Avaleht » Filmiliigid

Vali kord (2004)

Dokumentaalfilmid Kestus: 68:00

Huviinfo

Esto TV viimane film "Vali kord"

“Eestlaste seas levib hiiliv ksenofoobia, poliitilise messia ootus ning kõva korra ihalus. Need on asjad, millest avalikult rääkimine ei ole hea toon, küll aga saunalaval või süldilaua taga. Mõned poliitilised jõud oskavad rahvahulkades levivaid tundeid omakasupüüdlikult rakendada. Esto TV uus film võimendab seda nn valge mehe tuska meile omases absurdivõtmes. Külastame nende ideedega näiteks Res Publica nimelist poliitilist äriühingut,” selgitab Maimik loo mõtet.
“Vali kord” räägib muu hulgas maailmapoliitilistest tõmbetuultest, meie suure venna USA sõjalistest ambitsioonidest, Ken ja Tolk osalevad sõjapooldajate miitingul, Erna retkel, globaliseerumisvastasel demonstratsioonil jne.
Ulfsak, M. (2004). Esto TV viimane film "Vali kord" linastub vabariigi aastapäeval. Eesti Päevaleht: Redaktor, 3. jaan, lk 7.

Pressiteatest: “Värisege litsid, pätid patsifistid! Habemenoana lõikub Esto TV Eesti ühiskonna silmamunasse, et paljastada kõva käe ihalus, sallimatus ja ksenofoobia.”

Filmi tegemise käigus on politsei algatanud mitu väärteo menetlust, meeskonna vastu on huvi tundnud  Kapo. Osaletud on paljudel poliitüritustel, meeleavaldustel  ja loendamatutes rüselustes. Reporterid Ken ja Tolk on pidanud istuma arestikambris. Res Publica esindajad on püüdnud Tolki ära uputada. Režissöör ja operaator Andres Maimik sai vahkvihas vanainimese käest obaduse otse vastu objektiivi. “Pekske meid, mitte kaamerat!” ütleb ta seepeale. Filmitud materjali on üritatud konfiskeerida.

Esto TV platvorm

Ken: Me oleme sõltumatud, me ei ole kellegi hääletoru.
Rain: Võtame rikkalt krooni ja vaeselt sendi, nagu on meie manifestis kirjas.
Juhan: Vaenlaselt püksid ja sõbralt jope.
Andres: Parempoolselt parema muna ja vasakpoolselt vasaku muna.
Juhan: Oleme kontseptualistid.
Andres: Ja erinevalt Res Publicast on meil maailmavaade.
Juhan: Ja erinevalt Res Publicast oleme me idealistid, mitte küünikud.
Andres: Kuigi pealtnäha võib jääda vastupidine mulje.
Mägi, M. (2004). Pekske meid, mitte kaamerat! Eesti Ekspress: Areen, 1. apr, lk B7.

Ühiskonna valvekoerad Rain Tolk ja Ken Saan

Viis aastat tegutsenud tandemi Rain Tolgi ja Ken Saani eest põgenevad poliitikud, nende ees sulguvad uksed, vaikivad telefonid. Ühiskonna valvekoerad, nagu nad end nimetavad, aga alla ei anna. Nende reedel esilinastuvas üllitises «Vali kord» võetakse vaatluse alla Res Publica ja Juhan Parts.

Tolk ja Saan alustasid ETV saates «Saturday Night Live» meelelahutuslik-jaburate sketšidega. Järgnes skandaalne «Esto-TV» sari. Režissöör Andres Maimiku liitumisel valmis paari aasta eest dokumentaalfilm «Welcome To Estonia» ning nüüd «Vali kord». Tandem usub, et see jääb nende viimaseks «Esto TV» seni tuntud stiilis üllitiseks.

Intervjuu Rain Tolk'i ja Ken Saaniga

Viie aastaga olete saavutanud selle, et teid vist üheski prominentses seltskonnas näha ei taheta?
Tolk: «Ei taheta jah.»

Saate peksa, talute alandusi ja mõnitusi?
Tolk: «Ilmselt on meis peidus teatud annus masohhismi, mis maailmaparandamismissioonile kaasa aitab. Poliitikud üritavad meid, jah, alandada, aga ega «Esto-TV» alla ei anna. Me oleme nagu häkkerid, piraattarkvaratootjad, kes alati arengust sammu võrra ees.»

Kas inimeste endast välja viimine on vahel eesmärk omaette?
Ken: «Ei ole. Otsest eesmärki kedagi välja vihastada ei ole.»
Tolk: «Ütleme, et formaalse suhtlemiskultuuri ületamine on «Esto-TV» üks põhirelvi ja meetodeid. Meid huvitavad sootsiumi reaktsioonid, mida provokatsioonid esile kutsuvad. Reeglite ületamine, nende rikkumine toimib eksperimendina.»
Ken: «Alati küsitakse: kes teile maksab, kelle käsku täidate? Keegi ei usu, et me ise teeme seda asja...»
Tolk: «Nad ei usu, et võib-olla mõnele inimesele tõesti Res Publica ja nende uus poliitika ei meeldi.
Ken: «Minule on võtetest eriti meelde jäänud valimiste öö, kui käisime kõigi erakondade peod läbi. Kuidas nad avasid ennast, kuidas lahkelt kõigest joogiklaasi taga rääkisid ning ennast vabalt tundsid... Näinud kogu meie poliitilist areeni ühe õhtu jooksul, jäi hinge õõvastav tunne. Ütlesid, et oleme alati avatud, anname intervjuusid – ja mis toimub hiljem? Nädala aja pärast on kõik uksed lukus! Proovid helistada Ken-Marti Vaherile, aga mees on kadunud!»

Millised poliitikud teie eest kõige paanilisemalt põgenevad?
Tolk: «Eelkõige «äraostmatud». Oleme neid siiski ka kätte saanud. Milline vastuolu avaneb, kui vaadata plakateid, kus nad esinevad jõuliste sirgeseljaliste noorhärradena, kes ei karda keda kuraditki, ning jälgida tegelikkust...

Naljakas on see, et ainuüksi «Esto-TV» liikmete ilmumine ühte või teise seltskonda tekitab alati paanikat. Mäletad, Ken, kui käisime Res Publica suvepäevadel? Meilt võeti tõotus, et me seal ei filmiks! Ka Keskerakonnale oleme tekitanud kohutavat ärevust ja paanikahoogusid.
Leivak, V. (2004). "Poriloigus lebades sai olulisimaks mõtteks, kas kaamera käib". SL Õhtuleht, 31. märts, lk 12-13.

Andres Maimiku tagasivaade

Katke intervjuust aastal 2013:

Ütle valija, reklaamitegija, režissöörina, mis on 22 taasiseseisvusaasta jooksul poliitikute käitumise ja valimisvõitluse juures muutunud? Kui sa mõtled esimestele riigikogu valimistele või kas või Res Publica parteistumisele selle sajandi alguses.
Kui Res Publica läks esimest korda valimistele, oli tunda, kuidas Eestisse on jõudnud ameerikalik programmeeritud populism.

See tähendab, et kuskil kinnisel koosolekul otsustas väike huvigrupp: me teeme uue partei vaat selliste loosungitega.
Jah! Alguses oli Res Publica ju vabaühendus, mis koondas liberaalse mõtlemisega noori: vaba kaubandus, vaba armastus, vaba mõtlemine, vaba seks; legaliseerime pehmed narkootikumid ja nii edasi. Aga kui nad hakkasid parteina võimule tulema, oli loosungiks «Vali kord!»: nüüd pühime luuaga kõntsa rentslisse ja oleme äraostmatud – vihjates Al Capone kinni pannud meestele.
Võimule saades muutus Res Publica üsna kiiresti täpselt samasuguseks kui teisedki. See oli see, millest me tegime filmi «Vali kord!».

Toona mulle meeldis poliitikaga kokku puutuda. See oli veel aeg, kui sai minna Juhan Partsi selja taha, koputada talle õlale ja ütelda: «Juss, kurat, mida sa jamad siin!» – ja Juhan Parts hakkaski sinuga sügavalt vestlema, ka veel sel ajal, kui ta juba peaminister oli.
Keegi ei tulnud ega likvideerinud meid (koos Ken Saani ja Rain Tolgiga) tema juurest minema. Siis võisid veel meiesugused partisanid ja võimu tipmine tase teatud hetkedel kuidagimoodi kokku puutuda.
Kerge, R. (2013). Andres Maimik: mõtlesin, et poliitika läheb järjest igavamaks, aga just need valimised on välja toonud erilised šõuelemendid. Õhtuleht, 19. okt, lk 20-21.

Arvamusi filmist

Berk Vaher, Sirp, 9.04.2004
“See ei ole enam poolhuupi sahmimine ja pullitegemine, vaid teadlik semioterrorism, targalt läbi mõeldud vigade revolutsioon.”

Kaarel Tarand, Sirp, 2.04.2004.
“Kui Eesti oleks 30 aastat tagasi iseseisev olnud, oleksime suhtunud ilmselt samasuguse tõsiusuga ka Monty Pythoni sketšidesse.”

Margit Tõnson, Eesti Päevaleht, 6.04.2004
“See ei ole mõnus vaatamine, kuid igati tervistav. Nagu aadrilaskmine muiste.”

Kalle Muuli, Postimees, 5.04.2004
“Filmitegijate laaberdamine ja ropendamine suurendab tõenäoliselt nii mõnegi vaataja ihalust kõva käe järele, mis korra majja lööks.”

Jan Kaus, Teater. Muusika. Kino, mai 2004
“Rain Tolk kõlab kõnealuses filmis kui vulgaarne hull, kuid just selle abil esindab ja esitab ta meie sipupükstes pluralismi esimest “seksikat” apostlit. Räuskamine on pigem pandud mõjuma hundinahana lamba seljas.”
Eesti Päevaleht, http://www.epl.ee/news/kultuur/esto-tv-vali-kord-toi-egiptusest-karika.d?id=51019855 (20.10.2012).

Jaan Ruus: „Ainult et Ken&Tolk teevad nalju dialoogis ühiskonnas võimul olevate ehtsate persoonidega, nad on endile võtnud poliitilise külanarri rolli. Eriti edukalt vahetab nahka kameeleonlik Tolk ja tulemuseks on suurepärased pilaportreed rassistist (Leo Tammiksaar), aferistist (Sposato), parempoolsest poliitikust (Heiki Kranich), kes kõik räägivad end sisse ise.“
Ruus, J. (2004). Pettuse petmine. Eesti Ekspress: Areen, 15. apr, lk B10.

Tiina Lokk: „1) Stiilipuhas, mängureeglite vastu mitte kordagi eksiv film.
Filmitegijad lubavad enesele eetika piirimail olevaid provokatsioone, et avada asjade olemust. Manipuleerivad oma kangelastega sama räigelt nagu nood manipuleerivad poliitika nimel rahvaga, kasutades sageli neidsamu vahendeid ja metoodikat. [---]
Loomulikult on siin tegemist kunstilise hüperboliseerituse ja üledramatiseeritusega, aga selles dokumentalistika žanris on see lubatud. Vähe sellest, käib koguni mängureeglite juurde.
2) Dramaturgiliselt hästi läbi komponeeritud. Tänu kaadris mängivatele detailidele vallandub lisaks otsesele narratiivile veel ka assotsiatiivne mõtlemistasand, mis muudab öeldu, sõltuvalt vaataja tähelepanuvõimest, oluliselt mitmetahulisemaks.
3) Esimene Esto TV, mis tõuseb sõnumi üldistusjõult senisest ümber oma nabaaugu urgitsemisest hoopis kõrgemale tasandile.
4) Raske on teha sarkastiliselt eneseiroonilist filmi nii, et asi ei jääks pelgalt ilkumise tasandile, vaid et sellest kumaks läbi ka tegijate valuliselt tundlik sotsiaalne närv ja kunstnikule omane madal valulävi. Siin on see õnnestunud. Mine tea, ehk peakski kunstnik selleks, et rahvas mõtlema hakkaks, aeg-ajalt oma valu hingelt välja röökima?“

Gerda Kordemets: "Minu jaoks tulid selgelt välja kaks asja. Esimene on puhta kunsti tasand. Esto TV on selle filmiga jõudnud tasemele, kus nende töö sisu hakkab midagi tähendama, kasvab üldistuseks. [---]
See, mis mind üllatas, oli Rain Tolk. Hulluse tagant paistis seekord väga selgelt välja, et tegu on terase ja sotsiaalselt ergu närviga inimesega, mitte mingi tolkamiga, kes koos Keniga lihtsalt ässitama ja laiama läheb.
Teiseks on Esto TV teinud lõpuks teoks selle, millele ma aeg-ajalt, siis kui ma olen väga vihane poliitika või olme peale, mõtlen - et miks ei tee keegi midagi. Selle filmiga osutavad nad kohati tõelisele lollusele, kohati aga poliitilisele petukaubale, millest kõik saavad just nagu aru, et see on pettus, aga keegi ei reageeri. Lõpuks ometi ma tunnen, et keegi esindab ka minu mõtteviisi.“

Kalle Muuli: "Paar head montaažikatket filmi esimeses pooles, näiteks Õllesummer ja laulev revolutsioon, Balti kett ja «laelupjamine» Res Publica valimispeol, tasuvad täitsa vaadata ja tekitavad ootuse, et seekord on Esto TV hüpanud üle oma varju ja tootnud midagi enamat üheülbalisest meelelahutusest. Aga kohe, kui ekraanile ilmuvad filmitegijad ise, on pidu läbi. Esto TV provokatsioonid võivad olla ju nende endi meelest hirmus vaimukad või huvitavad või paljastavad või mida tahes, aga kui sa oled ühte neist näinud, oled sa tegelikult kõiki neid näinud. [---]
Õigupoolest ongi kogu see film justkui visualiseeritud netikommentaaride kogu – seesama äng ja pidetus, hilispuberteedile omased kompleksid ja labasus segiläbi äärmuslike emotsioonide ja karistamatuse tundest ajendatud ebaviisaka käitumisega."
Muuli, K. (2004). Esto TV jäädvustab oma filmis ängistust [lisatud kommentaarid Tiina Lokilt ja Gerda Kordemetsalt]. Postimees, 5. apr, lk 15.

Tõnu Viik: „Selle filmi puhul on naeru allikaks mitte tema sisu, vaid vorm. Kui tavaliselt peaks poliitikute demagoogia paljastamiseks nendest paremini nende endi keelt rääkima, siis „Vali kord“ sunnib poliitikuid filmi keeles rääkima. Ta haarab poliitikud vägivaldselt oma diskursuse raamidesse ja näitab sadistlikult nende nõutust, abitust, nördimust ja jõuetut viha — täpselt sedasama, mille tekitab poliitiku demagoogia tavalises võimuta kodanikus. Teiste sõnadega, poliitiline võimupositsioon pööratakse filmisemiootilise jõuvõtte abil omaenese paroodiaks ning võimulolija muutub iseenda karikatuuriks.
„Vali kord“ portreteerib poliitiku ja filmi vahel sedasama suhet, mis eksisteerib valija ja poliitiku vahel. Samasugune on ka filmist tõusev naer — see ei ole heatahtlik ning sisaldab teise ärakasutamise ja alandamise elementi. Nii nagu poliitikud manipuleerivad valijaskonnaga, et oma asju ajada, nii manipuleerivad filmitegijad poliitikutega, et oma filmi teha. „Vali kord“ on üks väheseid kohti, kus poliitikud võõra pilli järgi tantsima pannakse.“
Viik, T. (2004). Kuri naer filmis "Vali kord". Teater. Muusika. Kino, nr 8/9, lk 143-145.

Andres Laasik: „Utreerimine ja mängulised situatsioonid loovad tähenduste tasandeid, mis võivad olla isegi vastandlikud ning pakuvad hulganisti poliitilist järelemõtlemisainest. “Vali kord” ongi jõuline fiktsioonina, kus Ken Saan ja Rain Tolk esitavad suure tõepäraga neile määratud rolle, mis on oskuslikult lavastatud ja kaadrisse kinni püütud. [---].
Kaamerasse on püütud teadlikult koledaks tehtud, tobedalt mänguline maailm. [---]

Filmist käib läbi üldse palju teemasid, mis kahjuks mitte kuhugi ei jõua. Näiteks euroajakirjanik Indrek Treufeldt, kes eraldi äramärkimist leiab. Poolikuks jääb ka poetumine Roomas manifesteerivate vasakpoolsete hulka. Hea idee on lihtsalt ripakil.

Nuriseda saab ka analüüsi üle. Leidnud Res Publicas tänuväärse dokfilmi ainese, on jäetud palju juhuse hooleks, mistõttu kerkib õige mitu miksi. Neile vastuse saamiseks oleks arvatavasti olnud kasulik anda Keni ja Tolgi kõrval mänguruumi teistelegi tegelastele. Natuke rohkem tõsielu fiktsiooni arvel oleks tulnud filmile tervikuna kasuks. Kuigi võimalik on ka teistsugune käsitlus, mille järgi peabki maailma lugema Beavise ja Buttheadi näoilme ja häälekõõksatuste kaudu.“
Laasik, A. (2004). Esto TV suur tõde on hetkeline. Eesti Päevaleht: Laupäev, 1. apr, lk 14.

Valner Valme: „"Vali kord" vapustab Eesti ühiskonda ja sutskab herilasena ka läbi kõige paksema naha. Filmi ei tasu võtta rünnakuna ühe partei, Res Publica vastu. Valitseval parteil on lihtsalt au ja häbi illustreerida kõike võltsi, jäika, pugejalikku ja arga. Filmis on kuhjaga situatsioonikoomikat. Ainult et see on süsimust huumor, tehtud sõna otseses mõttes autorite veri ninast väljas.“
Valme, V. (2004). Täna kinos: eestlaste alateadvus. Postimees: Arter, 3. apr, lk 18-19.

Jan Kaus: „Lihtsustatult võiks öelda, et reeglipärase parteipoliitika vorm on idealistlik (selle väljenduseks on seesama slogan „Vali kord”), kuid sisu küüniline (ületamatu lõhe partei retoorika ja tegelikkuse vahel ning selle lõhe eiramine). Esto TV puhul on täiesti vastupidi: vorm on küüniline (provokatsioon provokatsiooni otsa), aga sisu idealistlik (pluralism).
See ongi filmi „Vali kord” vaimustavaim paradoks — sisu ja vormi sügav, teadlikult sügavaks kaevikuks kaevatud vastuolu. Rain Tolk kõlab kõnealuses filmis kui vulgaarne hull, kuid just selle abil esindab ja esitab ta meie sipupükstes pluralismi esimest „seksikat” apostlit.
Isegi kui väita, et tegu on pluralismi äärmusvormiga, sallimatusega sallimatuse vastu, tundub siiski kogu Esto TV pathos olevat vastutustundetust ja küünilisest räuskamisest üsna kaugel, räuskamine on pigem pandud mõjuma hundinahana lamba seljas.
[---]
„Autoritekst” on filmi üks nauditavusi. [---] Võib lausa väita, et Tolk räägib kogu filmi aja „süvakeelt”: öeldu mõte on kõlanule risti vastupidine.“
Kaus, J. (2004). Are you talking to me? Teater. Muusika. Kino, nr 5, mai, lk 118-124, fotod.

Barbi Pilvre: „Estolaste point on ju siiski selles, et kogu ühiskond pakatab ksenofoobiast, rassismist, homovihast – et need sisalduvad meie ühiskonna elunormides, rahva “terves mõistuses” ning  seda tuleb paljastada. [---] ESTO on raskesti talutav, kuid oluline.“
Pilvre, B. (2004). Inimesed tahavad korda, ESTO abistab neid. Eesti Ekspress: Areen, 15. apr, lk B11.

Mihkel Mutt: „Satiir eeldab mingisuguse, ükskõik kui varjatud väärtuse või ideaali olemasolu. Selle nimel ära pannaksegi. Küsisin endalt pärast vaatamist, mis neile meestele meeldib? Aga kuidas ma ka nuputasin, midagi ei mõelnud välja. Peale ühe asja muidugi: tore on pulli teha, iseäranis kui teised näevad. Aga see on esteetilis-hedonistlik-nartsissistlik tegevus. Praegu tehti tolaks niihästi need, kes on karmi korra poolt, kui ka need, kes on selle vastu.“
Mutt, M. (2004). Nihilistid näpivad sotsiaalset kliitorit. Sirp, 9. apr, lk 5.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm