Vahtsõ ilma veere pääl (2004)

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: „Brambati filmi tugevaimaks küljeks on meeleolu loomine, nõrgimaks  materjali kumulatiivne organiseerimine. Vaataja emotsioonid kutsutakse filminduses esile pigem audiaalselt kui visuaalselt, ent loomulikult peavad vaataja kuulmis- ja nägemuselamus klappima. Juba Silvia Karro võrokeelne diktoritekst ning Ardo Ran Varrese ning Tõnu Kõrvitsa muusika loovad soojuse- ja lähedustunde tolle kauge Kagu-Eesti kandiga, mida nimetame Setomaaks, lisanduvad kaunid kaadrid, toredad memmed-taadid ja kõik muu vaatefilmile kohane.

Vaataja on peremees ja kohe kindlasti „nõuab“ ja „tellib“ ta filmide (ka dokkide) puhul elamusi rohkem kui faktistikku. Nii suhtub asjasse peaaegu 90 protsenti auditooriumist, ehkki see ei pruugi lihtsameelsete ankeedisotsioloogiat tehes teinekord välja tulla. Ent kohe lõikub idülli Eesti-Vene piiri küsimus ja muu poliitika. Ebakõla vaate- ja probleemfilmi vahel on suudetud siiski kuigivõrd tasandada, sest ei majanduslikke ega poliitilisi probleeme esitata ründavalt, nende olemasolu lihtsalt nenditakse. Näiteks räägib riigipiiri ületamise keerukusest Tartu ülikooli lõpetanud seto Tiina Tsopatalo, lapsepundar süles. Lapsesse ja emasse suhtume me a priori positiivselt, see annab piiriprobleemile rahulikuma dimensiooni.

Brambati jutustusviisis on ehk kõige õnnestunum osa proloogi teemade kiirtutvustus, näiteks telkvankrite karavanist moodustub isegi raam. Ent muidu ei keri ligi tunnist filmi edasi suurt miski, filmil pole loogilist selgroogu, teemakobaraid võiks vabalt ümber tõsta: usk, ajalugu, perekonnad, traditsioonid. Vaataja jälgib edasi ehk vaid soovist rohkem teada.

Ka ei ole ma nõus, et Vahtseliina lossivaremed on tõstetud otsekui setokeste sümboli tasemele, nendel ei ole üldse setoga suurt pistmist, pigem on sealt setokeste hulka külvatud vaenu ja hirmu. Tõsi, diktoritekstis ei patustata faktistiku vastu, ent pilt on filmis teatavasti mitu korda võimsam kui jutt. Häda poleks olnud miskit, kui esmalt oleks näidatud mingit puust maakirikut (koos preester Rafaeli intervjuu ja atra vedava hobusega) Petseri kloostri ja Vahtsõliina lossivaremete vahel. Mina oleksin poliitilise paatose lahendanud teisiti. Piirid liiguvad teatavasti pikema aja jooksul (ehkki kristliku tsivilisatsiooni põhjaga maadel sõlmitakse need üldjuhul igaveseks), oleksin lasknud diktoril öelda: näe, setod, piirirahvas, kes kuuluvad kahte kultuuri korraga, on nüüdseks ajaetapiks jäänud kahele poole kannatama.“ Remsu, O. (2005). Brambat, Iho ja Simm. Sirp, 28. jaan, lk 17.

Arp Müller: „Ühelt poolt peaks olema kohustuslik see film ära vaadata igaühel, kes Setomaa teemadel kas ajakirjanduses, õllelauas või siis Riigikogus sõna võtma ja arvamust avaldama hakkab. Teisalt aga peab kõnealusest filmist arusaamiseks, ekraanil omas seto keeles kõnelevate inimeste ja pildisümboolika mõistmiseks olema Setomaast eelteadmisi. Arvan, et terve elu Tallinnas elanud vaataja peab koos hea reisijuhiga olema eelnevalt teinud Setomaal vähemalt ühepäevase tiiru, et selle filmi sõnum pärale jõuaks.

Ehk oleks filmile juurde andnud infograafika — Setomaa kaardi kasutamine, iga uue võttepaiga eel kaardil selle asukoha näitamine. Piirijoone ja külade paiknemise selgitamine oleks visuaalselt veelgi paremini esile tõstnud „veere pääl” elamist. Võib-olla ei tehtud seda pelgusest filmi õhustikku või tempot rikkuda, võib-olla lihtsalt ei tuldud selle peale. Just kaardilt on näha, kuivõrd robustselt on seto külad ära lõigatud Setomaa ajaloolisest südamest Petserist, kuidas Seto usu- ja kaubanduskeskusest kiirtena külade poole suunduvad teed on piiril kraavidega katkestatud ning mõne kilomeetri kaugusele kalmistule sõiduks tuleb teha mitmekümne kilomeetri pikkune ring Koidula või Luhamaa piiripunkti kaudu.“ /---/

Arvustuse täistekst:
KAAMERAGA VEERE PÄÄL - Teater. Muusika. Kino
Müller, A. (2005). Kaameraga veere pääl. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 136-139.