Valge tee (2003)

Mart Taevere õigluse jahil

"Veerand sajandit dokumentaallugusid teinud Mart Taevere töödest saab kokku mitmekesise pildi Eesti elust, alates sügavast stagnatsiooniajast kuni praeguse vabariigini. /---/

Taevere tegelased on enamasti lihtsad, elu hammasrataste vahele jäänud inimesed. Aga mitte ainult. Ta on saanud kaamera ette rääkima Kaagvere tüdrukuid, prügimäeelanikke, prostituute, peaministreid ja presidente. “Kõige rohkem aega kulus autopommiplahvatuses ainsana ellu jäänud mehe nõusse rääkimiseks. Istusime tund aega mehe voodiserval, aga lõpuks oli ta valmis meiega suhtlema,” meenutab Taevere. /---/

Seoses uute valupunktide tekkimisega Eesti elus on Taevere kui dokumentalisti vaatlusväljas viimastel aastatel sellised teemad nagu noored ja vägivald, noored ja narkootikumid."
Ammas, A. (2003). Mart Taevere õigluse jahil. Eesti Päevaleht, 5. apr.

Kalle Käsper: „Nõukogude Liidu lagunemisega tekkinud võimuvaakumis jõudsid need destruktiivsed hoovused, mille hulka võib arvata ka narkootikumide levi, saavutada küllalt suure mõjujõu, ja selle tendentsi peatamisega ollaksegi praegu Venemaal ametis. Ülesanne on raske, sest uute riikide vahel on pikad ja raskesti kontrollitavad piirid, mistõttu Afganistanist tulvab Venemaale (ja sealt edasi meilegi) heroiini ja muid uimasteid.

Seda teekonda ongi jälginud Mart Taevere oma filmis „Valge tee”. Film on rangelt, demonstratiivselt erapooletu, autor laseb rääkida miilitsatel ja narkokulleritel, nende juttu üle kommenteerimata. Pilt räägib iseenda eest. Isegi suhtumine, see, missuguse näoilmega pajatab narkootikumide salakaubaveost tadžiki politseinik ja missugusega — eesti riigiametnik, avab erinevuse mentaliteedis, olukorra ohtlikkuse tajumises, ma ütleksin isegi, missioonitundes.“
Käsper, K. (2004). Mõrtsukad ja ohvrid [dokumentaalfilmid narkomaaniast "Õnnetuse tunnistajad", "Lend üle kanepipõllu": autor ja režissöör Andrei Tantsõrev, "Valge tee": stsenarist ja režissöör Mart Taevere. Lisatud Mart Taevere filmograafia lk. 113]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 110-113.