Väljapanekuid Eesti Naisliidu näituselt "Imik ja väikelaps" (1939)

Toonastest ajalehtedest

"Naisliidu peakoosolekule järgnes propagandakoosolek hoogtööle "Imik ja väikelaps". /.../ Naisorganisatsioonid on võtnud endale väga väärtusliku ülesande korraldada käesoleval aastal hoogtööd "Imik ja väikelaps" ja suunanud oma tegevuse selle ülesande läbiviimiseks. /.../ Hoogtöö ülesandeks on laiemates hulkades selgitada imiku ja väikelapse eest hoolitsemist. Tähelepanu tuleb pöörata selgitustöö tegemisele ka selles mõttes, et lastekasvatajad kasutaksid ära kõiki võimalusi, peaasjalikult mitmesuguste nõuandvate lastekaitseks ellukutsutud asutiste kaudu, nagu näiteks emade ja lastenõuandlate kasutamine õigeaegselt, kuna haigust on kergem ära hoida kui ravida. Et meil sel alal veel selgitustööd vaja, näitab asjaolu, et 1930. aastal emade- ja lastenõuandlate arv oli 30, kuna 1936. a tuli sulgeda 7 nõuandlat, sest nõuandlate kasutamine oli väike."
Naisliidu suur eesmärk täitunud (1939). Uus Eesti, 2. mai, lk 4.

"Seoses Naisliidu poolt korraldatava propaganda koosolekuga hoogtööle "Imik ja väikelaps", avati Kodumajanduse Instituudi ruumes vastav näitus, mis koosneb kahest osast: imiku osa ja väikelapse osa."
Näitus "Imik ja väikelaps" (1939). Uus Eesti, 30. aprill, lk 3.

Eesti Naisliidu ajaloost

"Eesti Naisliidu loomisele eelnevat aega 20. sajandi algul iseloomustab seltsiliikumine, mis täitis vaatamata raskustele rahvuslikke ülesandeid. Tegutseda oli lubatud peamiselt vaid põllumeeste, laulu-, muusika- ja karskusseltsidel. Nii ei tegutsenud sajandi algul ühtki naisorganisatsiooni. Teerajajaks sai 1907. aastal asutatud Tartu Naisselts (Tartu Eesti Naesterahva Selts). Leena Grossi järel seltsijuhatajaks saanud Lilli Muna sõnastas: „... Seltsi eesmärgiks on naesterahva varaliselt, vaimselt ja kõlbliselt edendamine."
Nimetatud selts tegutses aastaid üksi. Alles 1917. aastal toimus naisseltside loomises murrang. Nende põhikirjades sätestatud sihid olid julgemad ning naisliikumise suunale lähedasemad. Esimene naiskongress peeti 27. mail 1917 Tartus, millest võttis osa 17 naisorganisatsiooni. Seal esinesid kõnedega Marie Reisik, Johanna Päts, Marta Lepp, Helmi Jansen, Helmi Põld, Johanna Rebane-Sild, Mari Raamot, Alma Johanson-Koskel ja Paula Koppel – kõik haritud ning hilisemas ühiskondlikus elus tuntud naised. Kongressil võeti hulgaliselt vastu resolutsioone ning ühtlasi ka suund keskse Eesti Naisorganisatsioonide Liidu asutamiseks. See oli aeg, mil alles julgeti kõnelda autonoomiast. Ühes resolutsioonis seati sisse nõudmine, et: "... Eesti peab olema iseseisev, rippumatu vabariik suures Vene föderatsioonis." Nagu nähtub, pidas juba esimene naiskongress vajalikuks ühise, naisliikumist edendava ning juhtiva keskorgani loomist.
Eesti Naisliit kutsuti ellu mõni aasta hiljem, sest kogu jõud oli esmajoones mobiliseeritud iseseisva Eesti Vabariigi loomiseks ning tema kaitsmiseks rasketes ühiskondlik-poliitilistes oludes. II naiskongress kutsuti ellu 1920. aastal Tallinnas Eesti Asutava Kogu naisliikmete algatusel. Asutavasse Kogusse oli valitud üheksa naist: Alma Anvelt-Ostra (Oinas), Emma Asson (Petersen), Alma Ast-Anni, Marie Helene Aul, Minni Kurs-Olesk, Helmi Press-Jansen, Johanna Päts, Marie Reisik ning Anna Tellman (Tõrvand). /.../
Kümme aastat pärast Eesti Vabariigi loomist tegutses peaaegu igas linnas ja maakonnas naisorganisatsioon, kelle õlul lasus vastustusrikas ühiskondlik töö haridus-, tervishoiu- ja sotsiaal-hoolekande jt. küsimuste algatamise ja toetamise näol.
Eesti Naisliidu tegevust aastail 1930-1940 iseloomustab selle laiahaardelisus ning hoogsus, võime haarata naisi kaasa organiseeritult tööle Eesti Vabariigi heaks.
Teadlikult tõsteti esile kodumajandust kui riiklikult ja majanduslikult olulist valdkonda eesti perekonna huvides ja kasvava noorsoo hüvanguks.
Eesti Naisliidu varasema arengulooga kursisolek võimaldab meil paremini mõista kaasaega."
Torm, M. Eesti Naisliidu tegevusest aastail 1920 - 1940, http://www.naisliit.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=58&Itemid=70 (07.09.2011).

Filmi diktoritekst

Näeme nurka näituselt, kus on välja pandud peale lasterõivastuse veel igasuguseid mänguasju. Lastele on soovitav kinkida ja valmistada suuri mänguasju. Väikesele lapsele sobivad suured pakud, sest ta tähelepanu on lühiajaline. Suurte pakkudega saab laps lühikese ajaga ehitada suure ja tugeva torni. Ühtlasi võimaldavad suured mänguasjad lapse lihastele tööd. Laps maalib meelsamini püstiseistes ja ta suudab oma osavusega kätega suurele paberile rohkem paigutada kui väikesele. Lauda lastetoas võib kasutada söömiseks, mängimiseks ja liivakastina. Rahuldagem lapse ronimistungi. Kui laps ronib puuoksale, siis rebenevad tihti ta riided, kuid siseronimispuu on täiesti ohutu. Iga laps tunneb lõbu liulaskmisest. Rahuldagem seda soovi.