Veelinnurahvas (1970)

Filmi saamisloost

Lennart Meri: „Esimesed read selle filmi kohta langesid paberile 1. märtsil 1966, nimelt "Tallinnfilmi" vastuses aktsiaselts "Suomi-Filmi" juhatajale Risto Orkole, kes oli meie poole pöördunud ettepanekuga üritada kahasfilmi. Etnograafiateema leidis head vastukõla. Helsingis peetud läbirääkimiste järel usaldas Kinematograafia Komitee esimees F. Liivik 25. juunil 1968 käsikirja koostamise siinkirjutajale, tehes ühtlasi teatavaks, et soomepoolset varianti asuvad tegema prof. Toivo Vuorela ja Kari Uusitalo ning kahest valitakse parim või kompileeritakse kolmas. /---/ ... sai kahjuks teatavaks, et "Suomi-Film" on sunnitud kahasfilmist loobuma, sest nii kulukale ettevõttele ei leitud dotatsiooni. 25. juunil 1969. aastal kiitis "Tallinnfilmi" kunstinõukogu "Veelinnurahva" käsikirja heaks ja vahetult pärast juubelilaulupidu kinnitas selle juba järgmine instants, Dokumentaalfilmide Peavalitsus, 1970. aasta plaani - tõsi, kolmandiku võrra kärbitud kujul. /---/

Filmi pealkirjaks sai tsitaat P. Tretjakovi teosest, milles ta väidab, et juba ajast 4000 aastat tagasi kuni keskajani jäi veelinnu kujutis üheks iseloomulikuks vana soome-ugri kultuuri osiseks Ida-Euroopa metsavööndis. Venekeelse variandi pealkiri "За северным ветром" perifraseerib Herodotose hüperborealasi, kelles R. Henning näeb soome-ugri hõimude esimest sissetungi teaduslikku kirjandusse.

Filmirühm asus teele 26. augustil 1969, viimaselt sõidult jõuti koju 30. detsembril 1970. /---/
Meri, L. (1971). Registriga järelsõna "Veelinnurahvale". [Filmi saamisloost. Isikute, esemete, kohtade ja aegade register]. Keel ja Kirjandus, nr 9, lk 545-551.

Intervjuu "Veelinnurahva" etnograaf-toimetaja Tõnu Seilenthaliga

Nõukogude sulaaja lõpus sattus Tõnu Seilenthal, nüüdne Tartu Ülikooli soome-ugri osakonna juhataja, tudengina ühtäkki Lennart Meri paremaks käeks. Kirjanik, kellest kaks kümnendit hiljem sai Eesti president, läks Venemaale tegema tõsielufilmi «Veelinnurahvas», mis näitas eesti hõimurahvaste iidseid traditsioone ehedalt, mitte lavastatuna, ja poeetilise tervikuna, mitte ideoloogiliselt võltsituna. Seilenthali kutsus ta filmi juurde etnograafiks-toimetajaks.

Tõnu Seilenthal, kuidas te Lennart Meri filmitegijate seltskonda sattusite?
See juhtus 1969. aasta aprillis, kui [keeleteadlane] Ago Künnap kaitses kandidaadiväitekirja. Sinna tuli kohale ka Lennart Meri, kes pöördus minu poole, et saame homme ülikooli kohvikus kell 11 kokku, ta tahab rääkida. Olin siis tudeng ja poole kohaga laborant.

Tulin täpselt kohale. Ootasin pikalt, kuni mõtlesin, et nüüd võib vist ära minna. Siis saabus rõõmsalt Meri. Ega ta kunagi vabandanud, et hilines. Ta võttis portfellist välja stsenaariumi ja ütles, et tal on plaanis teha üks film: kas ma tahaks kaasa tulla? Olin varem käinud mõnede soome-ugri rahvaste juures, Venemaal liikunud. Mul oli seal tuttavaid, kellega kontakti võtta. Andsin nõusoleku.

Siis järgnes täielik vaikus. Kuni juulis Klooga sõjaväelaagris tuli üks ohvitser minu juurde ja lausus: reamees Seilenthal, minge väeosa väravasse, seal oodatakse teid.

Seal oli Lennart. Ta oli tulnud taksoga. Istusime männimetsa alla kraavipervele. Ta ütles, et nüüd läheb asi tõsiseks, et pean kirjutama avalduse. Aga meil ei olnud paberit. Ta läks väravasse päevniku juurde, ütles, et ta on kirjanik ja tahab paberit. Päevnik tõmbas oma žurnaalist ruudulised lehed ja ma kirjutasin ühe avalduse Tallinnfilmi direktorile, et palun mind tööle võtta, ja teise Tartu Ülikooli dekaanile Eduard Laugastele, et ülikool mu ära lubaks. Siis sõitis Meri minema.

Kuidas te filmi tehes Venemaa avarustes tollal ringi liikusite?
Kõigepealt sõitsime rongiga Leningradi, sealt lennukiga Arhangelskisse, sealt omakorda Narjan-Mar’i ja siis helikopteriga neenetsite juurde. Filmi ettevalmistusperiood 1969. aasta sügisel kestis kaks kuud. Alustasime neenetsitest, edasi käisime komide, hantide, maride ja karjalaste juures. Kokku paarkümmend tuhat kilomeetrit sõitu. Peamiselt An-2-lennukiga, samuti helikopteri ja bussiga, mõnel pool taksoga, aga ka mootorpaatide ja uhkete jõelaevadega.

Ettevalmistusperioodi eesmärk oli käia kõik kohad läbi, otsida, kus ja mida filmida. Võtteperiood kestis 1970. aasta märtsist augusti lõpuni. Aga filmis on ka palju ettevalmistusaja materjali sees.

Kui suur oli filmi eelarve?
Eelarve võis väga suurt peavalu valmistada filmi direktorile, kelleks algul oli Naftali Itkin ja võtteperioodi ajal Jaak Jürida. Filmi peale kulus tunduvalt rohkem materjali, kui oli ametlikult määratud: dokfilmi puhul oli ette nähtud, et võib teha kaks-kolm duublit, aga meil läks umbes kümme korda rohkem, kui tuli puhast materjali. See oli hea – siis oli võimalik valida. Sest palju oli selliseid sündmusi, mida ei osanud ette aimatagi.

Näiteks sõitsime mootorpaadiga hantide juurde Hullori külla, kus märkasime, et ree peal lebab karu pea. Olid tulemas karupeied. Handid esitasid meie palve peale mõned tantsud. Või näiteks mari pulmad, kus meil jäi peaaegu filmimata pruudirööv. Me ei saanud aru, et nüüd see tuleb, kui tantsiti rätikuga pruudi pere ümber – äkki löödi pruudile rätik pähe ja tormati joostes koos temaga välja.

Kuidas teil õnnestus igale poole kaameratega ligi pääseda?
Peaaegu iga rahva puhul oli üks inimene, kes oli varasemast tuttav ja kes pakkus välja, kuhu minna, ja vahendas. Näiteks ilma Ivan Ivanovita, kes oli Tartus olnud [keeleteadlase] Paul Ariste aspirant, oleks mari pulmarahvas kindlasti öelnud, et nad ei taha, et filmimehed on kogu aeg ümber.

Hantide juures oli abiks Aleksei Sengepov, keda tundsin aasta varasemast ajast, kui käisin nende mail ekspeditsioonil. Hantide pühas paigas, metsas, on sammasait, kus hoiti šamaani mütsi ja kus toimus ohverdamine. See oli kaitstud vibudega niimoodi, et kui sinna lähed ja jalg jääb nööri taha kinni, saad noole rindu. See oli Sengepovi teene, et külaelanikud lubasid meil, võõramaalastel, seda vaatama minna – ja lisaks nii, et tegime aida ukse lahti ja tegime aidas inventuuri.

Lennart suutis alati oma palve vormis käsu nii veenvalt anda, et kohalikud meile vastu ei olnud. Kõigepealt läksime alati oblastikomiteesse. Lennartil oli ohvitseri planšett vöö peal, ta võttis sealt välja kirja, mille ta oli ise teinud ja alla kirjutanud, kus palus partei- ja valitsusorganite igakülgset toetust.

Näiteks märtsis oli komi külas lund pool meetrit ning meie vezdehod’ile – see oli tanki baasil ehitatud sõiduk – aeti seal kilomeetrite pikkuses tee lahti. Ja külades, kuhu läksime, seati sisse raadioside rajoonikeskusega. Sengepovilt kuulsin, et hiljem tuli KGB-le aru anda, mida filmigrupp tegi, kus käis, kellega kohtus.
Pullerits, P. (2014). Meri kulutas rohkem, kui oli ette nähtud. Postimees, 9. okt, lk 14-15.  

Andres Laasik: Etnograafiafilmide loomine võimaldas Lennart Meril rännata sugulasrahvaste asualadel.

Pärast “Viimse reliikvia” valmimist jättis Meri hüvasti mängufilmide toimetaja tööga ning temast sai dokumentaalfilmide stsenarist ja režissöör. See elupööre langes kokku tema Siberi-huviga, mis realiseerus hiljem raamatutes “Hõbevalge” ja “Hõbevalgem”. Filmitöö reisid pakkusid talle reaalseid maastikke, inimesi ja nende kombeid, mis täiendasid Meri suurepärast raamatutarkust.

Augustis 1969 algas filmi “Veelinnurahvas” ettevalmistamise periood. Selle käigus sõideti läbi enamik sugulasrahvaste elupaiku ning lepiti kokku nende maal järgmisel aastal algavates võtetes.

5. märtsil 1970 Komimaal alanud sõidud olid kiired ja uhked. Praegu oleks need ekspeditsioonid hirmkallid, kuid tollal saadi hakkama väheste rubladega. Näiteks neenetsite juures toimunud võtted (kus olid tõenäoliselt ka helikopterisõidud) tehti vaid 2724 rublaga, mis filmi kogueelarvet – 79 882 rubla – arvestades oli ju pisike summa. Muide, see oli kordi suurem tavapärasest Tallinnfilmi dokfilmi eelarvest ja seda kõike ei jõutudki kulutada.

“Veelinnurahvas” oli edukas. Seda ka Nõukogude ametnike silmis. Film lubati linastumisele paberiga, kus oli vaid üks märkus. Tiitrites taheti näha teksti: “Võttegrupp tänab kolhoosnikke ja kütte kaugele minevikku jäänud rituaalide ja kommete taastamise eest.” Tallinnfilmi dokumentidest paistab, et filme välismaale müünud Soveksportfilm asus “Veelinnurahvast” raja taga turustama.

“Veelinnurahvale” järgnes  “Linnutee tuuled”, sedapuhku juba Soome Mainos TV ja Ungari MTV koostööna, mis oli ühe Eesti dokfilmi puhul tol ajal enneolematu.

“Linnutee tuulte” ettevalmistus algas 1976. aasta märtsis. Järgnenud võtete ajal külastati taas hulga sugulasrahvaid, sealhulgas käis Lennart Meri pikalt ka Ungaris ja Soomes. Kasutati Kodaki filmi, mis oli Tallinfilmi rahvale erandlik. Huvitav reis, mille jälgi võib kohata Meri raamatutes, toimus seoses Meri filmi “Eduard Toll” võtetega – Meri reisis polaaruurimislaeva Zarja jälgedes Põhja-Jäämerel, jõudes välja Tšuktšimaale.

Loo andmed on pärit riigiarhiivist, kus hoitakse Tallinnfilmi toimikuid, iga filmi kohta eraldi.

Laasik, A. (2008). Filmitöö aitas "Hõbevalge" radu leida [Lennart Meri tööst etnoloogiliste filmidega "Veelinnurahvas" ja "Linnutee tuuled", mille käigus saadud materjal leidis kasutamist "Hõbevalge" kirjutamisel]. Eesti Päevaleht: Laupäev: Kultuur, 20. sept, lk 7. 

Lennart Meri loominguõhtu Moskava Kinomajas 1987. a

NSVL Kinematografistide Liidu ja NSVL Heliloojate Liidu folkloorikomisjonikorraldusel toimus 26. mail 1987. a Moskva Kinomajas Lennart Mere loominguõhtu, mis oli pühendatud visuaalsele antropoloogiale. Filoloogiadoktor Vjatšeslav Ivanovi ja Lennart Mere keskustelu ilmestasid filmid "Veelinnurahvas", "Linnutee tuuled" ja "Kaleva hääled".

Rmt: Tallinnfilm 1987. Tallinn: Perioodika 1989.

Lennart Meri filmiloomingu tähendusest

Rein Maran: Meri filmid otsisid soome-ugri rahvaste ühisjuuri

Lennart Meri kui riigimehe, poliitiku, diplomaadi, kirjaniku varju jääb Lennart Meri kui väsimatu rännumehest filmimees – paljude eripalgeliste kultuuri käsitlevate filmide stsenarist ja režissöör.

Neist kõige suurejoonelisemad olid kaks soome-ugri rahvaste ühisjuuri otsivat ja avastavat täispikka tõsielufilmi “Veelinnurahvas” ja “Linnutee tuuled”.

Need kaks filmi käsitlevad pea kõiki soome-ugri hõime. Heli- ja pildimaterjali otsides ja kogudes läbiti teekond, mis pikkuselt võrdus ringi ümber maakera. Oli imetlusväärne, kuidas Lennart suutis erinevates keskkondades omaseks muutuda, usaldust äratada ning filmi jaoks selle kõige olulisema tabada.

Mäletan matust ürgses mansi külas, kus ei jätkunud mehi paati lahkunuga rahulasse kandma, sest mehed olid kas jahil või kalastamas. Ilma kõhkluseta kutsuti Lennart appi. Ja ta läks. Ning ka seda, kuidas nõukogude võimu all palju kannatanud ning kaugeltki mitte kergeusklik seitsmenda põlve nganassaani šamaan tunnistas meid omaks ja lubas filmida loitsu, mille juurde tavaliselt võõraid ei lubata. Sellest läks oluline lõik filmi “Linnutee tuuled” ja hiljem valmis Soomes täiendavalt kustumatu väärtusega tõsieluline dokumentaal.

Nendesse filmidesse koondatud ja emotsionaalselt mõtestatud aines on igihaljas ning selle ajaloolis-kultuuriline väärtus vaid suureneb ajas. Kui palju jäi aga kavatsetud filme tegemata? Seda teadis vist ainult Lennart ise. Šamaan Demnime näitas meile siis, aastaid tagasi, ka hingede teed. Nüüd on Lennart ise sellel teel.

Küllap püstitab Eesti riik ja rahvas oma väärikale lahkunud pojale nii mälestusmärke kui -tahvleid. Küllap ükskord hiljem ausambagi. Kõige püsivamad aga, usun, püstitas Lennart Meri ise oma loomingu ja tegevusega.
Maran, R. (2006). Meri filmid otsisid soome-ugri rahvaste ühisjuuri. Eesti Päevaleht, 15. märts.

Andres Laasik 2009. a DVD-plaadina ilmunud koguteose „Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia” ilmumise puhul:
Viis tõsielufilmi tuletavad meelde aega, mil need tehti ja kui neil oli suur poliitiline tähendus. Rahvused ja nende esindajad kerkivad filmikaadrites teravalt esile oma individuaalsete piirjoontega, jäädvustatuna filmilindile kui fotograafiline reaalsus. Laulud-tantsud ja rahvarõivaste mustrid jutustavad neis filmides tuhandete aastate taguseid lugusid, filmikaadrist paistavad sügavad traditsioonid. Abstraktne teooria olendist nimega Homo sovieticus muutub selle kõrval haledaks.

Aja muutudes muutuvad tähendused. Ent „Veelinnurahvas” jäädvustatud viimane kamassi keele rääkija Klavdia Plotnikova jääbki viimaseks selle rahva esindajaks. See, kadumise sõnum kõnetab inimest praegugi.

Antropoloogiafilmid on erilised teosed. Kui tavaliselt muutub pärast montaaži lõppu ülejäänud must materjal kasutuks rämpsuks, siis näiteks „Veelinnurahvast” ja „Linnutee tuultest” üle jäänud tuhanded filmimeetrid on omandanud kulla hinna.

Kindel see, et eri filmiarhiivides peituv Lennart Meri filmimaterjal kerkib taas päevakorrale, kui asi puudutab soome-ugri rahvaid ja nende kultuuripärandit. Tõestusteks film „Šamaan”, mis sai kokku pandud „Linnutee tuulte” jääkidest.
Laasik, A. (2009). Lennart Meri jäädvustatu on rohkem kui film. Eesti Päevaleht, 4. apr.  

Lennart Meri etnoloogiliste filmide restaureerimise probleemidest

Kristiina Davidjants Lennart Meri etnoloogiliste filmide restaureerimise probleemidest 2008. aastal: omandisuhted ei lase Meri filme taastada

•• Tallinnfilm on üks võimalikest osapooltest, kes plaanib lähitulevikus Eesti Film 100 egiidi all asuda Lennart Meri dokumentaalfilmide restaureerimise juurde.

•• Hetkel pole veel kahjuks päris selged osa filmide omandi-õigused, kuna Lennart Meri antropoloogilised dokumentraal-filmid toodeti omal ajal koostöös soome ja ungari produtsentidega.

•• Kuna lahenduse otsimine segasele situatsioonile võib võtta omajagu aega, ei taha Tallinnfilm hetkel mingeid tärmineid lubada ega lubadusi anda, kuid ideaaljuhul jõuavad Lennart Meri filmid taastatud kujul DVD-le märtsiks 2009, mil tähistatakse tema 80. sünniaastapäeva.

•• Lennart Meri olulisemad dokumentaalfilmid: “Veelinnurahvas” (1970), “Linnutee tuuled” (1977), “Kaleva hääled” (1986), “Toorumi pojad” (1989), “Šamaan” (1997)

Davidjants, K. (2008). Vanad Eesti filmid ärkavad elule [Lennart Meri etnoloogiliste filmide restaureerimise probleemidest]. Eesti Päevaleht, 26. veebr, lk 14. 

Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia

2009. a DVD-plaadina ilmunud koguteosesse „Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia” kuulub viis dokumentaalfilmi:  “Veelinnurahvas” (1970), “Linnutee tuuled” (1977), “Kaleva hääled” (1986), “Toorumi pojad” (1989), “Šamaan” (1997)

2014: Valminud on “Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia” uus ja täiendatud väljaanne 
Hõimupäevade eel, 9. oktoobril esitletakse uut DVD-kogumikku Lennart Meri dokumentaalfilmidega Solarise keskuse Apollo raamatupoes ja kinos Artis. Kolmel DVD-l on seitse dokumentaalfilmi aastatest 1970-2011, kokku kaheksas keeleversioonis.

„Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia“, ladinakeelse pealkirjaga „Encyclopaedia cinematographica gentium fenno-ugricarum“ uus ja täiendatud väljaanne sisaldab seitset dokumentaalfilmi, mis on valminud aastatel 1970-2011.

Esimesel DVD-l on Tallinnfilmis toodetud „Veelinnurahvas“ (1970), „Linnutee tuuled“ (1977) ning „Linnutee tuultest“ esialgu välja jäänud materjalist hiljem kokku monteeritud „Šamaan“ (1997). Teisel plaadil on Eesti Telefilmis valminud „Kaleva hääled“ (1985) ja „Toorumi pojad“ (1989), kolmandal dokumentaalfilmid „Liivlaste lood“ (rež. Enn Säde, Eesti Telefilm 1991), „Tantsud Linnuteele“ (rež. Jaak Lõhmus, Estinfilm 2011) ja Lennart Meri filmirännakute fotoalbum.

Filmid on varustatud tõlgetega soome, ungari, inglise, saksa, prantsuse, vene ja eesti keelde, „Liivlaste lood“ on ka liivikeelse versioonina. Lisaks filmidele kaasneb kogumikuga eesti- ja ingliskeelne buklett põhjaliku infoga seitsme filmi kohta, samuti kirjutised Rein Maranilt, Enn Sädelt, Tõnu Seilenthalilt ja Jaan Kaplinskilt.

„Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia“ esimene väljaanne ilmus 2009. aastal. Filmid digiteeriti ja restaureeriti programmi „Eesti film 100“ raames Lennart Meri 80. sünniaastapäevaks. Esimeses väljaandes olid filmid tõlgitud eesti, inglise, vene ja soome keelde. Lennart Meri filmid taastasid ja DVD-kogumiku andsid välja Eesti Filmi Instituut, Eesti Rahvusringhääling, Lennart Meri Euroopa Sihtasutus ja Estinfilm.

Uut DVD-kogumikku Lennart Meri dokumentaalfilmidega tutvustavad Solarise keskuse Apollo raamatupoes 9. oktoobril kell 15 Jaak Lõhmus ja Enn Säde. Pidulik esitlus toimub kell 16 kinos Artis.

Filmientsüklopeediat saab osta Eesti Rahvusringhäälingu videopoest pood.err.ee ja kõigist hästivarustatud raamatu- ja plaadipoodidest alates 10. oktoobrist.
Valminud on “Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia” uus ja täiendatud väljaanne  (2014). kultuur.err.ee, 9. okt.

Hõimukalender ja film

Aado Lintrop: „Viimane suur, raske ja paljude piltidega kalender ongi koostatud 2012. ja 2013. aastaks. Eemalt vaadates väga pilkupüüdev trükis. Eriliseks teeb selle ka teema, sest seekord ei illustreeri kalendrilehed hõimurahvaste kultuure rahvaluulekoguja või etnoloogi vaatenurgast, vaid võimaldavad osa saada Lennart Mere filmide maailmast. Kalendri rikkalik pildimaterjal (lugesin kokku 226 fotot ja filmivõtet) pärineb filmimatkade ajast ja näitab lisaks hõimlaste eluolule ka filmitegijate tööd ja liikumisviise. Igal leheküljel on seinakalendri kohta palju väikeses kirjas teksti, mida ülesriputatud meetrikõrguse kalendri ees seistes on üsna ebamugav lugeda, aga kui see lauale laotada, saab sisuni tungida vaid seistes ja lehe kohale kummardades. Sellest on päris kahju, sest Enn Säde kirjutatud jutt on ladus ja sisukas ning väärib paremaid lugemisvõimalusi. Osa fotosidki on lehe suurt formaati arvestades pisut väikesed.

Mul on kalender juba üle kahe kuu kodus olnud, siiski avastan sealt igal vaatamisel uusi detaile. Alles neid ridu kirjutades märkasin piltide nurkades vaevunähtavaid numbreid. Et olen ise mitmetel reisidel osalenud, otsin hoolega tuttavaid paiku ja inimesi, ka noort ennast on päris huvitav seni nägemata piltidel kohata. Siiski jõudis kalender paar nädalat seinal rippuda, enne kui märkasin tänavuse jaanuarikuu lehe ülaservas väikest ja üsna tumedat pilti, kus istun An-2 ehk Metsavahi salongis koos Rein Marani ja Lennart Merega. Mäletan päris hästi toda lendamist Norilskist Ust-Avami 1977. aasta juulis, eriti seetõttu, et olin väga õnnelik võimaluse üle kaasas olla. Meil oli ühes suur hunnik seda kraami, mida Enn Säde kalendris „kergeks kaasaskantavaks” filmikolaks nimetab, kuid vesilennuki kandevõime oli nii väike, et üks mees kuuest pidi linna maha jääma. Võib-olla just seetõttu, et Lennart otsustas maha jätta filmi direktori, sai minust hiljem šamanismi uurija. Sest olime tookord teel nganassaani šamaani poole. Mäletan, et lennu ajal filmis Rein Maran piloodikabiini avatud aknast kalli välismaise lainurkobjektiiviga tundravaateid. Objektiiv oli igaks juhuks, peamiselt vist enese rahustamiseks, paelaga kaamera külge seotud, et tugev tuul seda ära ei saaks rebida.“ /---/

Loe edasi:
Hõimukalender ja film — Sirp
Lintrop, A. (2012). Hõimukalender ja film. Sirp, 2. märts.

Lennart Meri filmirännakute näitus

Välisministeeriumi ja välisesinduste abiga esitletakse septembris 2014 Genfis ja New Yorgis Fenno-Ugria Asutuse poolt koostatud näitust "Veelinnurahvas. Lennart Meri filmirännakud 1969–1988"

15.–26. septembrini esitletakse näitust New Yorgis ÜRO peahoones ÜRO peaassamblee ja põlisrahvaste maailmakonverentsi ajal. Pidulik vastuvõtt, kus tervitussõnad ütleb Eesti president Toomas Hendrik Ilves, leiab aset 22. septembril, sissepääsuks on vajalik eelregistreerimine.

Näitus põhineb filmiekspeditsioonidel üles võetud fotomaterjalil, mille kõrvalt saab lugeda nelja Lennart Meri filmi helirežissööri ning "Toorumi poegade" kaasrežissööri Enn Säde meenutusi. Väljapaneku kujundas kunstnik Peeter Laurits. Näitusekülastajal on võimalik vaadata ka Lennart Meri filme. /---/

Ingliskeelne variant näitusest valmis 2012. aastal Ungaris toimunud soome-ugri 6. maailmakongressiks. Seda on hiljem eksponeeritud Ungaris Budapestis asuvas riigi etnograafiamuuseumis ja Szegedis, Soomes Helsingis, Iirimaal Corkis ja Saksamaal Greifswaldi ülikoolis.  
Näituse eestikeelse versiooniga saab kuni oktoobri lõpuni tutvuda Pärnu muuseumis.
Lennart Meri filmirännakute näitus on Genfis ja New Yorgis (2014). MTÜ Fenno-Ugria Asutus, 12. sept.