Valga-Tallinn-Valga (2001)

Filmist kriitiku pilguga

Kristiina Davidjants: „“Valga – Tallinn – Valga” ei ole filmina ehk kõige ideaalsem teos, kuid sellegipoolest on filmis mingi x-faktor, mis teeb tast märkimisväärse doki. Tõenäoliselt on siin tegemist mitmete õnnestumiseks vajalike tegurite summaga. Loomulikult väärib kõige suuremat aplausi filmi peategelane, õieti fakt, et selline inimene, kes andis filmitegijatele võimaluse ennast oma otsingutes jäädvustada, üldse üles leiti. Teiseks õnnelikuks juhuseks tuleb pidada süžee edasist arengut, kuna filmi lõpp osutub tänu asjade edasisele käigule küllalt klišeevabaks. Ning lõppude lõpuks ei saa mööda minna kahe autori diskreetsest, kuid filmis valitsevaid meeleolusid suurepäraselt edastavast režissööritööst. Kui esimesed kaks põhjust annaks ju justkui lükata õnneliku juhuse kraesse, siis pole see mõeldud mitte halvustava märkusena, vaid vastupidi, tunnustusena. Sest kui nüüd ennast retooriliselt väljendada, mis muu see dokumentalisti töö ikka on, kui silmad lahti ümbritsevat elu passida ning vaadata, ega äkki mõni potentsiaalne film sulle parajasti vastu ei jaluta.

Filmis on oskuslikult tabatud kahe eluviisi vahel laiutav emotsionaalne ning sotsiaalne kuristik, mis eraldab mehi, kel ometigi ühed geenid. Omal moel jäädvustuvad siin mingid sotsiaalse eksperimendi alged. “Teil võib mõni päris intelligentne isa olla, täiesti võimalik,” öeldakse filmis Andresele pärast seda, kui peategelase ema on saanud negatiivsemaist negatiivse iseloomustuse. Vaata aga, mõtleb vaataja, kumb siis, huvitav, kummasse läinud on? Ja kui Aare (kadunud kaksik) oleks juhtunud Valka ja Andres Tallinna, kas oleks siis Aare otsinud kurval moel oma venda ning kas oleks siis hoopis Andres üritanud kangekaelselt distantsi hoida?

Antud hetkel filmi püütud inimlikud unistused ja otsingud jätavad hinge kaksipidise kaasaelamise tunde. Ning loomulikult tuleb ära mainida teatavat antropoloogilist aspekti, vaataja jaoks, kes ei tea kas mitte midagi meeste maailmast või Läänemere kallastel elavatest inimestest. Näiteks võib tuua kohe küsimuse “kuhu lähevad üksteist taasleidnud vennad?”. No sauna lähevad nad loomulikult, kuhu siis veel!

Tuleb tunnustada filmi autorite selget silma, peenetundelist režiid ja head loo struktureerimise oskust, kuigi ajaga oleks võinud kõvasti ökonoomsemalt ringi käia. Aga võib oletada, et siin oli tegemist ilmselt teleformaatide survega, millest lähtudes 28 minutit oli liiga lühike aeg ja kus lõpuks 52 minutit osutus jälle nagu natukene liiga pikaks.

Siin on ilmselt sobilik soovida õnne filmi autoritele õnnestunud teose puhul. Eesti noorema režii seas valitseb hariduslikust taustast tingitud teatud rotatsioon, millest lähtuvalt kõik ametliku filmihariduse saanud diplomandid võivad ennast kogemusest sõltumata pidada patriitsideks. Telerežii lõpetanud suunatakse aga a priori tagalasse, sest neil “puudub filmiharidus”. Filmi ja tele spetsiifika on küll üksteisest erinevad, kuid ilmselt võib siiski mingi kibedus säärase liigitamise tõttu nii mõnegi teleinimese hinge jääda. Nii et siis veel kord – palju õnne teletegijatele dokumentaalfilmi puhul, mis jätab varju nii mõnegi teeneka filmilõvi toodangu!“
Davidjants, K. (2002). Kadunud kaksikvenda otsimas. Sirp, 25. jaan, lk 17.

Karol Ansip: „Mulle isiklkikult väga meeldis tasakaalustatus, millega filmi autorid oma tegelasi kujutasid, sest Andresest ja Aarest kui värvikatest isiksustest oleks saanud skitseerida karikatuursed vesterni kangelased hea-halva, oma-võõra, maa-linna primitiivses vastanduses. Seda õnneks ei juhtunud. Dokumentaalide autoritega juhtub tihti, et filmimise ajal alla surutud frustratsiooni elatakse montaažilaua taga välja või hakatakse võtteplatsil „kunsti tegema“. Selles filmis on tunda autorite ehedat huvi filmitavate vastu ning delikaatsust tegelaste vormimisel „filmikangelasteks“.Tõsi küll, need nimetatud omadused ei peaks olema mitte ühe filmi erilisteks voorusteks, vaid iga filmi eeltingimusteks.

Kõne all oleva filmi sihtgrupp võiks olla seinast seina, sest filmi teemad on inimlikult sügavad, aga nende käsitlus humoorikas. Nii võiks selle filmi liigitada kuskile melodraama ja komöödia vahele, sest ta tekitab minus sütitavaid assotsiatsioone senjoor Almadóvariga, kes ühena vähestest on suutnud teha tõelise turundusliku tour de force’i ja leida üsna omapärase tooteniši oma filmidele. /---/

„Valga-Tallinn-Valgat“ resümeerides tuleb märkida, et ligi tunniajane film on oskuslikult kokku pandud: lineaarne jutustus ei veni liiga ega kanna kiirustamise märke, on terviklik, arusaadav ja algusest lõpuni huviga jälgitav. See pole küll film, mis pakuks tugevat emotsionaalset katarsist, ärgitaks teravat sotsiaalia-alast diskussiooni või sepitseks mõttetihedaid semioosiseid, kuid ilmselt ei tekita see lahe filmitöö ka vihaseid ärritussündroome niigi pingetest ja kirgedest punduval Eesti filmimaastikul.

Kui millegi kallal õiendada, siis mulle jäi arusaamatuks filmis oleva muusika valik – põhjamaise jazzi jaheda rahu vormelid ja minimalistlik monotoonsus mõjusid selle filmi puhul vahest liigse verevaegusena. Kui autorite vaoshoitus filmi tegelasi kujutades mõjus ülimalt sümpaatsena, siis just muusikaga oleks võinud luua soojemaid aktsente, veidraid õõtse ja tagant kannustavaid kihelusi. Kuid eks see, millise arsenaliga meisterdatakse oma audiovisuaalset totaalelamust, jääb iga mehe enda otsustada.“
Ansip, K. (2002). Kahe mehe esiklaps. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 84 -87.