Tom ja Fluffy (1997)

Koerad nagu Chaplinid

1995. aasta detsembrist Eesti Joonisfilmis käivitunud 13-osalise multifilmi projekt oli algselt mõeldud pooletunnise filmina. Õnneks oli eestlaste koostööpartneritel enam kogemusi ja nii sai uue filmi stsenaarium jagatud kuueks 6-minutiliseks osaks. Seitse järgnevat osa kujutavad igaüks omaette lugu.
„Kõik algas sellest, et kirjutasin Nukuteatrile näidendi „Koerapulm“, mille kunstnikuks oli teatris Heiki Ernits,  sealt hakkas mõte jooksma, “ räägib stsenarist ja režissöör Janno Põldma filmi saamisloost. „Meie teeme kahekesi peaaegu kõik: joonistame, määrame värvid, mõtleme stseene välja ja anname käiku. Normaalselt võiks siin tööl olla oma kolm-neli inimest.“ /---/
„Kõik need mootorratturhiired ja kilpkonnad on üles ehitatud supermäni printsiibile. Meil, vastupidi, on pigem Chaplini printsiip. Meie kangelane on pisike ja seetõttu vaatajale võib-olla lähedasem,“ leiavad mõlemad. /---/
Seitsme järgneva osa kaasstsenaristiks on Andrus Kivirähk.
Martson, I. (1997). Koerad nagu Chaplinid. Pühapäevaleht, 30. märts, lk A15.

Tom ja Fluffy – Leiutajateküla esimesed asukad

Tagantjärele tundub, et ega vist Heiki Ernits, Janno Põldma ja Andrus Kivirähk ise ei kujutanud ka päris täpselt ette, millisele fenomenaalsele ehitisele nad vundamenti laduma hakkavad, kui esimeste leiutajateküla asukate, armunud koeralaste Tomi ja Fluffy loomisega algust tegid.

Õigupoolest põhineb kahe noore koera ja nende kirevate kaaslaste lugu Põldma teatritekstil “Koera pulm”, mis Soome YLE TV abiga (“Tom ja Fluffy” müüdi alles paberi peal olevana mitmele Euroopa telekanalile) 13osaliseks seriaaliks vormistati. Ühtlasi aitas see Eesti Joonisfilmi iseseisvusega saabunud suuremast rahakriisist välja. YLE produtsent Juha Vakkuri kiitis “Tomi ja Fluffy” esilinastusel, et hea joonisfilm on just selline, mida lapsed vaatavad ja vanemadki ei saa vaatamata jätta.

Ja nüüd siis joonistatakse paberile juba päris reaalse Leiutajateküla piire ja majade makette, Pärnumaale peaks kerkima Lottemaa teemapark, kus loodetavasti on koht ka Lotte isa Oskari sõpradel Tomil ja Fluffyl.

Lustlike lühilugudega koerapoisist ja koeratüdrukust, kes on viksid ja viisakad ning koerustükke teevad vaid kogemata, pandi alus putukate-mutukate ja kodu- ning metsaloomade universumile, mille kõige kuulsamaks elanikuks on muidugi Tomi ja Fluffy leiutajast sõbra Oskari kolm aastat hiljem sündinud tütar Lotte.

Kõiki selle salaplaane sepitseva ja suuri unistusi unistava maailma asukaid ühendab armastus pannkookide ja anekdootide, reisimise, seiklemise, sportimise vastu ning äpardustest ja eksitustest purjetatakse välja optimismi ja leiutamise najal. Muu hulgas teatakse seal une pealt, et sisemine ilu on tähtsam kui väline. Selle elavaks tõestuseks on rott Leo ja hiireneiu Julia armastuslugu.

Kirjanik ja luuletaja Leelo Tungal on väga hästi ära tabanud põhjuse, miks mudilased vaatavad oma lemmikjoonisfilme korduvalt, mis sest et sündmustik on neil juba ammu peas ja miski ei tule enam üllatusena. Selles mõte ongi – tuttavas maailmas on lapsel hea turvaline olla, sest väikelapse elukogemuse juures on suurem osa päevasündmustest päriselus ootamatud ja enneolematud.

Sama turvaline on lapsevanemail oma järeltulija Tomi ja Fluffy hoolde jätta, muretsemata mõju pärast lapse psüühikale. Lapsed kopeerivad ja jäljendavad oma vanemate ja vanavanemate, vendade ja õdede käitumist, jäljendavad sõpru ja koolikaaslasi, aga ka neid inimkeeles kõnelevaid loomi ja muid fantastilisi tegelasi, keda nad jälgivad eri suurusega ekraanidel. Niisiis on lohutav, et hea eeskujuga saab palju korda saata, aga täpselt sama palju avaldab väiksele inimesele mõju ka halb eeskuju.

Agressiivsuse aste lastele pakutavates animafilmides on erinev – “Tom ja Fluffy”, “Maša ja karu” või “Karupoeg Puhh” ei innusta last mööda tuba ringi tormama ning esimese kättejuhtuva esemega oma lemmiklooma kolkima, mõni teine multikas jällegi annab selliseks käitumiseks inspiratsiooni ja suurt muud ei annagi.

Igal juhul ei ole Ernitsa, Põldma ja Kivirähki usk oma vägivallatuse-filosoofiasse kõikuma löönud ja nad täidavad jätkuvalt lubadust mitte pahna (ehk siis sellist action’it, mida serveerib lastele Cartoon Network) juurde toota. Sama seltskond alustab peagi kolmanda täispika Lotte-filmi tegemisega, pealkirjaga “Lotte ja tuldpurskav lohe”. Lotte saab endale õe ja temaga koos, seltsiks kaks etnograafi, pesukaru Karl ja kala Viktor, saab Lotte jälle maailma avastama hakata.

Mõned koerad nõukogude aja multikatest:
“Maksikoer Fik”
“Must ja valge koer” (nimeks neil Štaflik ja Špagetka)
“Pontu Pitsul külas”
“Saabastega koer” (siniverelised musketär-koerad ja krants-gaskoonlane)
“Elas kord peni”
“Kolm sõpra Prostokvašinost” (koer Šarik)
“Ramsese vembud” (jahikoer Ramses)

Tom ja Fluffy – Leiutajateküla esimesed asukad (2013). Eesti Ekspress, 17. okt, lk 66, ill.

Filmist kriitiku pilguga

Ilona Martson: „Janno Põldma (laste)näidenditele iseloomulik nali ühineb Ernitsale isikupärase huumorisoonega, taustaks foonikunstnik Regina Luki rõõmsaks värvitud maailm ja Olav Ehala heas mõttes lastepärane muusika. Esmapilgul tekkinud paralleel Muumioru lugudega tegevuse arenedes hajub ja see on hea. "Tom ja Fluffy" on üldse piisavalt algupärane, et mingeid eeskujusid omada. /---/. Niisiis, liigutav, aga mitte läila. Põnev, aga mitte hirmus. Seeriatoodang küll, aga originaalse ja isikupärase sisuga. Ja mis peamine, see väikese seltskonna ja vähese rahaga tehtud lastefilm näitab noorele vaatajale omal kombel kätte, et ka niimoodi võib. Et lastele räägitud lugu ei tähenda ilmtingimata heade ja pahade võitlust. Et põnevust võib saavutada ka ilma otsese kurjuse näitamiseta. Et nalja tegemiseks ei pea tingimata pahale panniga äigama. Et ühes toredas lasteloos võib kuri ja hea sootuks olemata olla. Nagu muide ka tõsielus.“
Martson, I. (1997). Rahvusvahelised koerad kodumaises multifilmis. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 89-91. 

Karlo Funk: „Väljakujunenud seriaalitavad, jutustada oma väike juhtumus ja hoida väljanägemine kena, seavad "Tomile ja Fluffyle" juba ette raamid. Kõige lähemal, originaalsust silmas pidades ehk isegi ohtlikult lähedal, seisavad seriaalile "Muumitrollid". Ent nagu tõestab telekanalite-poolne suur huvi, tuleb see ainult kasuks. Päriselt pole ka eesti anima-autoritele iseloomulikke mõttelisi keerdkäike välja jäetud.“
Funk, K. (1998). Animaalselt ja humaanselt [filmidest "Vares ja hiired", "Bermuda", "Just märried", "Päevavalgus", "Tom ja Fluffy", "Primavera"]. Eesti Ekspress, 29. mai, lk B12.

Aita Kivi: „Kahe koeralapse kiindumusest ja seiklustest ning laiemalt kogu loomaküla elust kõnelev lugu on äärmiselt südamlik ja vägivallavaba ning sellisena meeldiv vaheldus meie ekraanidel valdavalt näidatule. Seda ka täiskasvanu jaoks. Et pinget ja põnevust jaguks, peab keegi loomulikult ka paha olema — aga (mine tea, kas moraali mõttes või vaataja lohutamiseks) selgub siiski, et ega ta nii paha olegi. See annaks justkui veidi lootust ka päriselu suhtes.

Miljöö, milles tegelased liiguvad, on sama pastelselt rõõmsameelne nagu kunstnik Regina Luki poolt tausta maalimiseks kasutatud värvitoonid — ja sama luuleliselt akvarelne. See on rahustav-rahulik maailm, kus aeg voolab teistmoodi (aeglasemalt mõistagi) ja kuhu kas või ainult selle pärast tahaks korrakski pääseda. Pääseb ka: loomade naljakas-nukker-lüürilist elu vaadates ununevad tegelikud mured — ja näivad kas või hetkekski tühised. Meenub, et jah, tegelikult on ju oluline miski muu...

Et filmi vägivallatus ja inimlikkus juba kord tähelepanu äratab, hakkasin enda jaoks lahti mõtestama, kuidas mõned stseenid lapsvaatajale mõjuda võivad — eeskuju võtmise ja maailmamudeli kujundamise aspektist. Ehk teisisõnu: kas tegijad talle ka midagi peale ajaviite on pakkuda kavatsenud.

Loe edasi:
AITA KIVI - RAHUSTAV-RAHULIK LOOMAKÜLA MAAILM
Kivi, A. (1998). Rahustav-rahulik loomaküla maailm. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 76-77.

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

 „Tom ja Fluffy“ on sarja 4. film, ilmunud 24.10.2013.