Viimane korstnapühkija (1964)

Fakte filmi valmimisest

Valmib libreto nukufilmile "Korstnapühkija": 10.08.1963
Kirjanduslik stsenaarium nukufilmile "Kass ja korstnapühkija": 28.08.1963
Montaažleht nukufilmile "Lõbus korstnapühkija": 19.02.1964
Montaažleht nukufilmile "Viimane korstnapühkija": 29.10.1964
Filmi ettevalmistusperiood: 01.08.1964 - 30.09.1964
Võtteperiood: 01.10. - 30.11.1964
Montaaž: 01.12. - 21.12.1964
Filmi üleandmine - 21. detsember 1964
Venekeelne dublaaž valmis: 03.02.1965
Filmi maksumus - 22 700 rubla

Linastusluba nr MB-11175 väljastati filmile 30.12.1964: filmi võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.

Linastusluba Nº 1057/65 väljastati filmile 19.02.1965: filmi võib demonstreerida  NSV Liidu kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.
Allikas: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.920 Nukufilmi "Viimane korstnapühkija" põhidokumentatsioon.

Kunstinõukogu arutelult 25. detsembril 1964

Kiik: Kõik, mis autoritel ja režissööril mõttes oli, enamasti jõudis ekraanile. Mõned tehnilised vead torkavad silma, sest grupil polnud võimalik saada niisugust materjali, nagu vaja. Paberi faktuur lööb läbi.

Beltšikov: Loen seda filmi meie teiseks katseks töös lamenukkudega. Paar kriitilist märkust - ma ei taha nõustuda laulukese esitusega, viis on meeldiv, kuid esitus jätab soovida. Teiseks episood, kus majad vahetatakse, tundub venitatuna.   

Kasesalu: Olen alati olnud lamenukkude poolt, need õigustavad ennast. Pretensioone on filmi kunstnikutööle - vana ja uue linna värvilahendusele. Ilus vanalinn vahetati välja monotoonsete, üksluises värvigammas uute majade vastu. Ka linna väljavahetus on pikk, venitatud.

Müür: Selle filmi üheks miinuseks, nagu kõikidel meie nukufilmidel, on tema rütmiline amorfsus, aktsentide puudumine. Jääb kirjavahemärkideta kiirkõne mulje.
Aga plussiks on helilooja töö. See, mis klaveriga on tehtud, on suurepärane ja heli faktuurilt sobib filmiga. Laulu oleks pidanud esitama korralik sopran, mitte Eri Klas. Aga muusikaline kujundus on üldiselt suurepärane.

Rääts: Muusika meeldis üle kõige, see on Pärdi suur saavutus. Mis puutub Eri Klasi esitusse, seda oleks pidanud paremini lindistama. Helioperaatori töös on mõningaid lünki, muusika ise on haruldane!

Remmelgas: Mul on tõsised pretensioonid Tuganovile. Ellen Niidu ja Jaan Krossi stsenaariumi arutamisel märkisid kõik, et see on üks paremaid töösse võetud stsenaariume - klassikaliselt puhas, lakooniline, dramaturgiliselt jaotatud kolmeks. Režiistsenaariumi valmistamisel režissöör kaldus sellest mõnel määral kõrvale ja oli palju vaidlusi. Aga nüüd peab ka Tuganov nõus olema, et valmis filmis on tekkinud ebakõla ja valed aktsendid. Stsenaariumis oli puhas jaotus kolmeks osaks, nüüd on korstnapühkimine ja linna uuendamine veninud nii pikaks, et kolmanda osa väljatöötamiseks ja detailiseerimiseks pole ruumi, metraaži. Seepärast jäävad lastele mõned asjad arusaamatuks.

Danilovitš: Juba mitmendat korda nukufilme arutades märgime, et dramaturgiline lahendus, aktsentide panek on suureks puuduseks, kuigi tehniliselt on hästi lahendatud. Seni on jutt jäänud jutuks. Tuleb hakata resoluutselt sellele rõhku panema. Selles filmis on see eriti drastiliselt näha.
Allikas: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.861 Nukufilmi "Viimane korstnapühkija" toimik.

Filmist ajakirjanduses

Eno Raud: „Filmis on trikk kujund ja teisiti ta seal olla ei tohiks. Trikk peab olema idee, mõtte, sisu teenistuses, karakteri teenistuses või selleks, et luua mingisugust meeleolu. /---/
Näiteid ebaõnnestunud nippide kohta võiks palju tuua. Näiteks „Viimne korstnapühkija“ — kas on kassiga korstnapühkimine just kõige õigem? Ei saa aru, kas kass ise kipub korstnasse.
Tundub, et trikid, kui nad pole läbi mõeldud, hajutavad filmi mõtte, juhivad tähelepanu kõrvale. Ja paraku liiga palju kipub meie filmidesse niisuguseid trikke.“
Arutluse objekt – nukufilmid (1967). Sirp ja Vasar, 8. dets, lk 5.

Filmile tagasivaatavalt

Sergei Assenin: „Lüürilise filmi suurepärane näide on E. Tuganovi "Viimane korstnapühkija", poeesiaküllane tänapäevane mõistulugu vanast elukutsest, selle tähtsusest ja kohast elus.

Filmi kangelane on samaaegselt nii muinasjutuline kui ka reaalne. Ta armastab oma tagasihoidlikku elukutset ja teeb oma tööd naudinguga. Suits, mis tõuseb korstnast mustade rõngastena, muutub iga kord pärast korstnapühkija külaskäiku heledaks. Suurepärane, mõtestatud, kujundlik metafoor. /---/
Eelkõige lastele mõeldud film on aga niivõrd sisutihe, et pakub huvi ka täiskasvanutele. Ta paneb vaataja mõtisklema elu mõtte, inimese vaimse ilu üle.“
Assenin, S. (1986). Teerajajad [režissöör Elbert Tuganov ja tema looming]. Rmt: Etüüde eesti multifilmidest ja nende loojatest. Tallinn: Perioodika, lk 41.