Tulekummardajad (1999)

Filmist kriitiku pilguga

Peeter Linnap: „Selles filmis võetakse vaatluse alla asjad, mida me kõik hästi teame — no oleme ju ikka üks kole kõva “laulu- ja tantsurahvas” küll. Praegust enesehinnangut erekteerib ka üks “lisaväärtus”: et näe, isegi viiskümmend aastat Nõukogude okupatsiooni ei suutnud murda rituaale ega rahvuslikkust! Oleme niisiis hirmus tublid, sest suutsime oma “tuld” hoida ka rasketel aegadel… Loomulikult jääb seejuures märkamata, et “laulev kangelaslikkus” on üks väga põhjalik väljamõeldis. Et SSSRi venelastele täiesti sobis, kuidas “eesti rahvas” solidaarsusest iga nelja aasta järel pealinna kokku sõitis ja siis tõrvikuga läbi linna marssis. Nagu sobis seegi, kuidas see “rahvus” suurel väljakul päevade kaupa oma rahvuslik-internatsionaalse kava järgi mõõtmatust õnnest ja massilisest rõõmust leelutama ning lällama kukkus.

/---/

Olustik, atmosfäär ja filminarratiivi puudumine

Enamik filmist on olustikuline: meie ees on teekond, mida kaamera hoolega jälgib. Nn tuletoojatega käiakse kaasas nii teedel kui põlluserval, saunas, kirikus, järve ääres jne. Sellele filmile on tunnuslik, et tal “oma narratiiv” praktiliselt puudub — sinna, kuhu suundub rongkäik või külaelanikud, läheb järele ka kaamera. Kõnnitakse mööda teed, käiakse kirikus, peetakse jutlusi ja kiusatakse tüdrukuid. Tähenduste jada, mis filmis moodustub, pole niisiis mitte just selge “dramaturgilise” struktuuriga. Pigem meenutab see Henri Bergsoni laadset ja intuitivistlikult vormistatud ühtset ja katkestusteta toimingute/tegevuste laviini, milles valitseb metoodiliselt põhjalik kaos. Tartu ja Tallinna vahele jäävates külades, kus igapäevaelus ei toimu suurt midagi, oodatakse laulupeotule ilmumist leige “kodumaise” elevusega, ei midagi säärast, mille pärast niisugust mega-performance’it üldse ette võtta tasuks! Filmist tulenev küsimus võiks niisiis pigem pakkuda huvi etnograafidele kui reavaatajale. Kuidas toimib sajanditagune rituaal ja kombetäitmine varakapitalistlikus ühiskonnas ? Kuidas näeb välja rahvuslik protsessioon olukorras, kus sellest on saanud vaid harjumuslik ja haigutav reliktnähtus?

Soomeugrilik atmosfäär — aktsentueerimata sündmuste jada

Dokumentaalne tegelaskond, harilikud inimesed kahe Eesti suurema linna vahele jäävatest küladest, loob ometi kummaliselt adekvaatse pildi soomeugrilikust tardumusseisundist ja valitsevast psühholoogilisest kliimast. Kui “Tuletoojates” on püütud “dokumentaalse” transparentsuse poole ja eesmärgiks on olnud “atmosfääri tabamine”, siis on see õnnestunud just nimelt filmi tavaloogilise struktuuri minetamisega. Selle linastumise käigus võib vaataja tõesti ka hoopis muuga tegelda: lugeda näiteks ajalehte või rääkida telefoniga. Põhjus on lihtne, kuidas saaksimegi midagi “maha magada”, kui meile näidatakse kolmeteistkümnendal minutil praktiliselt sedasama, mis kahekümne esimesel või kolmekümne seitsmendal? “Tulekummardajatel” puuduvad tihendused ja märgatavad aktsendid, tõusud ja lõdvendused, pinge ei tõuse ega lange, mitte miski ei kulmineeru, vahet pole ei tähtsatel ega vähetähtsatel hetkedel.“ /---/

Loe arvustuse täisteksti, sh võrdlust Andres Söödi filmiga “Jaanipäev” (1978):
peeter linnap - inimrumaluse narratiiv
Linnap, P. (2000). Inimrumaluse narratiiv. Teater. Muusika. Kino, nr 5. lk 81-83.

Sven Karja: „Kuidas püüda filmilindile võimalikult representatiivne pilt praeguse sajandimurru keskmisest eestlasest? Selleks pole vaja muud kui sõita korraks Tallinnast välja, mingi trikiga rahvas maanteede äärde peibutada ja muidugi käivitada kaamera. /---/Allfilmi tõsielufilm „Tulekummardajad“ oli selleks nipiks valinud viimase laulupeotule teekonna Tartust Tallinna, saavutades aga midagi rohkemat kui ainult aatemeelse pildirea suvise Eestimaa hõrgutistest. Näiliselt, jah, fikseeriti vaata et valikuta uusi paiku, tuletoimkonna hirmnaljakat sebimist, tongis taate ja mootsikuid moore, kuid filmi vähegi tähelepanelikum vaatamine reetis, et tegu polnud siiski vaid katkematu pildirea kiretu „üleskirjutamisega“. Filmi autorite suhet iseloomustab taandumine iroonilisse kaugusse. /---/ Valdav osa filmist on peadpööritavalt naljakas. /---/ Õndsa ilmega papi ratsurneidudele kommi jagamas. Mobiiliga mölisev Õllekõht, jalad autouksele riputatud. Karikakardega ähvardavalt vehkiv tädi teepervel rahvalikke viise üles võtmas. Armsalt grotesksed külakapellid ja hillarkohvid.

Kummatigi keelab miski kategooriliselt Heini Drui filmi lihtsalt algusest lõpuni maha naermast. See miski võiks olla näiteks see ootamatu rakurss, mille kaamera on võtnud kirikupingi alt välja piiludes. Ja siis muidugi need kripeldamapanevalt valusad ning tõsised vanatädide näod.“ /---/

Karja, S. (2000). Tshaikovski tõi tule. Postimees, 5. jaan, lk 15.