Avaleht » Filmiliigid

Teekond Nirvaanasse (2000)

Animafilmid Kestus: 12:34

Huviinfo

Mait Laasi "Teekond Nirvaanasse"

Paljude jaoks oli "Teekond Nirvaanasse" ulmefilm. Täielik eksperimentaal. Miksimine sümbolitega. Ometi kaasnes selle filmiga 2001. aasta Saksamaa Oberhauseni filmifestivali grand prix ning hulganisti festivalikutseid. Millest see film rääkis? Vabadusest? Teisest reaalsusest? Narkootikumidest? Eksperimenteerimisest iseendaga? Soovist olla seal, kus meid pole?
Millestki hoopis muust?
Alates budismist ja lõpetades narkootikumide teemaga on õigupoolest kõik variandid õiged.
Režissöör ise ütleb, et jääb sõnastamisel hätta: "Argiselt su tekst vohab igasugustest vetikatest ja kasvudest, aga pildis suudad sa kõntsa ja parasiidi sealt välja selekteerida."

Südame sisemuses äratas see film siiski Maidus teadmise, et "kui sa tõesti usud millessegi ja paned energiat selle sisse ja arvad, et see jääbki ainult sinu enda teada, siis ometi keegi kuskil tunneb selle ära." Samas ei saanud näiteks inglased filmist üldse aru. The Guardiani kriitik Tom Bussman kirjutas, et selleks peab olema kindlasti eestlane, et näidata ja vaadata rongis istuvaid nunnasid, kellel on läikivad ämbrid süles.

Mait Laas ise suhtub kriitikasse leebelt, pealtnäha vähemalt. Sellest tähtsam on tema arvates vastukaja olemasolu. Puudutus. Prantsusmaa keskkonnaalaste filmide festival asetas Nirvaana-filmi aga hoopis teise konteksti, see üllatas teda ennastki:
"Nähti, et inimese keskkond ei ole ainult väline ning keskkonnaprobleemid ei ole mitte ainult õhu saastatus, vaid see kõik tuleneb inimese enda sisemise keskkonna kvaliteedist. Kuivõrd meie enda maailm ja mõtted on saastatud." /---/

Näiteks Nirvaana-filmi võtetel oli koht, kus ta palus osadel oma "näitlejatel", 80aastastel näitlejakutseta pensionäridel ronida kirstu. Paari sekundi filmimiseks tuli lamada kirstus talumatult kaua aega, vahel kulus kümne sekundi ülesvõtmisele rohkem kui pool päeva. Maidu puhul tundub täiesti uskumatu, et ta on võimeline - suurest austusest vanema generatsiooni vastu - üldse midagi taolist paluma.
Püve, B. (2007). Aja meistrite jälgedes [filmitegijast Mait Laasist ja filmitegemisest, ka animafilmidest "Generatio" ja "Teekond Nirvaanasse"]. Eesti Ekspress: Areen, 22. nov, lk B2-B3.

Filmi linastumine väljaspool festivale

Linastus Goethe Instituudis Jakartas / Indoneesia 2001
Linastus Bochum'i Ülikooli Studienkreis Film'is / Saksamaa 2001
Kinos Kasten, Dresden / Saksamaa 2001
Linastus Goethe Instituudis Kopenhaagenis / Taani 2002
Linastus kinos Cinemayence, Mainz / Saksamaa 2002
Linastus Goethe Instituudis  Bukarestis / Rumeenia 2004
Vabaõhukinos Heeder'i vabriku kultuurikeskuses / Krefeld, Saksamaa 2004
Linastus European Information Center'is / Darmstadt, Saksamaa 2004
Linastus Galway Arts Center'is / Iirimaa 2004
Filmhuis Den Haag / Holland 2004
AnimAction/ Rooma, Itaalia 2005
Linastus Norra filmiinsituudis, 2005
Euroopa lühifilmide programm Baselis / Šveits 2006
Linastus Sydney Tehnikaülikoolis / Austraalia 2009
Allikas: Nukufilm

Filmist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: "Reaalsuse ja näilisuse vahel balansseeriv “Teekond Nirvaanasse” püüab visualiseerida lõhnamaailma, koloriidi küllus ja dünaamiline meditatiivsus avavad kõrgemaid sfääre."
Teder, T. (2001). Filmiajakirjanikud valisid "Lotte" [Eesti Filmiajakirjanike Ühing andis aasta 2000 parima filmi tiitli joonisfilmile "Lotte", teistest nominentidest: "Suur õde" ja "Teekond Nirvaanasse"]. Sirp, 2. veebr, lk 16.

Jaan Ruus: "Nägemuslik, hõrk ja irratsionaalne lugu ühe noore mehe tundlemisest kuhugi ­eemale ja kõrgemale. Noor mees otsib midagi, mis asub teispool silmapiiri. Kas otsib ta seda, mis senises elus on jäänud puudu? Või teevad seda eneseprojektsiooni hoopis vanad inimesed, kes sõidavad surmarongil? Püüdlused jäävad, jääb ka lootus, et jõuadki Nirvaanasse.
Hallutsinatiivne film-luuletus on täis visuaalset sümboolikat (tiivad, lilled, linnud, trepid, rööpad), teostatud segatehnikas. On piksillatsiooni, teatraalsust ja lüürilist groteski."
Ruus, J. (2007). Nukkude parade-allez [Jaan Ruus valis 200st Eesti nukufilmist välja 10, mis kõnekad omas ajas ja üle aja]. Eesti Ekspress: Areen, 22. nov, lk B10.

Sõber ja mõttekaaslane Paavo Matsin ütleb Maidu filmide kohta, et kuigi neid saab vaadata ka kasvõi tugevamaid rütme jälgides (kellukesed, vee liikumine, makrokosmosesse ja mikrokosmosesse üleminekud jne), siis mingid põhirütmid ja kollektiivse alateadvuse asjad on Maidu filmides universaalsed.
"Siit vast ka rahvusvaheline edu. Kuigi ta pildikeelele on ette heidetud liigset keerukust, on tegu nii tema filmide kui ka tema isiku puhul pigem äärmise ökonoomsusega, liialduste vältimisega," arvab Matsin.
Püve, B. (2007). Aja meistrite jälgedes [filmitegijast Mait Laasist ja filmitegemisest, ka animafilmidest "Generatio" ja "Teekond Nirvaanasse"]. Eesti Ekspress: Areen, 22. nov, lk B2-B3.

Tarmo Teder: "Küllalt jõulisel ja samas kohati õrnalt lüüriliste momentidega filmil pole mingit pistmist narkootilise inhaleerimisega. “Teekond Nirvaanasse” on kunstiliselt veenvam ja tublisti selgem kui Mait Laasi eelmine, keeruline, sünge ja raskemeelne töö “Päevavalgus”. Mõistatuslikud on mõlemad. Ent nirvaana-film on silmanähtavalt tulvil pakatavat idealismi, milles sümpatiseerib südamlik materiaalsusest väljapüüd. Mait Laas ongi üks Eesti idealistlikum režissöör, võlub tema süüdimatu siirus, tung asjadetagusesse ilma, absoluudijanu.

Nirvaana-film on kujundi- ja tähendustihe, ent intensiivne sümboolika pole üheselt tõlgendatav. Lisaks režissööri nägemusele võib vaataja arendada oma stooriloogikat. Pildirea tempoga ühildub sellele adekvaatne muusika, rongirataste monotoonne kolksumine ja südamelöögid on ideaalses vastavuses. Kostub budismihõngulisi mantraid, nutikalt kadreeritud Aleksander Nevski katedraali detailid kannavad idamaise templi funktsiooni, pühakoja kell lööb kuminaga, tiksuv aeg kannab erilist sõnumit."
Teder, T. (2000). Nirvaana, susla ja internet ["Saamueli Internet","Teekond Nirvaanasse" ja "Eilne vedur"]. Sirp, 2. juuni, lk 14.

Peep Pedmanson: "Ei saa jätta märkimata, et muusika(line kujundus) on sel puhul Laasi filmis küll erakordselt võluv ja veenev. /---/

Kui vormiliselt on filmi edasiviivaks jõuks rong, siis sisuldasa sünnivad kulgemised Laasi filmis ühest seisundist teise kõikvõimalike tunnelite, torude, sügavuste jms kaudu, vahet pole tunnelilõpu valgusel ega pupillitagusel silmapõhjapimedusel. Olgu tegemist musta või valge auguga, tulemus on vääramatult sama: pääsmatu neeldumine sellesse. Ning seda nii irreaalses kui reaalses vormis; lillelõhna mõju seletamiseks näidatakse pikalt ja mitu korda mustavate ninasõõrmete anatoomiat (nina — kops), analoogilise shortcut’i kaudu toimib ka linnu kujund, linde neelatakse suures plaanis hulgi (suu — magu).

Päris segane sisu? Õnneks on seda terviku tarvis ka vorm, nii et lõppkokkuvõttes ühtlane taies. Tehniliselt mitmekesine teostus, vaheldumisi elavat pilti, piksillatsiooni, nukkude kolme mõõdet, joonist, äkki isegi arvutit. Ja kui me kõigest ka nii nagu autor aru ei saa, tühja sellest. Vähemalt kujundina on süda, lill ja lind meie kõigi jaoks ju olemas. Küsimus vaid jääb, kas on nirvaana kujund enamat kui nende kolme liidetava summa."
Pedmanson, P. (2000). Ajatu mõistus, au ja südametunnistus ehk Edasi-tagasi pilet Nirvaanasse. Teater. Muusika. Kino, nr 8/9, lk 113-115.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm