Avaleht » Filmiliigid

Taasleitud laul (1977)

Dokumentaalfilm Kestus: 19:22

Huviinfo

Filmi valmimisloost

„Taasleitud laulu“ filmivõtted tehti 1976. aastal ja film oli kavas lõpetada juba samal aastal. Rikkis võttetehnika tõttu tekkis aga ootamatu tõrge, mis sundis võtteid katkestama ja lükkama filmi valmimise edasi 1977. aasta I kvartalisse (tootmine lõppes märtsis 1977).  
Filmiarhiivis on säilinud filmigrupi (P. Puks, T. Kuzmin, Ü. Saar) kiri Tallinnfilmi direktorile (16. 06.1976), kus nenditakse, et mittetöökorras transformaatori tõttu läks juba võetud materjalist palju praaki: „Grupp on sattunud nimeka helilooja ees olukorda, mis ei kannata ega vaja kommenteerimist. Ja seda kõike tehniliselt ettevalmistamata aparatuuri tõttu. Ülaltoodut arvestades palume lõpetada filmivõtted dokumentaalfilmi „Taasleitud laul“ juures, sest me ei suuda tagada filmi vajalikku ideelist ja kunstilist taset.“
Kirjal on stuudio direktori märge: „Planeerige film üleminevana I kv. 1977.“ 
Allikas: Eesti Filmiarhiivi toimik nr 2273.

Arvamusi filmist

Peet Väinastu: „Vaadates filmi „Taasleitud laul“, jääb pildiliselt muidugi meelde Tormis ise, keda kuuleme rääkimas ja siin-seal erinevate inimeste keskel runosid laulmas. Sõnalisest informatsioonist saame teada, et „regilaulu olemuse mõistmiseks on tarvis teda enesest tegelikult nagu läbi lasta, kuuldeliselt tunnetada“, et siis tajuda „selle laulu sisusügavust, kujundite rikkusi, sõnade helinat“. /---/

Kuid regilaul ise? Teda filmis peaaegu polegi, vähemalt ehedal kujul ja sellele vastavas esituslaadis. Esiplaanile nihkuvad sootuks Tormise kuju ja ütlemised. Siin hakkabki tekkima kahtlus, et tegemist on hoopis illustratiivse portreefilmiga, milles püstitatud probleemi on lahendatud märksa kitsapiirilisemalt, kui seda võimaldaks regilaulu kätketud kultuuritõde. /---/

Seega oleks film justkui Tormisest, aga ka Tormis on justkui selleks, et regilaulu ühislaulmist korraldada. Muidugi võib laulda ka „neid vanu laule“ ja võimalik, et leidub ka peale puht muusikainimeste teisigi laulda tahtjaid. Kuid filmis väljendub püüd anda regilaulule mingi totaalne tähendus, monopoliseerida teda ja veenda meid, et sellest laulust võiks saada midagi meie homse massilaulu taolist /---/.

Lühifilmi kakskümmend ekraaniminutit meenutavad rohkem teleotsesaadet kui linateost. Filmiplastika kui kujundite loomise üks põhilisi komponente on kahjuks kõrvale jäetud. /---/

Pole ka vist „Tallinnfilmi“ ajaloos olnud teist tehnilise praagi poolest nii rikast filmi kui „Taasleitud laul“.“
Väinastu, P. (1977). Milline võluvõti avaks imederiigi? Sirp ja Vasar, 10. juuni, lk 7.

Peet Väinastu kriitikale oponeerivad muusikateadlased Urve Lippus ja Merike Vaitmaa, kes oma arvustuses väidavad, et Väinastu räägib pigem sellest, milline film oleks võinud olla. Nemad lähtuvad sellest, millest film on ja mida nad seal näevad.

Urve Lippus ja Merike Vaitmaa: „See on ikkagi just portreefilm. Portree Tormisest kui propagandistist ja rahvavalgustajast, kui inimesest, kes on oma tegevuses sügavalt veendunud ja oskab kontakti leida erinevate kuulajatega – kooliõpilaste ja õpetajatega, erinevas vanuses loodusesõpradega Lahemaal ning professionaalsete muusikutega, tema teoste esitajatega. Kõik see on pildis edasi antud elavalt ja emotsionaalselt. /---/

Oma isikuga, sellega, kuidas ta räägib, propageerib Tormis regilaulu rohkem kui sellega, millest räägib. Kõige huvitavam on vaadata Tormist eeslauljana. Meile on see filmi olulisim kujund. /---/

Kas ja mil määral õnnestub regilaulu rahvale ka lauldava lauluna tagasi anda, on praegu vara ennustada. Ise lauldes võib igaüks kindlaks teha, mida see laul talle pakub. Kui vaadata filmis koolilaste ja täiskasvanute mõistvaid, keskendunud nägusid Tormisega koos lauldes, siis küll ei tundu, et ettevõtmine päris lootusetu oleks. /---/

Tormise helilooming ise ei ole selle filmi teema. P. Väinastul on õigus, et filmi, mis tutvustaks laiemalt Tormise loomingut, oleks vaja, ja küllap see ka ükskord tehakse. Kas aga 20-minutilises ekraanitöös oleks võimalik edasi anda kõiki ühe loovisiksuse tegevusaspekte? Muidu terviklikus ja oma teemat – Tormis kui propagandist – järjekindlalt käsitlevas „Taasleitud lauluski“ tundub korraks midagi liiga olevat, nimelt teises pooles, kui ekraanil hakkavad kaleidoskoopilise kiirusega vahelduma dirigentide näod ja erinevad kontserdisaalid. Siis asendub filmi emotsionaalne vastuvõtt konstateeringuga – kõik need on Tormise interpreedid, kõik nad on vaja ära näidata, nagu need saalidki, kus talle aplodeeritud – ja taastub, kui Tormis hakkab jälle kõnelema esitusprobleemidest.“
Lippus, U., Vaitmaa, M. (1977). Veel „Taasleitud laulust“. Sirp ja Vasar, 1. juuli, lk 7. 

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm