Võidusõit (1984)

Filmi valmimisest

Valmib stsenaarium "Võidusõit. Võidusõit": 31.03.1983
Filmistsenaariumi valmimine: 1.12.1983 - 1.01.1984
Filmi ettevalmistusperiood: 2.02. - 16.04.1984
Võtteperiood: 17.04. - 19.06.1984
Montaaž: 20.06. - 12.07.1984
Filmi üleandmine - 20. juuli 1984
Filmi maksumus - 40 500 rubla.
Rahvusarhiiv: ERA.R-1707.1.2314 Nukufilmi "Võidusõit" eelarved, kalkulatsioon.

Linastusluba nr 48/84 : ENSV Riiklik Kinokomitee lubab demonstreerida filmi alates 2. augustist 1984 kogu Eesti NSV kinolevis igasugusele auditooriumile tähtajatult.

Linastusluba Nº 13089/84: NSVL Riiklik Kinematograafia Komitee lubab demonstreerida filmi alates 23. augustist 1984 kogu NSV Liidu kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajatult.
Filmiarhiiv: toimik nr 5619.

Arutelult Tallinnfilmi kunstinõukogus

24. juuli 1984

Olev Remsu: Kaarel Kurismaa on toonud meie ruumilisse animatsiooni ruumi. Eesti nukufilmis on tehtud isegi stereofilme, see on jäänud paljaks efektitsemiseks. Enne Kurismaad puudus eesti nukufilmis ruumi organiseerimine esteetilistel printsiipidel. Kurismaa stiili võiks nimetada neoklassitsistlikuks. /---/
Võib tunduda, et filmis on stsenaarseid puudujääke, eriti osades, kus domineerib publik. Publikut sellisel kujul, nagu näeme filmis, esialgu stsenaariumis polnud - see lisati Goskino nõudmisel. Algselt oli publik kujutatud mosaiikse geomeetriliste, voogavate ja lainetavate, konstrueeruvate ja lahtimonteeruvate kujunditena. Niisugusel juhul oleksid filmi mõlemad pooled, võidusõit ja publik, moodustanud mõttelise terviku.

Priit Pärn: Meie multifilmis on juures üks omanäoline mees - Kaarel Kurismaa. Kogu visuaalne maailm, mis ka eelmises filmis oli tasemel, on muutunud süsteemseks, kuhu sellisel kujul publik tõesti ei sobi. Film on hea, meeldis.

Valli Anderson: Publikul pole dramaturgilist ülesannet, ta on ballast. Kuigi visuaalne külg on väga väljapeetud, häirivad mind mõningad tehnilised viperused. Esimese kolme-nelja kaadri järel on pilt selge - oleks pidanud kasutama palju nippe. Häiris muusika kasutamine, montaaž lonkab.

Rein Raamat: Kurismaa töö on huvitav, ruumi rakendamine nukufilmis õigustab ennast. Samas on Kurismaal enesekordamise oht. Me oleme harjunud Kurismaast rääkima kui kunstnikust, rohkem peab tähelepanu pöörama lavastuslikule küljele. Montaaži ja rütmika ülesehitamise osas on mul talle kui režissöörile pretensioone, kujunduslik külg tuleb orgaaniliselt siduda dramaturgiaga. Meeleldi oleksin näinud, kui võidusõidu areng oleks olnud seotud kogu inimkonna arenguga. Filmi dramaturgia on nõrk.

Leida Laius: Arvan, et vead tulevad stsenaariumist. Ma ei saa aru, kuhu film liigub. Ühelt poolt võistlejad, teiselt poolt publik. Pärast hakkas lugu arenema hoopis teisiti, siis lagunes kõik koost. Mulle meenus "Lend". Alus heaks filmiks oli olemas, aga jäädi poolele teele. Arusaamatuks jäi, mille nimel see film tehti.

Kaarel Kurismaa: Kera on kõige täiuslikum vorm, mis võib võtta eri kujusid. Lõpuks sai ring täis - kerad muutusid taas keradeks. Lähtusin disainist.
Üksmeelselt anti filmile 2. kategooria.
Rahvusarhiiv: ERA.R-1707.1.2313 Nukufilmi "Võidusõit" stsenaarium, toimetuskolleegiumi otsused, aktid, lk 78-79.

Filmile tagasivaatavalt

Chris Robinson: "Tuntud Eesti kunstnik Kaarel Kurismaa tegi samuti paar nukufilmi. 1970.-1980. aastete jooksul mõjutasid Kurismaa kunstiloomingut dadaism, pop-kunst ja kitš. Ning nende jälgi leiab ka mõlemast tema nukufilmist "Vahva rätsep" (1982) ja "Võidusõit" (1984).
Kuigi "Vahva rätsepa" jäneseid võib pidada armsaks, köidavad nad küpsemat vaatajat niivõrd eneseteadlikul moel, et ilmselgelt on näha Kurismaa silmapilgutus täiskasvanud publikule. Ning meisterliku kitši kasutamise tõttu, eriti rätsepa lõngast loodud tegelaste kujude puhul, on raske eristada, kus lõpeb või algab paroodia. /---/

Esimene režissööride rühm ei vastanud stuudio lootustele ja ootustele. Probleem oli osalt ka selles, et H. Valk, K. Kurismaa ja K. Kurepõld olid juba küpsed kunstnikud, kellel oli oma väljakujunenud stiil. Teine häda oli selles, et neile anti filmi ohjad kätte, ilma et neil oleks olnud mingitki eelnevat filmitegemise kogemust. Seetõttu pole osa filmidest lihtsalt kuigi hästi lavastatud. Vahest oleks Nukufilm olnud edukam, kui nad oleks järginud Rein Raamatu eeskuju ja kasutanud kunstnikke esmalt filmi kunstnikena, lastes neil filmitegemise aparatuuriga kohaneda, enne kui anda neile võimalus lavastada."
Robinson, C. J. (2010). Nukufilm: vahtkonna vahetus. Rmt: Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel: Eesti animatsiooni lugu [inglise keelest tõlkinud Kristjan-Jaak Kangur]. Tallinn: Varrak, lk 156-157.