Avaleht » Filmiliigid

Weitzenbergi tänav (2002)

Animafilmid Kestus: 11:15

Huviinfo

Filmist kriitiku pilguga

Jan Kaus: „Vaadates Kaspar Jancise uut joonisfilmi „Weitzenbergi tänav“, võib vaatajat tabada hämmeldus, võib tekkida küllastamatuse, harjumatu kerguse tunne. Minul sarnanes see tunne pooltühja kõhu tundega. Justkui sööks head rooga ning korraga, umbes pool on söödud – kaob taldrik sööja eest nagu tina tuhka. /---/

Hiljuti ilmunud E. M. Ciorani „Lagunemise lühikursuses“ on peatükk „Kultuur ja kerglus“, kus Cioran kirjutab: „Kergluseni ei jõuta niisama lihtsalt. See on privileeg ja kunst, see on pealiskaudsusepüüd, milleni viib veendumuste põlgamine, kui ollakse kord taibanud mis tahes tõsikindluse võimatust; see on põgenemine kuristike servalt, mis on loomu poolest põhjatud ega saa kuhugi välja viia.“

Väidaksingi, et mõjuv osa Kaspar Jancise loomingust on kerglane, on rajatud kerglusele. Muidugi kõlab sõna „kerglus“ või „pealiskaudsus“ kohe eitavalt, negatiivselt. Siin kõlagu nad risti vastupidiselt. Kerglus tähendagu siin teadlikkust, pealiskaudsust kui valikut, kui teatud liiki möödapääsmatut väärtust. Ma ei tahaks väita, et „Weitzenbergi tänav“ on puhtalt esteetiline, juba sellepärast, et väärtustest lahtiütlemine on ju kohe ka paratamatult teatud väärtuste sedastamine ja seega ka omandamine.“ /---/

Kaus, J. (2002). Kergluse kiituseks. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 80-83.

Tarmo Teder: „Esimesel vaatamisel, suurel linal nähtuna tundus Kaspar Jancise geniaalsevõitu idee lahjalt ekspluateeritud. Joonisfilmi reklaamiva sloganiga lubatud armastuse nelinurk ja mõrv paistsid poolikult lahendatud. Korduval vaatlusel aga hakkasid venitatud haakumisega järel- ja lõppmäng Jancise määratud struktuuri, “loo loginat” õigustama. /---/

Võõras tiivuline armuke (Kärbes) majas ajab leplikult kolmnurka taluva Mehe jooma, kuid ühes pudelitega leiab ta külmutuskapist (!) ka binokli ning avastab selle palgesse sättides vastasmaja korteris elava Kala. Sellega tekibki nelinurk, mis on minu arvates oma olemuselt hoopis huvitavam, võimaluste- ja mängurohkem suhete konstellatsioon, kui klassikaline armastuse ja armukadeduse kolmnurk. /---/

“Weitzenbergi tänav” on ühtaegu mahe ja kreizi, pretensioonitu, kuid samas irriteeriv. Erootika on kruvitud nilbuse piirini, ent ei ületa seda. Film on parajalt hingeline, kuid köidab-kütab seejuures ka keha. Tüübikunstnik Priit Pärn pole oma õpilase režiid ahistanud. Filmi alguse järsult kompleksne üleminek peidab loo arenemise ja lahenduse võtit. Narratiiv pole briljantne, kuid oma “loginas” võluv. Papagoide ja palgamõrvariteta oleks maailm palju vaesem. Kunst on maffiamaitseline LRS 153 armastuse teenistusse rakendada.“

Arvustuse terviktekst:
Mahe, kreizi, pretensioonitu, irriteeriv - Sirp

Teder, T. (2002). Mahe, kreizi, pretensioonitu, irriteeriv. Sirp, 15. nov, lk 12.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm