Värvilind (1974)

Fakte filmi valmimisest

Filmi ettevalmistusperiood: 13.08. - 18.10.1973
Võtteperiood: 19.10.1973 - 03.04.1974
Montaaž: 04.04. - 03.05.1974
Filmi üleandmine - 3. mai 1974
Venekeelne dublaaž valmis 07.06.1974
Filmi maksumus - 36 297 rubla.

1. juulil 1972. aastal esitab Paul-Eerik Rummo joonisfilmi esimese stsenaariumikavandi "Suur maalritöö", mis põhineb Ellen Niidu samanimelisel lasteraamatul.
Tallinnfilmi toimetuskolleegium tõdeb aprillis 1973, et "stsenaarium, mis esialgselt kavandati E. Niidu lasteraamatu "Suur maalritöö" ainetel, on töö käigus muutunud täiesti originaalseks ja iseseisvaks filmistsenaariumiks".

Plaan oli valmistada „üheosaline joonisfilm kõige väiksematele vaatajatele - mudilastele. See oleks poeetiline muinasjutt, mis lapsele arusaadavas keeles, talle lähedaste tegelaskujude kaudu jutustaks värvist, värviilust ja selle loomisest ning täidaks sel viisil olulist kasvatuslikku ülesannet, õpetades eelkooliealist last tunnetama teda ümbritsevat maailma”.
Enne tootmisfaasi arutati läbi tervelt seitse stsenaariumi varianti.

1972. ja 1973. aastal valmivad "Värvilinnu" järgmised stsenaariumid.

Filmi arutelu Tallinnfilmi Kunstinõukogus

6. mai 1974

Silvia Kiik: "Arutasime läbi seitse stsenaariumi varianti. Kogu see arutelu tuli filmile kasuks. Selle tulemusena valmis režiistsenaarium, mida võib pidada täpseks ja selgeks. Nii kirjandusliku kui ka režiistsenaariumi aluseks oli mõte, mida võiks väljendada nii - värviline maailm on ilus, värvid avaldavad positiivset ja õilistavat mõju keskonnale, mis inimest ümbritseb, ning see ilu on jääv, igavene. See mõte väljendub ka filmis. /---/

Enne kui hinnata resultaati ekraanil, tuleks eristada kahte aspekti - ühelt poolt filmitegijate taotlus leida ja kasutada kaasaegseid väljendusvahendeid ja teisest küljest meie oskus ja meisterlikkus neid vahendeid täpselt ja selgelt kasutada. Selles osas ma heidaksin filmile üht-teist ette. /---/

Kujundus on huvitav ja kaasaegne ning mulle kunstnikutöö meeldis, kuigi kohati tundub, et Rein Raamat on lavastajana kunstnikule alla jäänud. Mõnes kohas režissööri mõte ja kavatsus on nihkunud tahaplaanile."
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.1333: Joonisfilmi "Värvilind" toimik.

Linastusluba nr MB-04795 väljastati filmile 07.05.1974. aastal: Filmi võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.

Linastusluba nr 2164/74 väljastati filmile 10.06.1974. aastal: Filmi võib demonstreerida NSV Liidus  igasugusele auditooriumile tähtajata.
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.1334: Joonisfilmi "Värvilind" põhidokumentatsioon.

Rein Raamat: Mul tekkis mõte, et mis oleks, kui ühendaks animatsiooni ja eesti kunsti.

Katke intervjuust:

Tõite joonisfilmi juurde toonaseid eesti kunsti suurkujusid, «Suure Tõllu» joonistas Jüri Arrak, «Värvilinnu» Leo Lapin, «Lennu» Aili Vint, «Küti» Rein Tammik ... Miks te ise ei joonistanud?
Oli filme, kuhu minu käekiri poleks sobinud, seega, teisi kunstnikke kasutades sai idee selgemalt välja tuua. Kahju, et tänapäeval seda põhimõtet nii vähe kasutatakse, ikka kiputakse ise joonistama. Ma ei usu, et see kasuks tuleb. Nii kannatab filmi professionaalsus.
Kõik komponendid peavad olema võrdsed, selline on minu seisukoht.
Tuumalu, T. (2006). Rein Raamat tiris eestlased joonisfilmi juurde [intervjuu, lisatud Priit Pärna kommentaar]. Postimees, 20. märts, lk 16.

Väljavõtteid ajakirjandusest

Jaak Olep: „Oma probleemiase­tuselt on «Värvilind» lähedane «Tallinnfilmi» eelmisele, Avo Paistiku «Vär­vipliiatsitele», olles sellest siiski paras­jagu komplitseeritum. Kui «Värvipliiat­site» puhul rõhutati, et see on film kõige väiksematele, siis «Värvilinnu» puhul seda küll öelda ei saa. /---/

On leitud, et «Värvilind» on formaalne, süžeetu, si­sutühi.  Tõepoolest, otsida «Värvilinnus» õpetlikku moraali, lastekasvatamiskogemusi, huvitavat või lausa naermaajavat anekdooti on küll mõttetu. /---/

Juba eelmiste filmide, «Lennu» ja «Värvipliiatsite» juures oli kunstniku roll tähelepanuväärne. «Värvilinnu» puhul on see kujunenud aga määra­vaks. Rein Raamat ja Leonhard Lapin on näinud filmis suurepärast võimalust demonstreerida kaasaegseid esteetilisi vaateid. See on neil ka õnnestunud. Me näeme ülistust geomeetrilistele struktuuridele — nende tekkimist, kujunemist, lagunemist — ning värvidele. Väga meel­divad on viited neoplastitsismile, op- ja popkunsti motiivid. Vaatamata oma kujundliku struktuuri keerukusele, ei jäta teos tutvustamata ka kujutava kunsti põhitõdesid. Seega väike kunstiaabits kõigile. Kahjuks ei võimalda «Tallinnfilmi» nõrk tehniline baas ta­gada filmivärvide adekvaatsust kunstnikul ettenähtuga.“
Olep, J. (1974). "Värvilind" alustab lendu [animafilmidest "Värvilind" ja "Lend"]. Sirp ja Vasar, 26. juuli, lk 8.

Leo Gens: „Filmid on muutunud nagu laboratooriumiks, kus proovitakse disainerlike vormivõtete rakendamise võimalusi. Leonhard Lapin ja Ando Keskküla on saanud arhitekti- või disainerihariduse ja nad oskavad hinnata tehismaailma geo­meetriliste kujundite uudset ilu, stereomeetriliste vormide ning biooniliste kujundite kontrastide väljenduslikkuse puhast, liigendamata pindade aktiivsete värvide harmooniat, seda steriilset, laboratoorset maailma, mis vastandub loo­dusele. Need kunstnikud tahavad juhatada meid  liigenda­mata pindade, geomeetriliste rütmide, murdumatute toonide kaudu selle ilu juurde, mil­lesse inimene suhtub eelarvamusega, eelistades nüansseeritud värvikäsitusega illusoor­seid ruumikujundeid. Nende loodud ekraanitööde puhul on isegi vähe kõnelda joonisfil­mist, siin domineerib tehisvärvide maailm. /---/

Võibolla on väljendus­vahendite süsteem, mida ka­sutavad noored disainerid, liiga jäik, lahendamaks erine­va sisuga ja tonaalsusega fil­me. Mõni aasta tagasi lõi lai­neid inglise multifilm «Kol­lane allveelaev», mille stilis­tika levis noorte kaudu ka meie joonisfilmi ning ähvar­dab nüüd kujuneda stambiks. See disainerlik laad, millega algas eesti joonisfilmi ajalugu, tundub ennast ammendanud olevat, kajastades pigem kuuekümnendate aastate maailmatunnetust; selles sisalduv tehnitsistlik mõttesuund on ehk lii­ga kalk ja agressiivne, et rahuldada seitsmekümnendate aastate inimest.“
Gens, L. (1978). Kunstnik ja multifilm [kunstnikutööd animafilmidele „Kütt“, „Antennid jääs“, „Pühapäev“, „Tolmuimeja“, „Värvilind“, „Kilplased“]. Sirp ja Vasar, 30. juuni, lk 7.

Jaan Ruus: „Meie joonisfilm, mis algas lihtsast värviga täidetud kontuurjoonest, nagu neid enamik Nõukogude Liidu stuudioid Tallinna festivalile esitas, on endale eredamat vormirüüd otsides üha rohkem innustunud maalist ja vabagraafikast. Esialgu piiratakse multifilmis küll kunstniku tegutsemist kindla süžeega. Näiteks «Värvilind» (1974, režissöör R. Raamat) mõjub küll lapinlike värvipindadega, aga ega lapinlikel mängudel suurt ruumi ju ole, Lapin jääb filmi käivitava idee sundillustreerija ossa.
Värvist on küll saanud kandev filmitegelane, kuid süžee rakendab ta halastamatu järjekindlusega omaenda teenistusse. Vägistatud värvist hakkab päris kahju.“
Ruus, J. (1982). Multimarginaale [animafilmidest "Suur Tõll", "Klaabu kosmoses", "Harjutusi iseseisvaks eluks", "Värvilind", "Ohver", "Välek Vibulane"]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 38-47.

Jaak Olep: „Rein Rannap tutvustas end juba «Lennus» muusikuna, kes on suuteline väljendama režissööri püüdlusi ning andma ekraanil toimuvale värvimängule nau­ditava muusikalise paralleeli. Vaata­mata sellele, et «Värvilinnu» süžeeline külg ei võimalda muusika niivõrd dra­maatilist arendust nagu "Lennus", tundub seekordnegi helitaust igati tihedana ning meeldivana.
Eelnevalt režissööri ja kunstniku kohta öeldud kiidusõnade kiuste tuleb tunnis­tada, et ilma R. Rannapi muusikata oleks film parasjagu vaesem.“
Olep, J. (1974). "Värvilind" alustab lendu [animafilmidest "Värvilind" ja "Lend"]. Sirp ja Vasar, 26. juuli, lk 8.

Endel Link: "13.—15. novembrini k.a. toimusid Moskvas eesti multifilmi päevad, mille organiseeris NSVL Kinematografistide Liit. Üks põhilisemaid nende ürituste reas oli siiski Moskva Kinomajas toimunud seanss koos järgnenud aruteluga. Üksmeelselt ning spontaanselt reageeris saal meisterlikele lahendustele ning leidudele «Naelas», laskis end nakatada „Verise Johni» rahvalikust huumorist ja kviteeris pika aplausiga selliseid filme nagu «Värvilind», «Kilplased» ja «Inspiratsioon», milles tunti ära uudne ning omapärane taotlus. /---/
Joonisfilmide looja Rein Raamatu töödes täheldati jõudsat arengut, püüdu valituma, lakoonilisema väljenduse poole. Tunnustust leidis tema suur hool joonisfilmi arenguks. Äärmiselt huvitavaks hinnati kunstnike tööd filmides «Värvilind» ja «Kilplased»."
Link, E. (1975). Multifilmide edu Moskvas [Moskva Kinomajas toimus animafilmide vaatamine ja arutelu]. Sirp ja Vasar, 28. nov, lk 7.

Filmile tagasivaatavalt

Andreas Trossek: „“Värvilind” on kümnendi joonisfilmipärandis üks huvitavamaid filme, ja seda eelkõige kujundusliku terviklikkuse tõttu. Nimelt leiab siin aset täielik popkunsti esteetika realiseerumine: filmi kujundus haakub silmanähtavalt Leonhard Lapini käekirjaga, popilikult ergas värvigamma oli Sirje Lapinilt.
/---/
Lapinid jäid „Värvilinnule” kujundust luues romantiliste kunstnikunatuuridena kompromissituks, mis tegi teosest skisofreenilise „justkui lastefilmi”. Suhteliselt raskesti jälgitavat lõpptulemust ekraanilt vaadates on tuntav, et režissöör pidi peakunstniku antud põhikaadrite rida filmiks lõigates üsna kurja vaeva nägema. Leonhard Lapin sisestas filmi kehandisse lisaks puhtale popiesteetikale ka sajandialguse vene konstruktivismist ja suprematismist lähtuva geomeetrilise kunsti võrseid – süžee seisukohalt küllaltki ebavajalikke tehnitsistlikke linnavaateid. /---/

„Värvilinnus” on kõik ehedalt kohal: popkunst, hipiideoloogia, psühhedeelne kunst ja ka opositsioonimaiguline flirt religioossusega. Nimelt tõlgendas Leonhard Lapin režiistsenaariumi lõpulauset "Linna kohal hõljub valge lind, kes on andnud kõik oma värvid  loodusele ja lastele” ühemõtteliselt Püha Vaimu sümbolina.
Trossek, A. (2009). Eesti popanimatsioon 1973-1979 : joonisfilmist lähikunstiajaloo kontekstis. Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on Art and Architecture = Studien für Kunstwissenschaft, kd 18, nr 1-2, lk 69-107.

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

Rein Raamatu animafilmid on sarja 9. DVD, ilmunud 28.11.2013. Sellel on järgmised filmid:

Lend (1973)
Värvilind (1974)
Kilplased (1974)
Rüblik (1975)
Kütt (1976)
Põld (1978)
Suur Tõll (1980)