli kahjuks nii, et nii pea, kui ta tagasi tuli, siis oli Käbi Laretei teinud ühe raadioprogrammi, mille nimi oli „Lõbureis”, ja isa võttis ka sellest osa ja see lõbureis läks loomulikult Eestisse. Ta katsus nii erapooletult kui võimalik kirjeldada tolleaegset kultuurkliimat Eestis ja ütles ka võib-olla mõnda positiivset sõna, mis pagulastele ei sobinud."

Käbi Laretei: "Ja siis eesti seltskond karistas teda, see oli midagi meeletut, ma leian, see oli skandaal. Talle ei antud andeks, et ta oli Eestisse tagasi läinud. Paar aastat hiljem läksid kõik tagasi, üks teise järel. Aga siis oli nii, et kirjutati artikleid tema kohta ja niisugune põlgus, ja see ma usun, tegi talle väga palju kahju, tema tööle, tema iseloomule. Eestlased ei tahtnud temaga enam läbi käia, ühesõnaga niisugune tagakiusamine hakkas. See oli lihtsalt seletamatu, julm."

Eino Tubin: "Mitmed lehed Rootsis ja eriti Ameerikas olid väga teravad ja isegi solvavad, isa võrreldi norra kirjaniku Knut Hamsuniga, kes sõja ajal oli natside poolt ja lasi end kasutada natsi propagandas."

Asta Lepik: "Ta nägi ju seda ette, et niisugune vastuolu võib tekkida ja mis tekkiski. Muidugi ta kannatas selle all, aga ta leidis, et näha ja kuulda oma muusikat ja näha „Kratti”, et see oli seda väärt.
Rootsi üldsus oli ikka väga vähe informeeritud nõukogude süsteemist. Neid küsimusi, mida meie siin pagulastena kuulda saime, neid tänapäeval keegi ei usuks. Kui mina ühes raamatuäris rääkisin, kuidas küüditamine toimus, siis enamus inimesi reageeris sellele küsimusega, et miks te siis politseile ei helistanud, kui niisugune asi juhtus."

Eino Tubin: "Ta käis mitu korda Eestis, ma arvan, et üheksa korda, keegi on välja rehkendanud. Siis tekkis huvi ooperite vastu ja tänu kontaktidele Eestis sündisid „Barbara von Tiesenhusen” ja „Reigi õpetaja”. Eestist seejärel rohkem tellimusi ei tulnud, sest siis tuli jälle see Brežnevi aeg ja siis teda jälle keelati ära üksvahe. Ja kui ta siin Rootsis suri, siis oli ta Eestis keelatud. Tema oli sellest ise üle."
EFSA andmekogu

Filmist kriitiku pilguga

Igor Garšnek: „Huvitav oli Eino Tubina mõttekäik filmi lõpus, kus ta arutleb, milliseks oleks isa ja tema loomingu saatus kujunenud, kui Tubinate perekond oleks emigreerinud Rootsi asemel Ameerikasse. Tõepoolest võimalik, et USA avatumas ühiskonnas oleks helilooja kiiremini omaks võetud. Ent see on paraku vaid oletus. Küll aga kõlasid mitte oletuse, vaid veendumusena Neeme Järvi sõnad, kui ta filmis ennustas: „Tubina aeg tuleb veel!“.
Maailma muusikalugu on Eduard  Tubina loomingut alles asunud omaks võtma, ent kui sirvida suuremaid muusikaentsüklopeediaid ja –leksikone (nt „The New Penguin Opera Guide“ 2001), siis kohtame kõrvuti maailmaklassikutega ka Tubina nime. Mis tähendab, et heliloojal oli õigus, kui ta arvas oma eluõhtul, et küllap muu maailm varem või hiljem tema teosed avastab ning neid ka vääriliselt (ümber) hindab.“
Garšnek, I. (2005). Võõrastele võõras, omadele oma: maailma muusikalugu on Eduard Tubina loomingut alles hakanud omaks võtma. Sirp, 1. juuli, lk 16. 

