Äraneetud linn (1996)

Filmist meedias

Tiit Merisalu: „Täna, võidupüha eel, esilinastub meie ühe tuntuma dokumentalisti ja järjekindlama taasiseseisvumise sündmuste valgustaja Andres Söödi tõsielufilm Paldiskist. „Äraneetud linn“ valmis algselt 1995. aastal Briti telefirmale Channel Four. Nüüd nähtav film ei ole aga enam toosama, vaid laiendatud variant. Autor on lisanud uut materjali kuni 1996. aasta suveni.

Sööt alustab oma filmi kevadest 1994. Mujalt Eestist olid Vene väed juba lahkunud, kuid Paldiskis oli veel kohal 900 tegevväelast ning võim linnas suuresti nende käes. Omaaegse ülisalajase allveelaevnike koolituskeskuse territooriumile võis pääseda vaid eriloaga ja erandkorras. /---/

Film, mis ühtaegu on ajastukroonika ja ülevaatefilm ühe Eesti linna ajaloost, omandab sootuks sügavama tähenduse. Sellest saab pool sajandit kestnud okupatsioonist vabanemise lugu. Koos kõigega, mis sellega kaasas käis. Söödil on sel alal kogemusi. Mäletame tema „Draakoni aastat“ (1988) ja „Hobuse aastat“ (1991), meie pöördeliste aastate elusündmuste peegeldusi. Filmis on rohkesti intervjuusid nii praeguste kui ka endiste Paldiski elanikega. Ja nagu Söödi puhul ikka, avaneb ka põgusas intervjuus olulist rääkijast endast. Ühelgi juhul ei ole autor hukkamõistev või moraliseeriv. See aga ei tähenda, et Sööt oleks kiretu fikseerija. Olgu too siis viimase Eesti-aegse linnapea poeg, napsitanud sisserändajast Eesti passi omanik või rahulolematu erukapten. Kaamerasilm portreteerib inimesi ilmekalt, värvikate detailide kaudu ja sageli humoorikalt.

Kuigi Paldiskist jääb pärast okupatsiooni mulje kui räämas ja rahulolematute inimestega linnast, ei lõpeta Sööt oma filmi hoopiski masendusnoodil. Näeme linnapead rääkimas sellest, mis filmi alustamisest möödunud aja jooksul on ära tehtud ja mida lähitulevikus kavatsetakse teha. Üheks elu taasärkamise kinnituseks on uus rist kirikutornis, mis 50 aasta eest maha kisti - kui kirikust okupatsioonivägede ohvitseridele klubi tehti. „Äraneetud linn“ on oluline lüli meie ühisesse kultuurimällu, pildistus ajast, mil panime aluse taas oma riigile."
Merisalu, T. (1997). "Äraneetud linn". Postimees, 17. juuni, lk 26.

Tarmo Teder: Sööt nagu Sööt ikka - laseb elul omasoodu kulgeda ega kipu lavastama. Nii hakkavad kihid end ise allhoovusteni lahti mängima. Üks kass oli isegi nn Pentagoni (tuumaallveelaevnike väljaõppe mammuthoone) sisse lipsanud, kui seal reaktori kaant hakati kangutama. Näeme unikaalseid filmilõike: varraste eemaldamine tuumakatlast, ümber aparaatide ja tehnilise personali hõljub pingeline atmosfäär, 350 eesti päästekomandolast on häireks valmis. Sööt on tausta efektiks "Neetud linna" sisse monteerinud ka vennaliku abi ja sotsialistliku derzhaava kaitse vaimus NSVL propagandakaadrid 50-ndatest. Aga lõpuks veerevad need "vennalikud" tankid, toru ees, transpordilaeva, lilledega ei saada neid keegi.
Teder, T. (1997). Ühe hüdra agoonia ["Äraneetud linn". Režissöör ja operaator Andres Sööt]. Eesti Päevaleht, 19. juuni.

Jüri Liim: Andres Sööt on üldse haruldaselt omanäoline tegija ja talle on iseloomulik valusalt tõetruude kaadrite jäädvustamine. Sellist head oskust ja teravat pilku võib ainult kadestada. /---/

Meistrile on omane kajastada sündmusi võimalikult dokumentaalse täpsusega, tegevust montaazhiga rikkumata, ilustamata, tõde muutmata. Talle jääb tõde selliseks, nagu see oli tegelikult. Julgelt võib kinnitada: Sööt teeb filme, mida võib uskuda. Aga... tema filmide tõe ja tõdemuseni ei jõua ilmselt mitte kõik ühe vaatamisega.

Nii on ka "Äraneetud linnaga". Kaadrites on arvukalt probleeme, situatsioone, alltekste, vihjeid ning valusat piitsutavat tõde Paldiskist ja meie noore riigi tegelikkusest. Söödi filmid on mõtlevale inimesele. Viiekümne ühe minuti pikkune film sisaldab unikaalseid tolle aja jäädvustusi ja olulist teavet. Siin on ainult väheseid ebatäpsusi, mis asja sisulist väärtust ei vähenda. /---/

Filmi lõpupoole nähtav reaktorite kütusevarraste väljavõtmine on kahtlemata haruldasi kaadreid. Sündmuse eufooriat aga kainestab ütlus, et reaktoritööde lõpetamine jääb Eesti kanda. Läbirääkimistel osalenud Mark Sinisoo pajatab, et venelased viivad ära olulise kommertsväärtusega detaile. (Omalt poolt lisan: Sinisoo asemel oleks läbirääkimistel pidanud olema Endel Lippmaa. Siis poleks seda iga-aastast mitmemiljonilist õnnetust Eestile kaela kukutatud... ja seda aastakümneteks. /---/

See on lint, mis kantakse meie dokumentalistika kullafondi ja neil kaadreil on kahtlemata ka ülemaailmne väärtus. Müts maha ja sügav kummardus Söödi ja teiste tegijate ees.
Liim, J. (2000). Kadunud ja äraneetud linn ["Äraneetud linn". Režissöör ja operaator Andres Sööt]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 75-80.