Vilsandi linnuriik (1937)

Vanadest ajalehtedest

Vilsandi linnufilm jooksis Hamburgis

Sihtasutus Eesti Kultuurfilmi poolt valmistatud filmi Vilsandi linnuriigist demonstreeriti Hamburgis kultuurfilmide kongressil. Nagu teatab Hamburgist Kultuurfilmi direktor A. Peel, võeti meie film kongressiliikmete poolt väga soojalt vastu ja äratas oma huvitava sisuga üldist tähelepanu. Vilsandi filmi näidati koos Inglise filmidega ja oli nendega võrreldes nii tehnilisest kui ka sisulisest küljest laitmatu.

Filmi väntas Vilsandil Kultuurfilmi operaator V. Bartels. Filmi pikkus on 280 meetrit.

Vilsandi linnufilm jooksis Hamburgis (1937). Uus Eesti, 11. okt, lk 3.

Sulekuues “filmitäht”

Saksa filmi-päevaleht “Film-Kurier”, võttes kokku Hamburgis toimunud kultuurfilmi-kongressi tulemusi, kirjutab muuseas: “Eestlased olid viimasel päeval kasutada annud filmi lindude elust, mis oma suurepäraste ülesvõtetega tugevaimat poolehoidu võitis.”

Kui arvestada, et Hamburgis vaadati läbi 43.000 meetrit kultuurfilmi, siis on suureks saavutuseks, kui eesti film suutis äratada sellist tähelepanu.

Meie pildil üks lõige Vilsandi linnufilmist.

Sulekuues “filmitäht” (1937). Uus Eesti, 19. okt, lk 6.

Kultuurfilm uutele teedele

Rahvusvaheline kultuurfilmide nädal Hamburgis

1. oktoobrist alates on Hamburgis rahvusvaheline kultuurfilmide nädal. Kultuurfilmide nädala  tegelik korraldaja on „Urania“ kultuurfilmiteater, kes koos sellega pühitseb ka oma 10. aastapäeva. „Urania“ on kõige vanem kultuurfilmiteater ja tegeleb ainuüksi kultuurfilmidega. Kultuurfilmi nädalale on üle Euroopa esindajaid kokku tulnud ja oma kultuurfilme demonstreerimiseks saatnud. Isegi Jaapan on oma osa täitnud. Teisi maid väljaspoolt Euroopat esitatud ei ole. Eestist võtavad nädalast osa filmikomisjoni esimees dir. O. Angelus ja Eesti Kultuurfilmi dir. A. Peel. Filminädala ülesanne on leida uusi teid ja ideid, mis kannaksid kultuurfilmi. Kuna mängufilm helifilmi peale üle minnes on suutnud end juba täielikult leida ja suuri edusammegi teha, on kultuurfilmi alal veel kobamisi. Kultuurfilmile tahetakse aga säilitada tema osatähtsus ja juurde võita uusi alasid. Sellepärast pakuvad suurt huvi nii Saksa ja teiste maade kultuurfilmid, sest nad kõik on arenenud omaette ja kui võib öelda – omapead. Kultuurfilmi nädalal demonstreeriti Helveetsia, Austria, Itaalia, Prantsusmaa, Inglise, Hollandi, Poola, Saksa, Jaapani ja Tshehhoslovakkia kultuurfilme. Filmide demonstreerimise eel käivad loengud. Ühtlasi käsitletakse loengutel, kus esinevad teadusemehed, filmiellu puutuvaid küsimusi põhjalikult, kusjuures unustatud ei ole ka amatöörfilm. Külalistele tullakse vastu suure lahkusega ja nende aega püütakse kasulikult kasutada õhtuste teatri- ja kinoetendustega. Kultuurfilminädal lõpeb 7. oktoobril.

Kultuurfilm uutele teedele (1937). Postimees, 5. okt, lk 5.

Kultuurfilm uusi teid otsimas

Neil päevil lõppes Hamburgis kultuurfilmide nädal, kus käsitati kultuurfilmiga seoses olevaid probleeme rahvusvahelises ulatuses. See oli esmakordne juhus, kus paljud riigid demonstreerisid oma kultuurfilme. Nende hulgas esines ka Eesti oma esimese helikultuurfilmiga “Vilsandi linnuriik”. Peale demonstratsioonide, kus esinesid Eesti, Jaapan, Inglismaa, Helveetsia, Saksa, Tshehhoslovakkia, Prantsusmaa, Holland ja Ungari, peeti nädala kestel terve seeria loenguid, kus käsitati peamiselt kultuurfilmi ülesandeid, kuid eriti allakriipsutamist nõudis koolifilm.  ...    A. P.

A. P. (1937). Kultuurfilm uusi teid otsimas. Postimees, 11. okt, lk 2.

Eesti linnu käes lindude lennukiiruse rekord

Linnuriigis on „kommunistid”, „politsei”, „mõrtsukad”.
Vilsandi „linnukuningas” kapten Toom oma väljapanekutega Tartu näitusel viibides jutustas ajakirjanikkudele uudiseid oma „kuningriigist”:

Tänavu suri Vilsandil palju noori linde
„Mis Vilsandis tänavu uudist?” esitame härra A. Toomile küsimuse.
Üleval Vaikas on olnud tänavu märgata imestamisväärt palju noorte lindude suremist. Ülikooli poolt registreeriti 238 noore naerukajaka laipa. Enne seda sai neid suur hulk merre heidetud. Surma põhjust ei saadud selgitada, sest laibad olid liig kõdunenud. Arvan, et surm sugenes sellest, et kajakate lendama hakkamise ajal oli pikemat aega kõrge vesi, nii et vanemate toitmise alt vabanenud noored linnud ei saanud kätte mererohtusid, millest nad end toidavad ja nad surid nälga.

„Pilvelõhkujad” linnuriigi pealinnas
„Kui suur on Vilsandi linnuriik?”
Linnuriigi suurus on umbes 4 tiinu. Territoorium aga kipub jääma kitsaks, seepärast olen olnud sunnitud linduderiigi pealinnas „All-Vaikas” ehitama kuni neljakordseid pesi „pilvelõhkujaid”, mis 4-5 jalga kõrged. Üksielamud on kuni 21 „korteriga”. Tahan aga tulevikus ehitada veelgi kõrgemaid, sest õhus on ruumi küllalt. Seitsmekordne pilvelõhkuja saab juba nii suur, et inimene ei ulatu temast enam üle vaatamagi.
25 aasta jooksul olen saanud välja töötada kividest linnupesa tüübi, mis on omane ainult Eestis. Välisteadusemees krahv Zedvidts ütleb oma äsjailmunud raamatus, et Vilsandi on huvitav just seetõttu, et seal on säilinud kõik linnud. Sinna on tulnud linde juuregi, just sellepärast, et neile on ehitatud sinna pesi – nii ristpardid, joakosklad, rohukosklad, tõmmuvaerad ja isegi hahad.

Eesti linnu käes on kiiruse maailmarekord. Rõngastada saab ainult neid linde, kes kohe poegadena merele ei lähe, vaid keda vanemad pesast toidavad. Osa linde aga läheb kohe vette, mõned, näiteks hahk, ei tule enam üldse kuivale, vaid kasvab suureks ujudes vee peal. Märkimiste (rõngastamiste) abil saab kindlaks teha lindude rändteed ja lennukaugused. Praegune maailma lennukiiruse rekord on Eesti tiiru ehk meripääsukese käes. Augusti lõpul või septembri algul rõngastatud tiir leiti juba sama aasta detsembris Mossamedes Lääne-Aafrikas, Portugali koloonias, kuhu on Eestist ümmarguselt 12.000 km. Iga päev pidi see lind lendama vähemalt 87 kilomeetrit. See lind on ka meripolitsei, sest enne meripääsukese tulekut teevad varesed ja rongad Vaika saartel väga palju kahju. Kui aga mai lõpus ja juuni algul tulevad meripääsukesed, siis kihutavad nad nokalöökidega ja tiivanukihoopidega varesed ning rongad saarelt minema. Aastat 19 tagasi nägin kord, kuidas nokahoobi saanud vares langes merre ja uppus.

