Võrokese (1983)

Praegu armastavad kõik sellest rääkida, kuidas neid nõukogude ajal loominguliselt pigistati. Sinu kolmas dokumentaalfilm “Võrokese” tuli teleekraanile 1983. aastal tugevalt kärbituna ja sind vallandati televisioonist. Kes sind tsenseeris, represseeris?

Ma ei tahaks konkreetseks minna. “Eesti Telefilmis” oli tol ajal toimetuskolleegium. Kärpeid filmis ei teinud ma ise, need tehti minu seljataga, minult olid siis juba filmi õigused ära võetud. Ma ei taha kedagi nimetada, mitmed neist on praegugi kolleegiumides ja otsustavad filmide saatust, ma ei tahaks neile liiga teha.

Millest “Võrokese” rääkis?

See oli Võru linna juubeliks tellitud film, mis kuulus väikelinnade sarja. Stsenaarium ei olnud minu kirjutatud ja rääkis põhiliselt töökangelastest ning muidu tuntud inimestest. Kui läksin filmi tegema, siis avastasin aga hoopis teised inimesed, kes mind huvitasid. Algul võttis kolleegium ja televisiooni juhtkond filmi hästi vastu, see meeldis neile. Pahandused hakkasid siis, kui filmi näidati Võru parteikomitees ja selgus, et Võrus vaadatakse nende inimeste peale teisiti, kui mina neid näitasin. Need olid olnud eluaeg pinnuks silmas, üks oli teeninud koguni Saksa sõjaväes. Arvati, et tegin kõike meelega, tegelikult polnud see üldse nii. Mulle anti käsk osa filmist välja lõigata ja uut materjali juurde filmida. Sõitsin Võrumaale ja filmisin mõned episoodid juurde, kuid need ei sobinud sellesse loosse. Kui pakkusin vana varianti uuesti kolleegiumile, tõusis paanika, et ma ei allu korraldustele, ja mult võeti tööluba ära.

Praegu on üks koopia minu algvariandist alles, kuid seda ei ole tänaseni eetrisse lubatud. Jääbki vist riiulifilmiks.

(1999 Teinemaa, S. VASTAB SULEV KEEDUS.  Teater. Muusika. Kino http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Kino/99augs_k1.htm)