Avaleht » Filmiliigid

Šurale (1990)

Dokumentaalfilmid Kestus: 17:22

Huviinfo

Filmist kriitiku pilguga

Tõnu Karro: „Kas Lintropide filmidele omane lihtsus ja selgus tuleneb teostuse primitiivsusest või peegeldub selles suurele kunstile iseloomulik mõtteselgus ja tundepuhtus?
Kasutades filmitehnilisi vahendeid askeetlikult, täpselt ja põhjendatult, pürivad Lintropid keset kogu seda vahendite minimalismi ja vaoshoitust totaalse, kogu filmi haarava kujundi väljendamise poole. Kujundliku mõtlemise süvenemine on filmis "Šurale" silmnähtav isegi "Cogitoga" võrreldes, seejuures, nagu mulle tundub, on Lintropide filmikujundite algupära seotud religioossete arhetüüpidega. "Šurale" alguses on kaadris jalapaar, raskelt astumas mööda kuhugi kõrgusesse tõusvaid trepiastmeid. Järgneb kontraplaan ülalt, tuhamäe Ararati mäe, Mamai kurgaani, vaarao hauakambri (?) tipust alla lõputule taevatrepile, mida mööda tuleb ülespoole tilluke inimfiguur. Allapoole jääb tuld ja tõrva, põllevat šlakki ja aherainet purskav mägi, maapealne põrgu, mida väeti vana naine on määratud veejugadega taltsutama. Ebainimlik ja lummuslik maa, neitsilik ja patune ühtaegu, embrüonaalses seisundis, kus igasugune areng on veel võimalik. Mäeharjal primitiivsest raadiovastuvõtjast kostev jumalasulase hääl hinge kosutamas, peab see vana mutike päevast päeva, aastast aastasse oma vaikset ja visa võitlust tuldpurskava põrguvürsti vägedega. Otsekui Peetruseks kehastunud taevalukk, vahemees taeva ja maa vahel.  /---/
"Šurale" lõpeb aerovõttega Virumaa küürul lösutavast kommunismi vaaraode hauakambrist, monumendist, mis meenutab ühtaegu nii inimvaimu hiilgust kui ka viletsust.“
Karro, T. (1991). Taevatrepp [ Renita ja Hannes Lintropi dokumentaalfilmidest "Cogito, ergo sum" ja „Šurale”]. Teater. Muusika. Kino, nr 9, lk 35-37.

Olev Remsu: „Paar nädalat tagasi näidati Tallinna Kinomajas kahte filmi, mis on üles võetud enne Eesti iseseisvuse taastamist. Mäletan Lintropite perestroika-filme ajast, mil need olid just valminud, nimelt mõniteist aastat tagasi. Küll tundusid need siis julged ja aktuaalsed, ja see kiskus kaasa. Mõelda vaid, Kiviõli tuhamäe vagonettide juht Aleksandra Sadovskaja (Šura) kuulab üleval kõrge mäe tipus transportööri krigina saatel Monte Carlo venekeelset usuraadiot ning räägib, kuidas Jeesus päästab maailma. Hämmastas soe suhtumine umbvenelasse, toona puhusid sootuks teised tuuled. Seesugused, nagu deklareerib teises filmis portreteeritav külafilosoof Karl Peterson, kes ei alistunud, ei astunud kolhoosi, ehkki tal tuli vangis istuda, ehkki ta elustandard langes madalamast madalamale. Ta jäi aastakümneteks üksikuks hundiks pärapõrgusse, kus tema kunagi uhke talu kallite tõuhobustega lagunes tema silme all - seal käisid vene soldatid vargil ja lõhkumas. Muidugi teeb viha. 

Mis on nüüd sellest julgusest järele jäänud? Ja miks näidati neid filme Kinomajas vabariigi aastapäeva eelõhtul, otsekui tähtpäeva puhul?

Jah, mõlemad filmid on poliitikat täis, ent malbel moel, mitte otsesõnu kriiskamisena nagu sõnavabaduse mesinädalatel meil kombeks oli.

Alustaks sellest, et igasuguse jäädava kunsti aluseks saab olla eelkõige inimene. Abstraktne probleem nagu vabadus, iseseisvus, religioon, jõukus või haritus/harimatus liigutab meid vaid nii-öelda jooksuaegadel, kui barrikaadidel lippe lehvitatakse. Ent alati läheb vaatajale hinge sümpaatseks portreteeritud isik, soovitavalt millegi poolest ainuline.

Šura on sündinud ja lapsepõlve veetnud enne sõda Eestile kuulunud Narva-tagusel maalapil, Karl Peterson on piiriäärse Suur-Kiislova küla ainuke elanik. Portreteeritavate erakordsus on elanud üle ajastubarjääri, tänagi üllatab meid autorite leid (ei tea, kas selliste põnevate tüüpide otsimisega oli palju vaeva?). Kuid kordumatus on nihkunud poliitikast inimsõbralikumale alale: Šura tavapäratule ametile ja Karl Petersoni kannatusrohkele saatusele. Enamgi, mõned Karl Petersoni loosunglikud laused, mis näisid toona eriliselt löövad, tunduvad täna õõnsate ja üldsõnalistena. Õnneks ei ole neid kuigi palju.

Teatavasti ülistas nõukogude kord ennast selle eest, et leiba müüdi riigihinnaga, alla omahinna, 14 kopikat päts. Sellest oli Lintropitel tehtud ilmekas turumajandust propageeriv episood, leiba osteti toona kokku ju kottide viisi ning söödeti sigadele. Minu põlvkonnale on paugupealt selge, et igal tootel peab olema oma õige hind, muidu tekib kuritarvitamine. Ent praegu ei saanud tudengid filmi sellest lõigust enam aru, järelikult vajanuks probleem natuke seletamist.

Üks asi ei saa muutuda, nimelt tektoonika, valitsegu sotsialism või kapitalism või üleminek.
Elus usaldame me üldjuhul üksnes inimesi, kellest me enam-vähem teame enam-vähem kõike; ütleme, et temaga võiks luurele minna. Inimestega (dokumentaalfilmi puhul) ja tegelastega (mängufilmi puhul) ekraanil on täpselt sama lugu, vaataja vajab nende täielikku CVd, seejärel iseloomu ja karakteri avamist, muidu ei teki usaldust, mis võib edasi kasvada sümpaatiaks. Ja ainult sümpaatse inimese juttu usutakse. Kui miskit jääb teadmata, haistab valvas vaataja sedamaid, et asi on võlts. Vaataja tahab saada infot, selle oskuslik serveerimine naelutab vaataja pilgu ekraanile.

Lintropid on nii Šura kui Karli olemuse avanud pikkamisi, kusjuures just nõnda, nagu vaja: iga antud infobitt kergitab vaatajas uue küsimuse. Ehk vaid Šura täielik harimatus öeldakse pauhti välja, sellega oleks võinud viivitada, lasta vaatajal ise selle peale tulla. Ent see-eest kuuleme just Šura suust äärmiselt iseloomuliku repliigi: Päts oli keiser ja Laidoner juht. Niisugused on siis tema teadmised kodumaa ajaloost...

Karl Petersoni portree puhul on üksiku, ripakile jäänud vanuri kõrge haridus (usu-ja filosoofiateaduskond Tartu ülikoolis) jäetud epiloogi, omamoodi puändiks, ja seal on tema õige koht. Lõpp annab filmile tähenduse nagu surm elule. Järelikult on külafilosoof koolitatud mees, järelikult on kõik õige, mis ta ütleb ja ennustab. Ja ongi: Vene väed lahkuvad Eestist! Filmi "Cogito, ergo sum" võime lahti mõtestada kui mõistuloo, kuidas väeti Taavet seljatas vägeva Koljati. Tuleb välja, et Petersoni kohati naeruväärne ja ennastsalgav vägivallatu võitlus vägivaldse võimu vastu ei olnud asjatu. Tema võitis, Vene tankid ja soomusmasinad veerevad üle piiri itta.

Siinjuures tekivad kriitilisel vaatajal kahtlused, mine tea, ehk on tegemist lavastuse või mingi filmitrikiga. Ka siia oleks tulnud rohkem valgust heita.

Inimese olemus avaldub teatavasti suhetes, ent Lintropite portreteeritavad on üksikud. Kuidas kujutada neid? Ei jäägi muud üle kui kasutada monoloogi, las inimesed räägivad oma suhetest teiste inimeste ja ühiskonnaga ise. See aga tähendab, et mõlemad peavad olema pälvinud vaataja täieliku usalduse, sest juttu, mida enda kohta räägitakse, kahtlustab vaataja kõige rohkem. Mõlema portreteeritava avalus ja siirus vaatab meile ekraanilt vastu, arvan, et ka kõige umbusklikum vaataja ei kahtle üheski öeldud sõnas. Nii muutuvadki need ühelt poolt täiesti vastandlikud ja teiselt poolt absoluutselt sarnased inimesed meile sümpaatseks, ja see tunne püsib üle aegade.
Autorid ei ole oma tegelasi ise hinnanud, nende suhtumine väljendub helitaustas.“
Remsu, O. (2005). Päts oli keiser, Laidoner juht [Hannes ja Renita Lintropi dokumentaalfilmid "Cogito, ergo sum“ ja "Šurale"]. Sirp, 11. märts, lk 17.

Lauri Kärk: „Renita ja Hannes Lintrop on tuntud ennekõike dokumentaalfilmide tegijatena, olgugi et nende filmograafiasse kuulub ka 1988. aastal toonase Kesktelevisiooni tellimusel valminud lühimängufilm «Meister». Võiks ju öelda, et Lintropid on osanud õigel ajal õigeid filme teha - olgu selleks mitmes vallas tegutsevat Hardi Volmerit portreteeriv «Meie aja kangelane» aastast 1988 või «Kõik inimese heaks - kõik inimese õnne nimel!» omaaegsest IME programmist aastal 1989.

Samas peaks olema ilmne, et Lintropide kuulsaimate, enam tunnustust pälvinud filmide «Cogito, ergo sum» (1989) ja «Shurale» (1990) edu pole taandatav üksnes heale vaistule materjali leidmisel (miks peakski seda oskust kuidagi alahindama?!). Ega huvitava portreteeritava leidmine - nagu «Cogito» Karl Peterson või «Shurale»-filmi Aleksandra Sadovskaja - veel iseenesest huvitavat filmi ei pea tähendama. Inimene peab ka kinoekraanil avanema, teda tuleb filmi vahenditega avada, üksnes nii võib ta vaatajaile lähedaseks ja huvitavaks saada.“
Kärk, L. (1995). Renita ja Hannes Lintrop. Postimees, 27. nov.

Tiia Linnard: „Kaevuri-film pole Lintropidel esimene kord Ida-Virumaal filmida. Kümmekonna aasta eest valmis neil dokumentaalfilm "Šurale" - Kiviõli tuhamäge valvavast töötajast -, mis tõi autoritele 17 rahvusvahelist auhinda. "Kui me seda filmi tegema hakkasime - siis oli just selline väga sinimustvalge periood -, ütlesid kõik, et Lintropid on nüüd täitsa ära pööranud: selle asemel, et lippu lehvitada, lähevad nad tuhamäe otsa vene mutist filmi tegema," meenutas Hannes Lintrop.“
Linnard, T. (2002). Kohtla-Järvel linastub tõsielufilm usklikust kaevurist [Arvo Iho draama "Karu süda" ja Renita ja Hannes Lintropi tõsielufilm "Läbi pimeduse", mh ka filmist "Šurale"]. Põhjarannik, 22. märts.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm