Tuvitädi (1983)

Fakte filmi valmimisest

Filmi ettevalmistusperiood: 14.03. - 11.05.1983
Võtteperiood: 12.05. - 31.08.1983
Montaaž: 01.09. - 28.09.1983
Filmi üleandmine - 28. september 1983
Filmi maksumus - 40 500 rubla.
Allikas: ERA.R-1707.1.2192 Nukufilmi "Tuvitädi" eelarve, kalkulatsioon.

Kirjandusliku stsenaariumi I variant (autor V. Koržets): 1982
Kirjanduslik stsenaariumi II variant (autorid V. Koržets, P. Pärn): 01.1983
Valmis režissööri stsenaarium: 11.02. - 10.03.1983
Allikas: ERA.R-1707.1.2191 Nukufilmi "Tuvitädi" stsenaarium, toimetuskolleegiumi otsused, aktid, lepingud.

Filmi arutelult Tallinnfilmi Kunstinõukogus 

Silvia Kiik:  Film on fantaasiarikas, hästi on läbi töötatud nukuliikumine. Filmis on tunda kunstnikuks kutsutud Priit Pärna mõjusid.

Rein Raamat:  Jälgisin filmi huviga, sest üks meie parimaid joonisfilmi režissööre oli selles kunstnikuks, kaaslavastajaks ja -stsenaristiks. Oli oodata toredat pommi, mis nukufilmis on lõhkemata. Ma ei pettunud - hea lastefilm, teravmeelne, ergas liikumine. Teisalt tundus, et nukkude juhtimises on vastuolusid. Pärna joones on teadlikku robustsust, see on teadlikult jämedakoeline. Kõik kulges ühel nivool, ei olnud tempolisi ega rütmilisi muutusi. Mõttelt ilus asi.

Olev Remsu:  Mulle meeldib selle filmi puhul eriti nukkude liigutamine. Meie nukufilmi vana häda on selles, et puust nukke püütakse liikuma panna nagu elus inimesi, puudub multipärane nukujuhtimine. Selles filmis on see häda peaaegu ületatud.

Enn Rekkor:  Kaks rõõmustavat momenti - debütandid on erinäolised ja isikupärase käekirjaga, valminud on terviklik meistriteos.

Leida Laius:  Esmamulje tuvitädist oli ebameeldiv. Teised tegelased ekraanil ei häirinud. Alul püsis tegevus nagu paigal, kuid sealt maalt, kus abstraktsioon hakkas elama, oli film nauditav.

Aigar Vahemetsa:  Huvitavalt on näidatud, kuidas maailm lahti võetakse ja jälle kokku pannakse. On "Põrgu" motiive, isegi muusikas.

Kalle Kurg:  Mulle meeldib väga filmi mõte:  maailm on juhuse vallas. See mõte on lapselik, mitte lapsik. Tuvitädi on hea, on kujundlikke süvaseoseid. Dramaturgia printsiipide vastu on pisut eksimusi, aga üldmulje on väga meeldiv.
30. september 1983
Allikas: ERA.R-1707.1.2191 Nukufilmi "Tuvitädi" stsenaarium, toimetuskolleegiumi otsused, aktid, lepingud.

Intervjuu Rao Heidmetsaga

Jälgides sinu viimase seitsme-kaheksa aasta tegemisi, tundub, et taotled nukufilmis midagi tavatut.
Peaaegu kõigis oma filmides kasutasin erinevat tehnikat ja materjali. Üksnes kaks filmi, "Kaelkirjak" ja "Päkapikupuu", olid klassikalised ümarnukufilmid; "Tuvitädis" mängisid ruumilised lamenukud, "Nurilis" tavalised lamenukud, "Serenaadis" tuli kasutusele esemeline animatsioon, "Papa Carlos" - suured nukud, "Noblesse oblige'is" suured nukud ja inimesed ning lõpuks "Elutoas" päris näitlejad. Minu meelest ongi põnev, kui leiad mingi uue tehnilise nipi ja mõtled sellele toetudes loo välja ning proovid seda ära teha. Teinekord muidugi tuleb enne lugu ja siis mõtled alles välja mingi huvitava tehnilise nipi.

Sinu nelja filmi kaasstsenaristiks või kunstnikuks oli Priit Pärn, kolme viimase kunstnikuks või kaasstsenaristiks Jaak Arro. Oskad sa nende osa oma filmide sünnis täpsemalt määratleda?
Kui sinu ümber on targad ja andekad inimesed, siis on hea ja lihtne tööd teha. Vestled nendega ja paned hästi tähele, mida nad ütlevad.

Priit Pärn ei ole eriti sageli nukufilmiga seotud olnud, miks ta just sinu töödes osales?
Kõik algas minu esimese filmiga "Tuvitädi", tegin talle ettepaneku tulla kunstnikuks, ta nõustus ning aitas Vladislav Koržetsil ka stsenaariumi teha. Nii see on läinudki. Kui kellegagi töö klapib, siis tahad temaga edaspidigi koos töötada. Pärna stsenaariumid on mulle sobinud ja kunstnikuna on ta samuti suurepärane. Samamoodi istub mul töö Arroga, hea klapp muudab filmi tegemise lihtsamaks.
Teinemaa, S. (1995). Nukufilmi saab edukalt ühendada mängufilmiga [intervjuu nukufilmi "Elutuba" režissööri Rao Heidmetsaga]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 39-41.

Filmist ajakirjanduses

1983. aasta multifilmide arutelul Tallinna Kinomajas tegi põhiettekande Jaak OIep, kes vaatles filme kolmest aspektist (kontseptsioon, lavastus, kunstiline kujundus).
Ai­nus debüütfilm «Tuvitädi» on samuti meelelahutuslik. Ning kuigi filmi lõpus tundub, et autorid on pürginud ka suuremale üldistusele (Tuvitädi kui kogu maailma murede kandja), ei ole see taotlus läbi filmi väljaloetav. Debüüdi kohta on film väga hästi lavastatud.
Balbat, M. (1984). Multifilmide arutelult EKL-s. Sirp ja Vasar, 30. märts, lk 7.

Kärt Hellerma: "Hea, et on olemas niisugused hoolitsevad ja kaitsvad tädid, kellesse on settinud nõnda palju heldust ja turvalisust, näikse autorid sõnada tahtvat.

Sellise sisukokkuvõtte abil võib küll nentida äärmiselt humaanse ideega nukufilmi olemasolu, kuid finessideni nii ei jõua - need aga on oma sisemises terviklikkuses tihtipeale markantsemad ja jõulisemad kui kogutulemus. Üksikasjades lööb autorite isikupära rohkem välja.

Kahemees Sassa, seotud sabaga paharetist kass, purjus kallurijuht, mingi kahtlane lennuk, pidevalt kannatada saav lillepeenar, pätti miilitsa eest varjav "Solk & Co" märki kandev kanalisatsioonikaevu kaas - tädi manitsevaid köhatusi teenivad ära veel mitmed elulised kombinatsioonid, millesse on koondunud autorite võime näha ja kujutada. Abstraktse headuse idee foonil "tegutsevad" täiesti konkreetsed kavalused ja pisipahed. Et "Tuvitädi" sisaldab naljakat siiski üsna mõõdukalt, seletub eelkõige tegijate respektiga Hea Tädi ees, kes esindab ikkagi nii õiglust kui ka abivalmidust ja neid omadusi naeruks seada pole lihtsalt mõtet."
Hellerma, K. (1984). Maastik tädi ja tuviga. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 57-58.

Jaan Paavle: "Olemegi jõudnud viidata põhilisele: juttu tuleb jälle Priit Pärnast, tema kunstnikutööst R. Heidmetsa filmile «Tuvitädi», samuti sellest, milline on üldiselt multifilmide tekkemehaanika, ning et meie suurim trikimeister Priit Pärn on (seni) oma jalga käinud. /---/

Õnneks on jutuks olev film just selline, mida parimagi tahtmise juures ei ole võima­lik ümber jutustada. See on film, kus idee, moraal ja süžee liiguvad äärmiselt lähestikku, kus visuaalseid objekte — nende liikumise rütmi, tonaalsust, muusikalist kujundust (O. Ehala) ei saa lahutada režissööritööst — ja kõige selle hingeldava-ähkiva-ohkiva-vibreeriva maailma põhiline niiditõmbaja näib praegusel juhul olevat Priit Pärn.