Brigitta Davidjants: „Kõrveri puhul annavad tunda tema muusikaharidus ja -taust. Režissöör on osanud heliloojale läheneda mitmekülgselt ja käsitlust leiavad paljud teemad. Sealjuures on sümpaatne, et asi ei taandu üksnes Eesti suurimaks sümfoonikuks tituleeritud helilooja pjedestaalile tõstmisega.
Ühtviisi ausalt käsitletakse nii Tubina loomemeetodeid, mis tolleaegses Rootsis mõjusid ehk vanamoodsalt, kui ka põgenike eluolu Rootsimaal. Olukorra traagikat avavad vahest kõige paremini perekonnasõbra Asta Lepiku sõnad: “Rootsi ühiskonda ei pääse sisse. See on väga suletud.”
Teemade rohkusest hoolimata areneb film loogiliselt ja on hästi haaratav.
Loomulikult kõlavad filmis ka Tubina heliteosed. Ja taas annab tunda Kõrveri muusikutaust – Tubina loomingut on filmis kasutatud tundlikult ja diskreetselt. Kindlasti aitavad äärmiselt pingestatud sümfooniad filmi dramaturgilises plaanis edasi.“
Davidjants, B. (2005). Film räägib ausalt Tubina loomingust ja pagulasteest. Eesti Päevaleht, 21. juuni, lk 13.


Filmis on maitsekalt Tubina muusikat, dokumentaalkaadreid ja filosoofilisi vahetekste. Tubina elu, loomingut, suurust ja haaret seletavad lahti inimesed, kes ise filmi väärt. Hinnangud heliloojale on adekvaatsed. See on filmi üks rikkusi – kaasaegsete tõetunnistused.

Tubin läks 1961. aastal Eesti NSV-sse külla. Ta sai oma loomingut kuulata professionaalsete muusikute esituses. Võimurite ettepanekuid Eestisse kolida ta tõsiselt ei võtnud, nende peibutustele ei allunud. Külaskäigust tekkis aga välisilma eesti avalikkuses suur skandaal: ajakirjandus kutsus üles helimeistrit risti lööma. Kodumaal hinnati kultuuriinimeste poolt seda käiku kui „sõõmu värsket õhku“. Veljo Tormis väidab, et Tubina külaskäik sundis kodumaiseid heliloojaid paremini kirjutama. Siis oli see visiit isamaaline tegu?
Teame kõik, et 1944. aasta 9. märtsi suurpommitamise käigus põles Estonia teatris esietendunud balleti „Kratt“ partituur. Tubin taastas selle hiljem – tõsi, töö võttis üle aasta ja helilooja on väitnud, et lihtsam olnuks uus ballett kirjutada. Aga ometi! „Kratt“ on meil nüüd olemas.
Suure helilooja surivoodile sai Neeme Järvi sõnumi viia: teen kõik, et Sinu helindid saaksid plaadistatud. Seda lubadust on täidetud.
Äraoldud päevade summa (The Sum of Absent Days). TUBIN - Estonian World Review: http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=17822 (14.03.2013).

Eduard Tubina rahvusvaheline läbimurre

Tubina teoste rahvusvaheline läbimurre algas alles 1980. aastail, eeskätt tänu Neeme Järvi dirigenditegevusele, kes hakkas Tubina loomingut kogu maailmas aktiivselt tutvustama. Helilooja ise jõudis osa saada oma Kümnenda sümfoonia menukatest ettekannetest USA-s, Bostoni sümfooniaorkestri 100. aastapäevale pühendatud kontsertide seerias. Pärast Tubina surma alustas Skandinaavia suurim süvamuusikaga tegelev plaadifirma BIS tema kogutud teoste väljaandmist, mille järel on eriti Tubina sümfooniline looming tõusnud 20. sajandi maailmaklassika hulka. Järjest enam kõlab Tubina muusika ka kodumaal, kus korraldatakse ka Tubinale pühendatud festivali.
Eduard Tubin - elulugu, http://opetaja.edu.ee/eesti_muusika/composers/tubin/elu1.htm (30.03.2013).


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm