Tallinna legendid (1995)

Filmi lõputekst

„Legendaarse Norra kuninga Püha Olavi järgi nimetatud kirikut Tallinnas hakati põhjalikult ümber ehitama aastal 1436.
Kirik koos uue torniga, mille kõrgus oli 153 meetrit ja mis seega maailma kõrgemaid ehitisi, valmis 1500-nda aasta paiku. Sellisel kujul sai kirik püsida linna uhkusena ja hea meremärgina 100 aastat. 1625. aastal süütas välk kiriku. Peale mitmeid põlemisi ja taastamisi on kirikutorni kõrguseks tänapäeval 123,7 meetrit. Ka sellisena on Oleviste kirik suurejooneline mälestusmärk teda ehitanud inimeste ja Jumala auks.“
Allikas: Eesti Joonisfilm

Oleviste kiriku torni ehitaja naise hällilaul

Ott Arder

Maa ja taeva vahel ripub,
aina kõrgustesse kipub
rahutu ja otsiv hing,
talle kitsas maine ring.

Taevaredeleid ja -treppe
unes näeb ja tornitippe
pilvepiirideni veab,
on see hea, eks Jumal tea.

Hea ja helde Taevaisa,
hoia Olevit, me isa,
ärgu kostku talle torni
maist ja eksitavat kisa.

Tuttu jää nüüd kulla poju,
ledle teispool head ja paha,
homme Olev toobki koju
kirstutäie hõberaha.

Allikas: Eesti Joonisfilm

Filmist meedias

„Mitmed filmi tegelased on kahtlaselt sarnased Tallinna tuntud kodanikega. Bürgermeister tuletab vägagi meelde Lennart Merit, üks raehärradest on aga äravahetamiseni sarnane Mart Laariga. Pikajuukselisel kroonikul paistab olevat midagi ühist Tallinna minevikku uurinud ajaloolase Jüri Kuuskemaaga.“
Olevi kurb saatus kinolinal (1995). Eesti Ekspress, 8. sept, lk A3. 

„1. Legend on reeglina mingi minevikukatke, mis on muudetud nii banaalseks, et seda julgeb rääkida ainult ennastsalgav giid. /---/
2. Keskaeg on väga multifilmipärane. /---/
3. Kurat võib võtta igasuguseid kujusid. /---/
4. Madu-uss ja Konn esindavad filmis muidugi PR-firmade ja meediakonsultantide kasvavat mõjujõudu. /---/
5. Linnavalitsus on näiliselt murelike tegelinskite jõuk, kelle lemmiktegevuseks on maksukogumine ühiskondliku hoone ehitamiseks. Ühe raehärra hääl on Jüri Järveti ilmselt viimane avalik ülesastumine.
6. Heiki Ernits ja 7. Leo Lätti on joonisfilmirežissöörid, kelle uudisteos on korralik ja kvaliteetne eesti film. Ometigi jäävad Lätti kujundatud tegelased ja taustad veidi igavaks ja joonistuslikult ebalevaks. Tõelist nalja saab vaid tüüpiliste ernitslike musta huumori puhangute puhul.“
Karu, J. (1995). Seitse repliiki uue lastefilmi juurde. Eesti Ekspress: TV-Nädal, 15. sept, lk 48.

Jaan Paavle: „Filmi foonil laulab võrratult kaunis ja unine naishääl selgelt 20. sajandi teksti, püüdes luua möödaniku illusiooni, mida ei teki. Kaunis happy end ihnuskoidest eestlastele: torn olemas, raha alles. Ei paremat tahtagi! /---/
Igastahes mitme autori ühisloomingus sündinud animasarja esimene film täiesti vastuvõetav, sümpaatne. Mõneti kuiv värvigamma ja teatavat laadi askeetlikkus on igati stiilne; iroonia vaoshoitud ja peenetundeline. Muusikaline kujunduski filmi omal moel toetav.
Vaevalt, et mingit ehitusmeistrit, torni ehitajat Olevit oli olemas - kuigi: kes teab, kes teab! Aga Oleviste on olev. Olev on ka film temast - legend liikuvates gravüürides. Meistrteos? Peab siis seda alati, igaühelt nõudma! Inimene on looja ometi, hinnangud ei maksa midagi. Ka mitte hõbedat, mis veena eemale voolab. Multivisioon igatahes jääb: olev pole olematu, Oleviste on. Usun, et kõik see, kõik me, jääb, jääme.
Olevikuline on igavikulise süda.“
Paavle, J. (1996). Olev ja olematu Olev, Olavist rääkimata. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 65-66.