„Politsei lahutab kaklejaid”. Kord Mustal Pangal ristpart ja koskel läksid kiskuma. Tiir astub vahele, kuid ei saa üksi midagi teha suurtele lindudele. Ta lendab minema, tõstab kisa saarel ja varsti tuleb suur kari tiire, ning nende nokahoopide ja tiivalöökide all jätavad kaklejad riiu.
Kui suur merekajakas läheb pesalt, siis mõne teise kajakaliigile ei meeldi nähtavasti suure merekajaka pesa, ja nad lähevad sinna juure karjuma. Varsti on tiir väljas ja kihutab karjujad teise pesa pealt minema.

Naerukajakas, linnuriigi kommunist. Naerukajakas on õieti soo ja magedavee lind. Alguses tuli neid Vilsandisse üks paar, teisel aastal oli neid 9 paari, kolmandal 24 ja nüüd on neid umbes 300 paari. Nad ehitavad oma pesad tihedalt külg-külje vastu ja kaitsevad ennast ühiselt võõraste vaenlaste vastu. Huvitav on märkida, et algul saarele tulnud naerukajakad tegid pesad kõrgele, isegi magesõstarde põõsaste kõrguseni, kuid hiljem, kui nad kohaga rohkem harjusid, hakkasid nad pesi madalamale ehitama. Praegu panevad nad veel ainult natuke risu alla ja pesad on täiesti maapinnal. Ainult mõned üksikud, nähtavasti uustulnukad, teevad oma pesad natuke kõrgemale. Naerukajakad on omavahel väga käratsejad linnud, kes iga pisikese asja puhul armastavad väga suurt müra teha.

Mõrtsukatöö linnuriigis. Ka hingelist kurjust näib neil mõnel olevat, sest ülemises Vaikas juhtus kaunis jube lugu, kus mitmest kõrvuti istuvast emalinnust, kus üks naaber sel ajal, kui ema sööki läks otsima, pesasse jäetud noore ära poos, noka vahel kaugele viis ja ära viskas. Hale oli vaadata tagasitulnud ema, kes oma poega mitte leides teda katsus kõigiti otsida, karjudes ja kutsudes ning oli tema mitteleidmise pärast üpris õnnetu, kuna kurjategija naaber kaunis ilmsüütult teise hingelist piina vaatles.

Lindude abielust. Linde abielu suhtes võib jagada: ilusaid isalinde polügamistideks, emast vähe ilusamaid isalinde halbadeks abielumeesteks, ühevärvilisi truudeks abielulisteks, kellede hulgast inimese silmale vähe ilusamad emalinnud veeretavad haudumise täiesti isalinnu peale.
Esimestest võiks nimetada tutkast, kelle kevadised mängud pakuvad vaatlejale palju huvi. Tutkase kevadisi mänge kirjeldavad väga huvitavalt prof Holotkovski ja Silantjev, kes ilusa pildi ette toovad nende rammukatsumisega, mille tagajärjel hingeldamisel nähtavale tuleb keel ja võitjaks jääb see, kes enne jõuab teise keeltpidi kinni haarata, et siis teda oma sõprade eest läbi talutada.
Teiste esindajana võiks nimetada hahka, seda põhjamaade kõige tulutoovamat lindu, kes ennast mitte ainult don-zhuaanina ülal ei pea, vaid ka alimente sugugi ei tunnista. Pojad toitku ennast ise.
Kolmandal kohal oleksid kajakad, kes on truult abielus, ja kes truult üksteist aitavad nii haudumisel kui ka poegade üleskasvatamisel.
Neljandale kohale peaks asetama suure koovitaja, sest minu teada kõik pesast surmatud koovitajad on osutunud isadeks, seega näib olevat tõestatud oletus, et isalind on ainult poegade väljahauduja.

Merelindude toidus on paljudel ainult väikesed vähjalased ja limulased (teod). Kalakajaka teeb inimesele iseäranis sõbraks tema suur traatusside hävitamine. Merikajak, see meie lääneranniku majesteetlik lind, näib aga kahjuks olevat peaasjalikult kalasööja, seega inimesele kahjulik. Seepärast tema rohkenemist ei soodustata ja teda kaitstakse ainult väikesel arvul kui ilusat majesteetlikku lindu.
Eesti linnu käes lindude lennukiiruse rekord (1934). Postimees, 28. aug, lk 3.

Inglise ajakiri Vilsandi linnuriigist

Londonis ilmuva Kuningliku linnukaitse seltsi ajakirja "Märkmeid ja uudiseid lindudest" veergudel on ilmunud pikem piltidega kirjutis Vilsandi saare linnuriigist. Kirjutis kannab pealkirja "Eesti lindude taevariik". Kirjutise autoriks on keegi A. H. Keenan Tallinnast. Härra Keenan on Wishaw äri ametnik. Kirjutist ilustavad neli pilti ja kaart. Samuti on kirjutises toonitatud, et Vilsandi linnuriik on ainukene lindude kaitseala Balti riikides. Kirjutise autor annab lõpuks asjast huvitatuile mõned juhised huvimatka korraldamiseks Vilsandi.
Inglise ajakiri Vilsandi linnuriigist (1935). Postimees, 18. märts, lk 4.

Tänapäeva lehtedest

Täna on legendaarse vilsandlase, Vaikade looduskaitseala rajaja Artur Toomi 126. sünniaastapäev.
Kunagise Vilsandi tuletornivahi Artur Toomi eestvõtmisel sada aastat tagasi loodud kaitseala sai looduskaitsealases tegevuses teetähiseks nii Baltimaades kui ka terves tollases Vene keisririigis, mille koosseisu Eesti kuulus.
Eesti esimese looduskaitseala juubeli tähistamisega tehti algust juba eelmise aasta 27. detsembril Tallinna linnahallis. Kaks kuud väldanud kooliõpilaste loodusteemalise viktoriini põhiküsimused on sajaseks saavast looduskaitsealast (rahvuspargist).
Suure juubeli esimese tähtsündmusena Saaremaal võetakse täna luubi alla Artur Toomi tegevus kaitseala rajajana. Kell 14 asetatakse Kihelkonna surnuaial Artur Toomi sümboolsele hauaplatsile (Artur Toom suri Siberisse küüditatuna) pärg ja süüdatakse küünlad.
Tänu Toomi initsiatiivile on Vaika saartest alguse saanud Eesti ja kogu Baltimaade looduskaitsealane tegevus. Sada aastat tagasi rentis Artur Toom 6 kuldrubla eest Kihelkonna kirikumõisalt kaitse alla võetavad saared.
Loona mõisas räägib Artur Toomist ajaloolane Bruno Pao, kes on kaitseala loojast kirjutanud raamatu. Näitusemajas on Artur Toomi elust koostatud päevakohane näitus. Pidulikul sündmusel osaleb ka keskkonnaminister Jaanus Tamkivi.
Kauaaegse Vilsandi looduskaitseala ja hilisema rahvuspargi direktori, nüüdse keskkonnaministeeriumi nõuniku Arvo Kullapere hinnangul oli Artur Toom ka ühiskondlikus elus aktiivne tegelane, kelle saavutusi tollal märgati ja kõrgelt hinnati.
“Omaaegselt tsaaririigilt sai Artur Toom viis ordenit ja medalit, samapalju ordeneid-medaleid sai ta Eesti Vabariigi valitsuselt. Looduskaitseline tunnustus tuli talle alles 1940. aastal, mil talle anti Looduskaitse rinnamärk. Tegelikult on Artur Toomi looduskaitseline tegevus hindamatu. Tänu Toomile jõudsid euroopalikud liikumised ülimalt kiiresti Eestisse,” märkis Arvo Kullapere.
Ta lisas, et Artur Toom oli ajast sada aastat ees. “Sada aastat tagasi Eestis suuri keskkonnaprobleeme ei olnud. See, et Toom hakkas nendega tegelema, näitabki tema suurust ja ettekujutusvõimet. Osakem nüüd kõike seda vääriliselt hinnata,” rõhutas Arvo Kullapere.
Laine, A. (2010). Täna tähistatakse Artur Toomi sünniaastapäeva. Saarte Hääl, 6. jaan.

Vilsandi Rahvuspark

Vilsandit tuleb otsida Saaremaa lääneranniku ligidalt, Kihelkonna kandist. See on umbes 6 km pikkune ida - lääne suunas väljavenitatud saar. Vilsandi Looduskaitseal, oli Eesti esimene looduskaitseala, alasse kuuluvad arvukad saared, laiud ja rahud. Avamere poolt ümbritseb kaugemaid saari 200 m laiune kaitsetsoon. üldse hõlmab Vilsandi Looduskaitseala ligikaudu 100 saart, laidu ja rahu, kogupindalaga 12,9 km².

Koos ümbritseva merealaga hõlmab Vilsandi Looduskaitseala 106,9 km² suuruse pinna. Vilsandi kõige suurema ja kõrgema saare pikkus on 6 ja laius 2 km. Paljud kaitseala väiksed ning madalad laiud on vähem kui pool km pikad ja kuni 100 m laiad.
Looduskaitseala tuumik - Vilsandi saar - on lääne - ida suunas 6,3 km pikk ning maksimaalselt 2,3 km lai; pindala on 8,9 km². Saar koosneb kahest osast - läänepoolsest ovaalse põhikujuga Suur - Vilsandist ning idapoolsest rombjast Väike - Vilsandist, mida ühendab madal Vahemere maakael. Sisevete poolest on Vilsandi vaene, tüüpilised rannajärved puuduvad.

Inimtegevuse mõju Vilsandi loodusele on olnud küllalt suur. Alaline asutus kujunes saarel siiski alles 18. sajandi algul: 1703. aastal asus saarele elama hollandi meremees Johann Doll. Temalt on saanud nime Tolli talu, mis hiljem on suurim Vilsandi taludest. 18. sajandi lõpupoole asutati saarele piirivalvekordon ning siis tekkis teisi peresid. 1806. aastal valmis saare lääneranna tuletorn. 20. sajandi algul oli Vilsandis 30 peret, pärast mõisamaade jaotamist lisandusid neile veel mõned väikekohad. Elanike arv on saarel ulatunud maksimaalselt 180 - 190 inimeseni (Toom, 1932).

Vilsandi läänerannal paiknevad looduskaitseala tuntuimaid linnusaared - Alumine Vaika, Keskmine Vaika, ülemine Vaika, Mustpank, Kullipank ja Karirahu. Vilsandist põhja poole asuv Vesiloo saar on madala veega läbi mere Riimisääre kaudu juurdepääsetav.
14. augustil 1910. aastal sõlmiti Kihelkonna kirikumõisa ja Riia Loodusuurijate Seltsi vahel 6. aastaks rendileping. Vaika saared kuulutati looduskaitse reservaadiks. Nõnda pandi alus Vilsandi Looduskaitsealale, mis tänu Artur Toomi tegevusele Vilsandi linnuriigina kiiresti tuntuks sai. Rahvuspargi meresaartel pesitseb 7000 - 8000 haudepaari merelinde. Registreeritud on 247 linnuliiki, kellest pesitsemas võib kohata 114. Vilsandil kasvatatakse alates 1997. aastast ka jaanalinde, hetkel on neid seal kuus (2 isast ja 4 emast).

Teise Maailmasõja ajal laastati Vilsandi linnuriik ja A. Toomi vaatekogu täielikult, seega loetakse Vilsandi linnuriigi taassünniks 7. juunit 1957. Tegelik teaduslik ja linnukaitsetöö pärast kaitseala taasloomist ei piirdunud ainult Vaikadega, vaid laienes otsekohe teistelegi saartele ja rahudele ümber Vilsandi.

Niisiis oli Vaika Looduskaitseala laiendamine ja ümbernimetamine Vilsandi Riilikuks Looduskaitsealaks Eesti Ministrite Nõukogu 1971. aasta 21. septembri määrusega tegelikult juba välja kujunenud kaitseala piiride seaduslik kinnitamine. Vilsandi Riiklik Looduskaitseala reorganiseeriti Vabariigi Valitsuse määrusega 7. detsembrist 1993 Vilsandi Rahvuspargiks. Rahvuspark paikneb Lääne - Saaremaa rannikumeres, hõlmates üle 180 km suuruse vana ja rikka merekultuuri ala, mille piiresse jääb viis sadamat ja viis tuletorni. Vanim teadaolev sadam paiknes Kihelkonna lahes juba keskajal, vanim, Vilsandi tuletorn, ehitati 1809. aastal.
Vilsandi Rahvuspark, http://www.saaremaa.ee/ (15.08.2011).