Avaleht » Filmiliigid

Teisel pool teed (2009)

BFM filmiosakond: režissöör Jaanis Valgu magistritöö

Dokumentaalfilm | Tudengifilm Kestus: 27:53

Huviinfo

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: „Filmi juhatab sisse audioproloog ja selle vene südamliku romansi kuulmise ajal jõudsin ma mõelda: algus venib, läheb liiga pikale, proportsioonid nihkuvad paigast! Alles teist korda vaadates taipasin, et mitte ainult venitatud algus, vaid kogu filmi aeglane tempo on põhjendatud – see on osa poeetilisest naturalismist, millega võiks filmi kahe sõnaga iseloomustada. Poeetiline naturalism, mis see on? Dokfilmis „Teisel pool teed” on episood, kus vaestehaigla  sanitar heidikust invaliidi tagumikku pühib, mille demonstreerimisega on loodud eriline headuse ja puhtuse meeleolu, mis pole sugugi pealetükkiv või õõnsa diktoritekstiga deklareeritud. Vaat, seesugust tegelikkuse kujutamise viisi julgeksin ma nimetada poeetiliseks naturalismiks.

Mis peab olema ühel publitsistil? Eelkõige sotsiaalne südametunnistus, vastutus kaasinimeste eluõiguse eest. Jaanis Valk on teemavalikuga  tabanud naelapea pihta: ta näitab meile inimesi, kellele headus, omakasupüüdmatus ja teiste aitamine on elunorm, kes on head nõnda loomulikult, et isegi ei teadvusta endale oma headust. Need on ravikindlustuseta inimeste ambulatooriumi õed ja sanitarid oma haiglas kuskil äärelinnas, tsaariaegses paekivimajas. Juba viletsavõitu hoone väljanägemine ajab hirmu peale, aga seespool, palun väga, seal aidatakse vaeseid hüljatuid, toidetakse,  ravitakse, ja mis peamine – tuntakse kaasa. Ma kuulen oma kõrvus juba mõne küünikust sotsiaaldarvinisti mürgist repliiki: mis neid poputada, nende aitamine tähendab nende juurdetekitamist! Aga vaestehaigla personalil ei teki sellist mõtetki. Üks õdedest räägib, kuidas ta hoolitses kümme aastat inimese eest, kes hingas ainult tänu sisselülitatud aparaatidele. Küünik vihjaks eutanaasiavõimalusele, juhtme stepslist väljatõmbamisele ... 

Aga olgu, lähme filmi teostuse juurde! Tänapäeval leidub aina rohkem inimesi, kes seavad kahtluse alla dokumentaalfilmi kui niisuguse üldse, kõige radikaalsemad teoreetikud liigitavad selle koguni mängufilmi allžanriks – noh, ilma professionaalsete näitlejateta ja harilikult ilma loota tehtud töö. Põhjenduseks tuuakse inimliku psühholoogia eripära peituda massi või siis, vastupidi, silma paista, hakata kaamera ees teesklema. Paremal juhul  mängitakse iseennast, mingit raskesti tabatavat ühiskonna üldarvamust endasugusest inimesest, halvemal juhul tehakse just seda, mida autorid ootavad, räägitakse juttu, mida „peab”. Telekast võib iga päev niisugust asja näha. Siit ka loomulikkuse nõue: dokumentaalfilm peaks veenma kriitilisematki vaatajat selles, et näidatu on ehtne, pole lavastus, pole rekonstruktsioon, pole simulatsioon. Mõned  non plus ultra arvajad peavad tõeliseks ja õigeks dokumentaalfilmiks koguni ainult seda, mis on võetud varjatud kaameraga, filmitavate inimeste teadmata.

Vaatasime Jaanis Valgu ja Erik Norkroosi „Teisel pool teed” tudengitega. Mõned oletasid, et selle filmi võtted ongi tehtud salaja vaestehaigla personali ja patsientide eest varjatult, kaameraga nende eest peidus. Ma ei tea, ei viibinud juures. Ent pole ju tähtis meetod,  peamine on ikkagi resultaat, ja see on harukordselt loomulik ja usutav. Kõik, mida selle rühmaportree osalised ütlevad, on puhas, kõik, mida nad teevad, on siiras. Ja see ehtsus ongi osalt saavutatud aeglase tempo abil, igasugune kiirustamine oleks tekitanud „filmi” mulje, oleks toonud esile montaaži ning ajahüpete kohad, katkestanud repliikide loomuliku sujuvuse. Korrakski ei teki kahtlust, et keegi teeskleb, et kaamera ees püütakse end seada  mingi eeskuju või malli järgi. Ükski portreteeritav ei muutu keskseks kujuks, nagu eluski, kaovad seesugused inimesed ühiskonda, ilma et keegi neid märkaks. Nad sulanduvad filmis rühmaportreesse. Need nimetud inimesed teevad head, millega võiks ju uhkustada! Aga nad ei tule selle pealegi, nende meelest ei olekski võimalik kuidagi teisiti käituda.

Mis on juhtunud kohati kaameraga? Pilt väriseb, ei paista, et see oleks kavatsuslik. Kas  see tõestab, et võte on tehtud varjatult? Kogu vaestehaigla personal on kakskeelne, paistab, et enamuse kodukeeleks on vene keel. Tahes või tahtmata tüürib mõte selle peale, et ehk jääks see vajalik töö tegemata, kui poleks sellist rahvast? (Vahest pole see kõrvalepõige rahvusküsimuse valdkonda minu poolt korrektne, poliitkorrektne?) Filmi autoripositsioon on karge ja distantseeruv, loob objektiivsuse meeleolu. Valk ei  näita näpuga, et vaadake, meil arvatakse, et kogu meie ühiskond on üks edevuse laat, arvatakse, et kõik on võtjad ja kokkuahnitsejad. Kummati leidub meil siiski teistsuguseidki inimesi, leidub tagasihoidlikke ja omakasupüüdmatuid andjaid, kes vastutasuks mitte midagi ei soovi ja täidavad loomulikult inimese kohust. Ometi on just seesugune filmi sõnum (kui ma pisut ei liialda). Kui filmi proloog oli audiaalne, siis epiloog  on kirjas ühe lausega: „Eestis on 75 000 ravikindlustuseta inimese kohta 25 voodikohta”. Meenub Solženitsõni „Üks päev Ivan Denissovitši elus”, mille lõpulause kõlas umbes seesugusena: kirjeldatud päevi oli 3652, lisapäevaaastad andsid kaks lisaks. Kogu lugu. Kui ma oleksin president, siis kutsuksin need vaestehaigla lihtsad ja loomulikud meedikud vabariigi aastapäeva vastuvõtule. Ja  tulgu nad kogu pisikollektiiviga, kedagi pole ju tarvis personaalselt esile tõsta. Minu teada vastaks see ka sotsiaaldemokraatia printsiipidele.“

Remsu, O. (2010). Kaks armastust: hoolitsejate rühmaportree ja naise tung [dokumentaalfilmi sarjas "Eesti lood" linastunud filmidest "Teisel pool teed“ ning "Miss Robinson"]. Sirp, 26. veebr, lk 17. 

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm