Tuleproov (2003)

Filmist kriitiku pilguga

Annika Koppel: „Paljutõotavatele alguskaadritele jalgade balletisussidesse kängitsemisest järgneb üsna tavaline lõkkekuhil ja sütelkäija filosofeerimine, mis aga asjasse erilist selgust ei too. Filmil on hea teema, toimib põnev vastandus, peaks tekkima konflikt – aga ei teki. Teostus ei kanna välja, film on tervikuna liiga staatiline, domineerima jäävad rääkivad pead.

Kogu aeg kulub arutlemisele ja kui Oksana lõpuks sütele astub, siis lõpeb film ära. Aga nüüd just tahaks teada, mida ta tundis ja mis see talle andis, tahaks näha, mis nägu ta pärast sütelkäimist on, tahaks näha ta jalataldu. “Tuleproovi” oleks teistsuguse ülesehituse korral saanud palju intrigeerivamalt esitada, praegu mõjub see fragmendina poolelijäänud jutustusest.“
Koppel, A. (2003). Erilised lood Eesti inimestest ["Eesti lood": Liina Trishkina "Tuleproov", Õnne Luha "Miina", Ralf Siigi "Röövel Ööbik", Õ-Fraktsiooni "Raisakotkad"]. Eesti Päevaleht, 20.okt, lk 14.

Tue Steen Müller*: „Kohe tahaksin juhtida tähelepanu ingliskeelsele pealkirjale — see kõlab väga igavalt ja ametlikult („Ordeal by Fire“). Pealkiri peab olema võrgutav, see peab kõlama vaatajale atraktiivselt.

Filmi algus on taas väga hästi kokku pandud. Suured plaanid töötavad hästi, aga stseenid, kus arutatakse uuesti ja uuesti tulel kõndimist ja kas seda peaks tegema või mitte, on pisut liiga rasked. Algusest peale on teada, millega film lõpeb — me tahame teada, kas peategelane läheb üle tuliste süte või mitte. Ja seda lõpplahendust antakse vaatajale liiga vähe.

See film on ratsionaalsusest, me kõik oleme oma mõttelaadilt väga või pisut vähem kui väga ratsionaalsed. Tundus, et film oleks võinud olla lühem, ütleme 17 minutit, või oleksin võinud olla rohkem infot peategelasest, vaatajana oleks tahtnud talle lähemale jõuda. Kui tegemist on pooletunnise filmiga, kui lähedale on võimalik üldse oma peategelasele pääseda? Ma arvan, et filmi autor peab keskenduma sellisel juhul väga kindlale teemale, ka karakteri puhul. Ei ole võimalik valguda laiali, sest niitide kokkutõmbamiseks pole lihtsalt piisavalt aega. Oluline on leida üles karakteri inimlik ja emotsionaalne pool, see läheb vaatajale korda. Veel üks üldisem tähelepanek — ma ei näinud üheski filmis, et autor oleks olnud ekraanil ja olnud osa inimliku loo jutustamisel. See on üks võimalik moodus tuua väga isiklikku vaatenurka filmi ja ei tohiks karta selle kasutamist, eriti kui tegemist on taas kord atraktiivse filmitegijaga.“

* Euroopa dokumentalistika ekspert Tue Steen Müller on Taanis tegutseva EDNi (European Documentary Network) direktor. Ta on läbi viinud erinevaid koolitusi ja workshop’e üle kogu Euroopa. Kakskümmend aastat on Müller ametis olnud Taani Filmi Sihtasutuses, tegeldes seal lühi- ning dokumentaalfilmidega. 1996. aastast on Müller EDNi direktor. EDNi kuulub ligi 700 liiget üle maailma ja organisatsiooni põhieesmärk on dokumentalistikaalane infovahetus. Samuti korraldab EDN rahvusvahelisi dokumentalistika seminare ja annab välja dokumentaalfilmile pühendatud ajakirja „DOX“.

Tue Steen Müller viibis Eestis 14.—15. jaanuarini, et analüüsida dokumentaalsarja „Eesti lood“ filme, rääkida oma tähelepanekutest ning anda seniste dokfilmide põhjal näpunäiteid 2004. aasta projektide tegijatele.

Müller, T. S. (2004). „Eesti lood“ – kiiduväärt ettevõtmine [Euroopa dokumentalistika ekspert arvustab kuut 2003.a. tõsielufilmi sarjast "Eesti lood" : "Mees, kes avab uksi" (režii Igor Ruus), "Naeratavad naised" ja "Tuleproov" (Liina Trishkina), "Konfiskeeritud" (Asko Kase), "Järelevalveinspektor" (Madli Lääne), "Hunt" (Priit Valkna)]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 98-102.

Lugemist Olga Titovast:

Laks, T. (2007). Persona grata: Oksana Titova. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 133-136, fotod.