16.10.1980 - 22.12.1980, pikendatakse kuni 30.12.1980 seoses režissööri hõivatusega kunstilise filmi "Õpetaja" tootmisel.
Tallinnfilmi direktsioon võtab filmi vastu 17.02.1981.
18.02.1981 ENSV Kinokomitee lubab demonstreerida kogu ENSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajaga kuni 31.12.1982 filmistuudio "Tallinnfilm" populaarteaduslikku filmi "Vilsandi, mu kodu".
4.03.1981 võtab filmi vastu NSVL Goskino ja lubab filmistuudio "Tallinnfilm" populaarteaduslikku filmi "Vilsandi, mu kodu" üleliidulisele ekraanile tähtajatult.
Kõige vanem looduskaitseala moodustati praegusel NSV Liidu territooriumil 1910. aastal Vaika saarel, mis asetseb Eestimaa ranniku lähedal. Siin on kohatud 246 linnuliiki, kodu on leidnud 454 sorti taimi - leidnud seepärast, et mõnituhat aastat tagasi see saar ja tema kaaslased, sajad saarekesed, asusid vee all.
Kuidas areneb Vilsandi suhteliselt noor biosfäär, see on siinsete loodusuurijate peateema.
Film jutustab kaitseala argipäevast, oma elu teadusele ja looduskaitsele pühendanud inimestest.
Mark Soosaar, 1981
Allikad:
Filmiarhiiv, toimik nr 4632;
Riigiarhiiv, ERA.R-1707.1.2007; ERA.R-1707.2.280.
Abrams Klockins: „Mark Soosaare taidemaailma iseseisvus on üllatav. Ta teostab ennast võimukalt, sõltumata oma järjekordse filmi teemast. Tundub, justkui oleks Soosaare Vilsandi looduskaitsealast tehtud filmil «Vilsandi, mu kodu» täiesti praktiline otstarve: informeerida vaatajaid tolle saare linnustikust ja loomastikust, teha seda kõike võimalikult efektselt. Ja tõepoolest, nõnda ongi filmis talitatud. Kuid rangelt võttes on siiski - juttu millestki muust. Jällegi on tegemist filmiga inimesest — mitte niivõrd inimesest ühiskonnas, kuivõrd inimesest maailmas ja ka inimese maailmast. Võib väita, et lõppkokkuvõttes kõneleb film Soosaare maailmast. Pigem just Soosaare maailmast kui filmi tegelaste — kaitseala juhataja perekonnaliikmete — maailmast. Kiirete muutuste ajastul kujutab filmi terviklikkus, harmoonilisus, headus ning humaansus enesest suurt esteetilist ja eetilist väärtust. Seda enam, et see mõjub ekraanil niisama loomulikuna ja vahetuna nagu loodus ise.“
Klockins, A. (1981). Kunstniku maailm ja selle mõõtmed [dokumentaalfilmidest]. Sirp ja Vasar, 17. apr, lk 2.
Vaata lisainfot selle filmi kohta