Avaleht » Filmiliigid

Tuulealused 1 (1996)

Dokumentaalfilm Kestus: 29:24

Huviinfo

Filmist ajakirjanduses

Peeter Ernits: Murrangulised ajad külvavad rohkesti segadust. Nõukogude Eesti kuulus looduskaitse korraldust pidi n-ö mustermaade hulka. Siin on vaheldusrikas loodus, millest suur osa ühte või teist moodi looduskaitse alla oli sätitud. Siin moodustati esimene rahvuspark terves impeeriumis. Arvukad sõjaväebaasid ja pikk piiritsoon kaitsesid eelnevale lisaks sadu ruutkilomeetreid kõnnumaid, randu ja lugematuid laide ning saarekesi inimtegevuse eest.
Kukkus impeerium laulva revolutsiooni järel kokku, oligi mõne aja pärast kuri karjas. Endised omanikud — siit ja sealt ilma nurgast — hakkasid nõudma oma. Sotsialismist väsinud riik keeras oma minevikule selja ja tunnistas pühalikult, et omand on püha ja puutumatu. Kõik peab saama sama moodi, nagu oli enne neljakümnendat. Siit Enn Säde filmi ideestik pärinebki. "Tuulealuste" kahes osas mõtisklevad autorid Enn Säde ja Toomas Jüriado neljal teemal: 1. Kes tapaks lagled? 2. Otsida oma saart — müügiks? 3. Kirve ja vikatiga loodud kaitseala. 4. Kuidas edasi — erastatud rahvuspark?
Mõistagi pole kaks korda võimalik ühte ja samasse jõkke astuda. Liiati kui vahe küünib enam kui poole sajandini.
Mõnekümne aastaga on terves ilmas väljasurevaks kuulutatud hani tänu looduskaitsele jõudsalt kosunud. Ja nüüd külvab ta igal kevadel kapitalismi teele asunud väikeriigis paksult pahandust. Looduskaitse on seal ikka veel püha. Kellegi käsi ei tõuse andmaks allkirja püssi paugutamiseks. Teiselt poolt pole riigil väidetavalt raha hanede tekitatud pahanduse heastamiseks.
Mille kuradi pärast pean ma omal mual tühja tööd tegema, laiutavad Saaremaa taluomanikud käsi. Lagled saabuvad ning pistavad põllud lagedaks. Tõsi, üht-teist kahjukannatajad juba saavad. Ent palju vähem sellest, mis pidanuksid saama. Looduskaitseametnik nimetab kahte arvu: 200 000 ja 500 000. Krooni muidugi.
Filmi teises loos arutlevad autorid selle üle, mida teha meie väikesaartega. Piirivalve ja looduskaitse hoidis neid kogu sõjajärgse aja tallajate ja täisehitajate eest. Nüüd ootavad aga paljud tagasisaamist. Endiste omanike ja nende järglaste selja taga seisavad seejuures ähvardava varjuna väljamaalased. Paljud ainult ootavad seda hetke, kui siinsed seadused maa müümist välismaa kodanikele lubama hakkavad.
Autorite hoiakust ilmneb, et midagi head kaugelt tulnutest loota pole. Ja neil on omal moel õiguski. Seni asustamata saarekeste arv hakkab kiiresti kahanema. Naabermaade Rootsi ja Soome külastaja võib homset päeva seal juba täna oma silmaga näha.
''Kirve ja vikatiga loodud kaitsealas" tutvustavad Säde ja Jüriado maailma ürgseimat pargitüüpi — puisniite. Teinekord kutsutakse puisniite ka eestlaste rahvusmaastikuks.
Aastatuhandeid järjepanu toimunud niitmise tulemusena on välja kujunenud maailma üks liigitihedamaid kooslusi, selgitab professorihärra. Kuuskümmend kaheksa liiki ühelainsal ruutmeetril kõrvuti — mõelge vaid!
Selleks, et puisniidud säiliksid, tuleb talumehel — aga maa on nüüdseks talumehele taas läinud — kõvasti rassida. Võsa tungib peale ja igal suvel tuleb puude ja põõsaste vahel niita. Enamasti ikka käsitsi, Töö on raske, ometi maksab riik selle eest täna tühist hinda. Tuhat krooni hektari kohta.
Ja nagu filmist selgub, leidub hulle, kes majanduslikku mõtlemist trotsides selle töö ära teevad. Minevikule ja esivanematele mõeldes ning nende loodut austades.
Viimases osas kuuleme-näeme seda, mis praegu Lahemaal toimub. Rahvuspargi direktori sõnul tuleb kohe-kohe hakata päevast päeva suhtlema enam kui tuhande maaomanikuga, endise kümmekonna asemel. Asub ju suur osa meie esimesest rahvuspargist endistel eramaadel. Direktorihärra loodab ikkagi, et vahest kolmandik-neljandik rahvuspargile, s.o riigile siiski jääb. Ning lisab, et kui riik rikkamaks saab, ostame juurde. Ja jälle jõuavad autorid rahani. Eraomandit ei saa piirata ilma maksmata. Kui sa tahad, et maaomanik midagi tegemata jätaks, pead saamata jääva tulu kuidagi kompenseerima. Riik on aga vaene...
Ja nii kerkibki esimese rahvuspargi südamesse Loksal ühe sadama kõrvale veel teinegi. Selleks, et muu hulgas metsa välja vedada. Ka Lahemaa tagastatud maadel raiutut...

Ernits, P. (1996). Tuulealuse maa vaevad [Enn Säde "Tuulealused" (ETV Eesti Telefilm, "FilmiMAX", 1996]. Teater. Muusika. Kino, nr 9, lk 27-29.

Enn Säde: Kohustuslikud filmivõtte atribuudid sellel 1995. aastast pärit pildil on paigas, kuid Saaremaa kevadisel rannaheinamaal põlvitab hoopis raadiomees Toomas Jüriado. Teeme filmi „Tuulealused” talumehe ja looduskaitse kõveratest suhetest. Hea sõnaseadja ja väga omaenda häälevärviga Toomas on kaasautor ja reporter. Lõdiseme Hollandi tuulisel Lääne-Friisi saarel Texelil, kus talvituvad lagled. Jääme tormihätta Kumari laiul ja filmime õõvastavaid pilte sealsed väikelaiud vallutanud kormoranidest. Siin aga – otsekui vaarao sõjavägi – rüüstavad ülerändel lagled talumeeste orasepõlde, kuid linnud on kaitse all! Toomas seisab peaaegu lagleparve keskel ja nendib: „Narr vastasseis – hävingust pääsenud lind hävinguohus talupoja vastu. Või ehk siiski elu teineteise kõrval?” /---/
Säde, E. (2008). Enn säde silmast ja meelest [filmi „Tuulealused” võtetest]. Sirp, 7. nov.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm