Vanamees ja põder (2009)

Katkeid intervjuust filmi autori Joosep Matjusega

Kuidas selle filmini jõudsid?
See film on minu vanaisast ja samal ajal ka põtrade peibutamisest – loomadega suhtlemisest. Esimest korda puutusin teemaga kokku 10 aastat tagasi, kui hakkasime vanaisaga koos sellist pulli tegema: läksime metsa või luha peale ja matkisime põtrade häält. Sedaviisi püüdsime kontakti luua ja neid enda juurde kutsuda. Esimesed kogemused jätsid minu sisse tugeva emotsiooni, mis on kogu aeg kasvanud ja arenenud. Lõpuks mul oligi põhimõtteliselt kohustus film valmis teha. Mina olen ju ainuke inimene, kes suudab jäädvustada seda kergelt müstilist kogemust, mida ma koos vanaisaga olen seal luhtade peal ja metsades tundnud.

Mingil hetkel astusid siis lihtsalt osaleja kohalt vaatleja kohale?
Jah, ühel hetkel astusin kõrvale. Muidu olid meie mõlema silmad suunatud põtradele. Üksteist pildistasime ka, aga väga harva. Rohkem pildistas vanaisa mind. Tahtis mind jäädvustada, et küll kunagi vanemana on hea vaadata, kuidas kunagi noor olid. Mina sel ajal ei osanud veel seda hinnata. Nüüd, kui mul endal on väike poolteiseaastane poeg, olen hakanud mõtlema, et järjepidevust on vaja: peame üksteist jäädvustama, et teaksime, kust me tuleme ja kes on meie esivanemad. Et oleks iseennast kergem üles leida. Sellepärast sai filmgi tehtud.

Oled öelnud, et tegid nii noores eas ära oma elu kõige tähtsama filmi. On see tõsi? — Kõige tähtsama jah. Mõni on öelnud, et kõige parema, aga mitte kõige parema, vaid kõige tähtsama. Ma ei kujuta ette, mis asi võiks veel tähtsam olla kui oma esivanemate jäädvustamine. Korjasin üles teatud loodusesse suhtumise, teatud seisundi, mis ei kao.

Ja selle suhtumise edasiandmine ongi filmi laiem väärtus?
Jah... Toon nüüd ise ühe kõrvalteema sisse... Üks ajakirjanik tõi ka paralleeli, et mitte „Vanamees ja meri”, vaid „Vanamees ja põder”. Iseenesest teema hästi laias laastus on sama. Olin üllatunud, kui lugesin „Vanamehe ja mere” saateteksti. Seal oli öeldud, et seda teost pidas Hemingway oma elu kõige olulisemaks ning see käsitles samuti vana mehe ja looduse suhet. Sealt leidis ta midagi eriti universaalset, mis puudutas olemise tuuma – kuigi raamat on tal kõige õhem, on see justkui auväärsemaid. Mingisugune missioonitunne või austus vanemate ees... Mu vanaisa on juba 77-aastane, tervis enam paremaks ei lähe. Igal aastal on järjest raskem luhtades ja metsades ringi kolada. Põtrade tagaajamiseks peab hästi palju kõndima ja nädalaid metsas elama. See on kurnav ja võib-olla poleks sel aastal enam filmi teha saanud. Tundsin, et pean selle nüüd ära tegema, kuigi oleks võinud veel seedida. Pidin ennast pingutama ja teksti kirjutama. Mul polnud teksti kirjutamisega mingit kogemust. Pidin ennast sundima ja otsima võimalust, kuidas idee välja tuua.

Filmitutvustuses on mitmes kohas kirjas, et šamaanide hulgas on põder popp loom – äkki avad tausta?
Indiaanlastel on ta väeloom ja tootemloom, omamoodi kaitseingel. Igal inimesel on oma väeloomad, aga me ei tea neid tihtipeale. Põhiline on see, et inimene on loomaga tihedalt seotud. Inimene ise on ka mingist otsast loom, pluss see väike osa, mis ta loomast kõrgemale viib. Ja on ka küsimus, kust läheb inimese ja looma vaheline piir ja kus nad ühtivad ja kas inimesel on võimalik ennast loomaks kehastada. Kõik need müstilised libahundiks käimised– tõmbad naha ülle ja muutud hundiks. Tajusin ise soovi loomaks muutuda, heas mõttes loomaks. Minna looma mõttemaailma ja käitumisse nii sisse, et lõpuks kaob vahe ära. Loom ei võta sind enam kui inimest, vaid kui looma. Sa astud samas rütmis, hingad samas rütmis, teed samasuguseid hääli ja ime sünnib, loom ei karda sind...

Riho Västrik ütles, et sinu põlvkonnas oled sina ainus loodusfilmiga tegeleja Eestis. Miks see nii on?
Päris nii ei ole. Ma tean vähemalt ühte tüdrukut, kes on teinud. Ma ei tea, kas ta ka praegu aktiivselt sellega tegeleb. Aga ega neid eriti ole jah... Ma ei oskagi öelda, miks see nii on. Arvan, et see on igal pool maailmas nii. See on nii ääreala žanr. On väga suur juhus, kui filmitegemisega satub kokku inimene, kes tunneb looduse vastu huvi, kellel peavad olema eeldused olla väga hea jahimees näiteks...

Loe tervikintervjuud:
Meiessaar, M. (2009). Metsauudised metsast välja. Eesti Päevaleht: Laupäev: Kultuur, 17. okt, lk 7.  http://www.epl.ee/news/eesti/metsauudised-metsast-valja.d?id=51180338 (07.03.2012)