Oskuslikult on ta kasutanud ära lamenukkfilmi eeliseid ümarnukkfilmi ees —  eriti hästi mõjub teatava reljeefsuse andmine filmi tegelaskonnale. Aplausi on ära teeninud ka tuvilinna nukuliigutajad: ei mäleta seni ühtegi eesti multifilmi, kus kõik niivõrd liiguks (kaasa arvatud tuviliku tädi rinnapartii, mille kirglik hingeldus viib mõtted tuvidelt lausa teistsuguste lindude juurde). Filmis kõik hingab, väriseb, on omavahel pi­devas kontaktis — muutumi­ses — moondumises — muundumises, ühest vormist teise, aine ühest olekust teiseks.

Kui nüüd keegi ütleb, et kas lapsed sellest ikka aru ka saavad, julgeksin arvata: nende eest ei maksa karta; ainult meie, täiskasvanud, kasutame suurima hukkamõistuna väljendit «ma ei saa aru». Arvan, et kõnesolev film on stiilipuhas grotesk lastele pluss täiskasvanui­le, ja seda võib suuresti pidada P. Pärna teeneks.

Tegelaskujudest on peale mitmemõttelise (kuigi tegevuskäik on selgelt-sirgelt ühe­mõtteline: tuviliku headuse inimesse ülekandmine) tädist tuvitseja äärmiselt ilmekas veel pätt-retsidivist, kelle laiaõlgne, yangsümboolne kuju on filmi üks lõbusamaid leide (olles ise paha-paha, peab autorite karmi käe all ümber kasvama temagi). Filmi kass on ka üks isemoodi kaval väänik, kelle tuvidesöötmise tagant võib aimata jesuiitlikku elutarkust. Detaile on «Tuvitädis» just parasjagu ja kõik on leidlikud — kas või vile, mis pistetud tädi laia sarnaka näo juurde. Ilmselt oma suurima, vahest koguni parima teo sooritab tädi, kui ta lahustub tagasi universumisse — millest ta ju koosnebki: kõikemuutev headuseprintsiip.
Viimane aeg on rõhutada, et film on õnnestunud ja R. Heidmets nupukas, oma ala tundev režissöör."
Paavle, J. (1984). Seda ma arvasin.... Sirp ja Vasar, 4. mai, lk 7.

Debüütfilmi ületamatuks jäämisest rääkis ettekandja Maija Augstkalne ka seoses Rao Heidmetsa loominguga.
"Tema esimeses, väga hästi tehtud lamenukkfilmis „Tuvitädi“ (kunstnik Priit Pärn) on peene satiiri kõrval ka palju headust, naeratust, huumorit: seda kõike, mida muidu Eesti programmis vajaka jääb.
Eksperimentaalne, uusi võtteid katsetav on ka Heidmetsa teine lamenukkfilm „Nuril“, mis ei tõuse aga esimese filmi tasemele." /---/
Balbat, M. (1987). Multifilmitegijate uus põlvkond [läti filmiteadlase ja –kriitiku Maija Augstkalne analüüs]. Sirp ja Vasar, 3. apr, lk 7.

Filmile tagasivaatavalt

Chris J. Robinson: ""Tuvitädi" on uuendusmeelne film ja kolmedimensioonilise väljalõiketehnika kasutamine eristas seda otsekohe tervest Nukufilmi varasemast loomingust.

"Tunnen, et "Tuvitädiga" saavutasin soovitu, ning mäletan mõtet, et kasutasin uut tehnikat," ütleb Heidmets. "Kolmedimensiooniline väljalõiketehnika oli Pärna leiutis ja arvasin, et ehk peaksin selle stiili üle võtma, kuid samas proovima ka erinevaid asju. Võibolla oli see viga. Ma ei tea. Aga minu meelest oli iga mu uus film eelmisest erinev."

Jah, võib-olla oli sellest kõrvalekaldumine viga, sest Heidmetsa järgmised filmid "Nuril" (1985), "Kaelkirjak" (1986) ja "Serenaad" (1987) ei olnud nii edukad kui "Tuvitädi"."

Robinson, C. J. (2010). Nukufilm: vahtkonna vahetus. Rmt: Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel: Eesti animatsiooni lugu [inglise keelest tõlkinud Kristjan-Jaak Kangur]. Tallinn: Varrak, lk 158-161.