Avaleht » Filmiliigid

Valuvesi (1990)

Dokumentaalfilmid Kestus: 15:45

Huviinfo

Stsenaristi kommentaar

Villu Astok: „Vesi“ olevat „Tallinnfilmi“ 1989. a. plaanis poole tunni pikkuse filmi reservnimetus. Aga kuna käesolev uutmiskeel on Eestimaa täis tippinud valupunkte, võiks selle kolmkümmend minutit täis kallata  mitte puhta, vaid – ilusasti öeldult – inimtegevuse poolt mõjutatud veega; seega kannab see dokumentaalfilm minu jaoks nime VALUVESI. Olemata (või siiski olles?) optimist, on vaja ning antud oludes esmavajalik kaaskodanikele näidata kogu seda jõledust, kuhu meie (= nemad) oleme viinud oma veed, allikatest alates ja jõgede ning järvede kaudu kulgedes ning pidevalt saasta lisades kuni mereni välja.

Wiedemannil on Läänemere sünonüümiks ka nii ilus nimi nagu Eesti-meri, on’s meil veel söandumust toda merd meile nii kalli nimega nimetada? Peategelastena, õigemini minategelastena näen ma selles filmis mitte inimest (et söön ja salgan ehk roojan ja salgan), vaid mõnda nende seast, kes meie salgamise tagajärgi seedima peavad. Magevees võiks kangelane olla konn, meres aga hüljes. Mõlemad meeldivad mulle oma laia leviku ja puhtusearmastuse poolest (konn piimanõus jahutajana!). Hüljes on tuntud saasteindikaator meres, konn samavõrra vähetuntud sisevetel. Aga mida vähem konni, seda vähem kurgi – ja seda vähem lapsigi. Hüljest on kahtlemata raske filmida, konna jälle sedajagu kergem. Samal ajal ei ole neil kummalgi kergem sellest, et nad ei mõista lugeda silte a la „Ujumine mittesoovitav“, sest ujumata olla nad lihtsalt ei saa. Pealegi on kuidagi ligitõmbav teha kogu film konnaperspektiivist (vaene operaator!), oli see ju nii põlatav meie õitsva arenenud sotsialismi kujutamisel. Olulisim on siiski see, et ei hüljes, konn ega vesi tea ühiskonna (jälle konn!) arenguetappidest midagi, küll aga tajuvad nad kõike, mis ühikonnast üle jääb. Lisaks oma kaunidusele on hülged ja konnad ka vägagi audiogeensed, mis stsenaristi töömahtu oluliselt vähendab. Niisiis, alahindamata meie suuri saavutusi vetekaitsel (on meil ju 1000 väikepuhastit, millest 800 praktiliselt ei tööta), võiks VALUVESI olla ohufilm vähemasti hüljeste ja konnade jaoks. InimKONNALE ja ühisKONNALE see vaevalt et huvi pakub.“

Allikas: Filmiarhiiv, toimik nr 4422.

Filmist kriitiku pilguga

Peeter Laurits: „Peeter Tooming on teinud enamasti murelikke filme, ükskõik mis ainevallast nad ka ei pärineks. /---/ «Valuvesi» on 440 meetrit solgikurnamist, 146 kaadrit kõige rafineeritumalt valitud jõledusi meie oma taluõuelt. Lägasse uppunud loomalaudad ja lehmad, tuhahunnikute ja prügimägede alla maetud elumajad, varanduse otsimisel segi kaevatud ussaed, solgirennid lillepeenras ja põlev kaevuvesi. Üha ja üha ja üha. Ilma alguse ja lõputa. Toominga kaadrirütm on tundlikult pulseeriv ja kroonikafilmina tuleb «Valuvesi» tõsiselt arvesse. Teda õilistab aeg. Konstantin Märska eestiaegseid ringvaateid võib vahtida nõrkemiseni, ehkki ei oska arvata, kui head need omal ajal näiteks Robert Flaherty dokumentaalfilmide kõrval tunduda võisid. Käekirja ei vaata aastate taha enam nii kriitiliselt, uudistad pigem nagu kurioosumit. Oi kui hõllanduslik ja nostalgiline vaatamine võib see tänane solgiloksutamine 50 aasta pärast olla — siis, kui enam oma õue ei ole ja «elu sümboliks on saanud põllumehe asemel veemüüja, sest janusse sureb inimene kiiremini kui nälga». Samuti võib seda filmi näidata ka välismaalastele, kes ei tea veel, et Eestimaa üritab loodusseadusi rikkuda, tahtes muutuda organismiks, mis vaid enese väljaheidetest elaks. Sestap need ingliskeelsed tiitridki. Mina tean seda kõike juba ammu ja näen iga päev oma silmaga, mind huvitaksid märksa enam Kurja juured ja põhjused. Enam kui solgi ringkäik looduses huvitab mind selle ringkäik inimvaimus. Selles osas ei tee film mind targemaks ja mul on igav seda vaadata. Üldistavad kaadrid on triviaalsed ja umbsevõitu. Filmi alguses näidatakse meile hülgeid ja konna. Filmi lõpus konn ja hülged kõngevad. Oleks ime, kui pärast sellist maoloputust hing sisse jääks. Läbiva kaadrina löövad mingid käed mingi segase mölina saatel mingitele paberitele mingeid templeid. Nad ei veena mind mitte milleski. Nad löövad üksnes templeid. Ma ei saa kusagilt teada, mida mõtleb põllumees, kui ta väetisekoorma ülejäägi oma aianurka kallutab, ja miks ta niiviisi mõtleb. Templitest ei mõtle ta kindla peale ja kui templitel on võim tema mõtteid suunata, tuleb see ikkagi vaid tema enda mõttelaadist. Juhtmotiiv seltsimehelikult kõrvuti oma talutrepi ette kükitavast peremehest ja sulasest polnuks vähemalt desorienteeriv.

Desorienteerivalt mõjub dokumentaalkaadritesse rütmiliselt lõikuv Eestimaa kaart, millel saastatuse laik üha laieneb. Paratamatult hakkad sealt otsima mingit seaduspärasust või läbivat mõtet. Miks hakkab mustumine just Rapla, Paide ja Jõgeva rajoonist? Miks laieneb see just Põlva, Valga ja Võru aladele? Kuidas need naabri-Läti ja naabri-Soome me kõrval nii puhtaks ja rõõsaks jääda saavad, kui meie ümber merigi juba mustab? Mis võrku siin õieti kootakse? Kuidas kogu see kaadervärk omavahel seotud on ja kuidas ta üldse koos seisab? Milliste filmis näidatud tehaste tahma tarvitab filmitööstus oma eksisteerimiseks? Mis osa on minul selles ringmängus, kui ma kirjutan Jägala jõkke lödistava kombinaadi paberile haisva «Flora» viletsa ja kahvatu tindiga? Mis meeltesegadus see on, mis templilööjate ja filmi lõpukaadreis Euroopa riigilippude ümber arutavate ametimeeste jutu segaseks mölinaks muudab?“

Laurits, P.(1991). Kuid, ent, vaid, ehk, siiski, ometi [Peeter Toominga "Lahkumine Borodinist" ("Tallinnfilm", 1988), "Valuvesi" ("Tallinnfilm", 1990), "Kangelastegu on vene keeles podvig" ("Tallinnfilm", 1990)]. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 69-72.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm