Avaleht » Filmiliigid

Tere, tüdrukud! (1962)

Dokumentaalfilm Kestus: 20:33

Huviinfo

Filmist ajakirjanduses

Ene Maremäe: „Võtted on alanud ka teise põllumajandusteemalise filmi loomiseks. See on film noorte sovhoosist, Sommerlingi-nimelisest majandist. Praeguste plaanide kohaselt kavatsetakse ekraanil anda pilt Sommerlingi-nimelise sovhoosi elust mitme inimese vaatevinklist nähtuna. Need "vaatajad" on sovhoosi direktor Viktor Vaht, vana aednik Roosman, kelle enese lapsed on kõik linna tööle läinud ja kes püüab analüüsida selle põhjust, sügisel sovhoosi tööle tulnud Tiiu Paberits ning noored aiandusbrigaadi töölised, endine autojuht Narvast Otto Luhaorg ning hiljutine Kreenholmi töötaja Liidia Fafanova.“ /---/
Maremäe, E. (1962). Pilk suvisesse "Tallinnfilmi". Sirp ja Vasar, 6. juuli, lk 6.

P. Sikkar: „Loomingulisel ülevaatusel olid esindatud ka 1962. a. lühifilmid ja ringvaated. Neis oli palju rõõmustavat — nii leidsid osavõtjad neljast vabariigist ja Moskvast. Kõik kaheksa dokumentaalfilmi olid tehtud vajalikel teemadel ja nende kunstilist külge analüüsiti väga põhjalikult. Mida lähemale jõudis lõppotsuse tegemise tund, seda enam kerkis esile «Tallinnfilmi» kaheosaline lühifilm «Tere, tüdrukud!», mis jutustab Sommerlingi-nim. sovhoosi noorte elust. Elutruu, selge, perspektiivikas. Žürii hindeks jäi väga hea. Tulemus — dokumentaalfilmide rändauhind anti «Tallinnfilmile». Režissöör V. Anderson tõi kaasa veel ka diplomi parima režii eest.“ /---/
Kosenkranius, I. ja Sikkar, P. (1963). Seitse filmi ja "Suur Merevaik 1962". Sirp ja Vasar, 12. apr, lk 6-7.

Ülo Tambek: „Režissöör Valeria Andersonil on õnnestunud antud juhul tabada tegelikust elust hetke, mis aitas tal vabrikust maale siirdunud noortest luua tõeliselt kunstilised kujud - just see episood andis kogu filmile mõtte, mis teeb selle aktuaalseks. Nimetatud episoodi tugevaimaks küljeks on tema dokumentaalsus. Varjatud kaameraga, asjaosaliste teadmata tehtud võtete abil on jäädvustatud inimeste reageerimine. Nende miimika, kogu olek on vaba kaamera kartusest.“ /---/
Tambek, Ü. (1963). Fookuses olgu elutõde. Õhtuleht, 15. juuli lk 2.

Ivar Kosenkranius: „Või sama filmi režissööri V. Andersoni film "Tere, tüdrukud!". Selles ei ole kohtumiste novellettide vormi, film kujutab endast reportaaži noortesovhoosist, kuid autorite võtmeks on ikkagi inimeste jälgimine: filmi mõte ja elamuslikkus kasvavad välja sellest, kui lähedale, piltlikult öeldes, on kaamera jõudnud elu ja filmikangelastele.“ /---/
Kosenkranius, I. (1963). Eesti filmi arenguprobleeme. Sirp ja Vasar, 23. aug, lk 1-2.

Ülo Tambek: „Oli film "Tere tüdrukud!". Ja oli päev, keset filmi, millal võtted peaaegu et otsustati seisma panna. Sovhoosi tööle tulnud noored ähvardasid laiali valguda. Mõned ütlesid avameelselt, et nad polnud kavatsenudki jääda. Mis teha? Kas lugeda kogu hea algatus nurjunuks ja filmitud materjal koos filmi endaga korstnasse kirjutada? Nii mõnigi režissöör oleks sellele teele läinud. Anderson ei läinud. Oli film "Kivine hällilaul". Vastuvõtmisel avaldasid mõned seltsimehed kahtlust, kas seda on üldse võimalik suurele ekraanile lasta. Põhjus oli lihtne, isegi liiga tavaline: teema - ehitus - oli harjumatut käsitlust leidnud, nii et osa vaatajaid ei mõistnud kõike, mida režissöör oma pildikeeles tahtis öelda. Arvamises võis olla ka jagu õigust, ent teadlikult sellele välja minna nõuab režissöörilt suurt julgust. On režissööre, kes eelistavad loomingus head, laia, siledat betoonteed. Anderson laseb üle kivide ja kändude. Tema filmides on palju vaieldavat. Ta pole ühtki filmi käratult lõpuni viinud. Pole ainustki toimetajat, kellega ta poleks lahingut maha löönud. Ent teoseid peab tunnustama. Igaühes on midagi, ja just seda "midagit", mis teeb dokumentaalfilmidest filmikunsti haru.“ /---/
Tambek, Ü. (1965). Kolm visandit. Teine: Per aspera. Kultuur ja Elu, nr 12, lk 6-8.

Karol Ansip: „Vahendite puudumisel osutuvad tihtipeale üleliigseks tegijadki. Nii sai ka Valeria Andersonist, Nõukogude Liidu ühe prestiižsema kõrgkooli kasvandikust, kõigest kolmanda kategooria assistent, mis ei andnud võimalust iseseisvaks tööks. Õnneks oli toeks ÜRKI õppejõud Mihhail Romm, kelle juhendamisel valmis diplomitöö „Kohtumised tänaval” (1960), mis võitis 1961. aastal parima filmi tiitli Balti liiduvabariikide filmifestivalil. Edukaks kujunes ka Andersoni kolmas dokumentaal „Tere, tüdrukud!” (1962), mis pälvis parima režii auhinna Eesti, Läti, Leedu ja Valgevene vabariikide filmifestivalil 1963. aastal. Sellega oli noore režissööri positsioon kinostuudios oluliselt paranenud.“ /---/
Ansip, K. (2013). Eesti tõsielufilmi oma lugu. Põhijooned ja eripära kuuekümnendatest taasiseseisvuseni. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 94-106.

Valeria Andersonist:

Orav, Õ. (2002). Kooliõele mõeldes. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 75-79.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm