Tühi aeg (1971)

Tekstid filmis

Filmigrupp tänab Tallinna miilitsatöötajaid filmi loomisel osutatud abi eest.

Joodik ja hulkur = tööpõlgur – ühiskonnale aga tühi aeg.

Filmist ajakirjanduses

„25.- 26. jaanuaril toimus Moskvas Kinematografistide Liidus Eesti dokumentalistide päev . „Tallinnfilm“ demonstreeris pealinna filmitöötajaile ja kriitikutele kaheksat 1970. ja 1971. aastal loodud dokumentaalteost. Seekord ei koostatud kava mitte niivõrd viimaste aastate paremikust, vaid püüti esindada kõiki dokumentalistikaga tegelevaid režissööre. See printsiip tõi programmi mitmekesisust nii loojakäekirja kui ka taseme poolest. Kahjuks ei lubanud aga valitud filmid („Eesti NSV“, „Okkaline rada“, „Tühi aeg“, „Veel kord kevadest“, „Üks öö“, „Rikas anne“, „Kümnevõistlejad“ ja „Leelo“) anda täielikku ülevaadet meie filmipublitsistikast ega ka kõigist probleemidest, mis on seotud dokumentalistide loominguga. Seega haaravad mõtteavaldused ainult nimetatud ekraaniteoseid. Üksmeelselt kandsid sõnavõtjad meie dokumentalistika saavutuste hulka operaatorite töö — võtete meisterlikkuse, peene maitse, kaadri väljendusjõu, oskuse näha jäädvustatavat huvitavalt ja isikupäraselt. „Tallinnfilmi“ operaatorite iseloomulikeks omadusteks ning paremateks tulemusteks loeti head portreed, maalilised maastikud, tööstuspoeesia, liikumise dünaamika, muljete- ja meeleolurikkus, kujundlik täpsus ja veel muudki. Ka ainestik leidis positiivset vastukaja. Jagati seisukohta, et ükski film pole tehtud „külmade kätega“.

„Tühi aeg“ (režissöör H. Rehe) - tööpõlgurlust, alkoholismi, hulkurlust käsitlev reportaaž. See on tugeva jõuga, ekraanil vajalik agitatsioon (Kopalin). Kuigi teema on tähtis, materjal tugev, käsitlus kutsub esile vaatajate hukkamõistu, ei eruta film inimest ometi sügavalt (Levitan). Autorid pole läinud probleemi tuumani, ei veena; selline teos pidanuks olema palju teravam (Gorohhov). Režissöör pole suutnud hoida ideed nähtavate kujundite käes, vaid see kandub diktoriteksti (Rošal). Tekst kur­vastab, on range ja ametlik, ei jätka vaatlemisoskust (Karmen).“
Heinapuu, U. (1972). Dokumentalistika arvustustules. Sirp ja Vasar, 4. veebruar, lk 7.