Sääsk ja hobune (2001)

Autor Mikk Rand oma filmist

“Algselt plaanisin seda filmi sõjadraamana, kus sääsed hobust taga ajavad, selline “Mad Maxi” stiilis film. Aga hobune keeldus kogu suve jooksul pikali viskamast, tal oli ikka selline tüüpiline eesti temperament. Siis tegime selle ümber folkmuusikafilmiks,” räägib verivärskest animatsioonist lavastaja Mikk Rand. /---/
“Nimetaksin seda efektianimatsiooniks, sest ühtekokku on pandud palju erinevaid stiile: hobune on filmitud natuuris karjamaal, sääskede pealik ja parm on nukud, sääskede armee loodud arvutianimatsioonis ning hobuse asemel kasutame ka veel lamenukku, kes pikali püherdama viskub,” räägib eri tehnikatest kokku sobitatud loo autor Mikk Rand filmi tehnilisest poolest.
Jahilo, V. (2001). Film: Hobuse ja sääse sõda Eesti moodi. SL Õhtuleht, 27. apr.

Esilinastus väliekraanil ja internetis

Filmi "Sääsk ja hobune" esilinastub Tallinna kesklinnas - Rävala pst. väliekraanil (Kaubamaja ja Radisson SAS ristmikul) kell 20.00-21.00, kokku toimub seal kolm seanssi. Seansside vahel annab livekontserdi ansambel Operatsioon Õ. Kes mingil põhjusel Rävala puiesteele filmi vaatama minna ei saa, see võib esilinastust jälgida Delfi internetiportaalist. Multi Filmi tiim ütleb, et Eestis pole varem ükski professionaalne film interneti vahendusel esilinastunud. Esilinastusel tutvustatakse ka suvel mööda Eestit sõitma hakkavat kinobussi. Seda sellepärast, et multifilm sai Eestis 70-aastaseks.
Multikas esilinastub õues (2001). Eesti Päevaleht, 24. apr.

Filmist kriitiku pilguga

Peep Pedmanson: "Hoopis ambitsioonikamalt on tehtud Mikk Ranna “Sääsk ja hobune”, mille puhul sääse sisust olulisem on sääse vorm. 3D-animatsioonis loodud sääskedel eluslooduses vastet ei ole, küll aga on päriselt olemas nende vastasvõistleja, hobune. (Stsenaariumi järgi peaks sääskedest jagu saama üksainuke hobune, tänutiitrite järgi otsustades läks Rannal hobuseid vaja vähemalt nelja kopli jagu! Seetõttu oleks huvitav teada, mis siis tegelikult võtteplatsil juhtus ja kellel rohkem konte murdus, sääskedel või hobustel.)

Kaadrisse jõudsid hobused siiski ükshaaval, ja peab nentima, et õnnestunult. Eriti just töödeldud värvigamma ja ka koos hobusega üle forsseeritud taustatoonid võimaldavad hobusel ja sääskedel ühes ja samas kaadris visuaalselt usutavalt toimetada; kardetud 3D konflikti live-pildiga ei tekkinud. Osavasti on välditud — valdavalt küll 2D-animatsioonis levinud, enamasti puhttehnilisest spetsiifikast tulenevat — esteetilist vastuolu sumbuurselt staatilise fooni ja liikuva figuuri konkreetsuse vahel. Pilt on tervik."
Pedmanson, P. (2001). Sääse sisu ja vorm [animafilmidest "Romanss" ja "Sääsk ja hobune"]. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 100-103.

Kristiina Davidjants: "Film, mille juured aga täiesti kindlalt eesti pinnases peituvad, on “Sääsk ja hobune”. Kui muinasjutusarja “Ääremaa lood” esimene film rääkis itelmeeni muinasjutu vareste ja hiirte võitlusest ning oli teostatud lamenukktehnikas, siis nüüdseks on ikkagi kolm aastat mööda läinud – juba “Sääse ja hobuse” esilinastus oli uusima tehnika viimane sõna. Kes viitsis, vaatas filmi internetiportaalis, kes viitsis veelgi rohkem, läks kaubamaja juurde ja vaatas esilinastust Tallinna Ametiühingute Maja seina väliekraanil. Mainigem sedagi, et Mikk Ranna filmis põimub video 3D-animatsiooniga. Jätkates endiselt minevikus loodud teoste vahel sorimist, meenub mulle ilmselt mitte just eriti laialt tuntud kunagine Urmas E. Liivi tudengipõlves tehtud film “Säid Sobe”, mille mõtteliseks järglaseks “Sääsk ja hobune” olla võiks. Mõlemas mainitud filmis saab ürgeesti alge suure nätaka campi vastu nina. Et siis pärast tõusta sama targalt, kui oldi enne lööki.

Nii nagu “Peata ratsanikus” lasi Pikkov oma kauboil mõtteliselt ühest dimensioonist teise jalutada, nõnda mängib erinevate maailmade kohtumisega ka Mikk Rand, ainult et tema filmis toimub eri dimensioonide kokkupõrge reaalsel kujul, situatsioonis, kus videos filmitud hobusel tuleb võidelda 3D-sääskedega. Ja pole midagi öelda – selline erinevate tehnikate kõrvutamine/vastandamine annabki üsna veenvalt edasi filmi konfliktsituatsiooni. Hobune võitleb teda kiusavate sääskedega, taustaks kõlamas kas meeskoorilaul või leelotamine. Suhtlevad aga allegoorilised tegelased omavahel koomiksitest tuttavate jutumullide vahendusel. Sarnaselt peata ratsanikuga mängivad ka siin filmis omad läbimõeldud sümbolid, kindlad märgid, läbi aegade tuttavad karakterid ning kui filmi lõpus hobune sääskedest võitu saab, ei takista see siiski sääski kuulutamast, “et sääserahvas on tänasest päevast peale kõige vägevam rahvas maailmas!”. Filmi lõpp näib olevat otseses seoses enne tiitreid eksponeeritava kirjaga, kus Mikk Rand pühendab filmi “Sääsk ja hobune” kõigile eestlastele tehnikahuvilistest matsideni, tarkadest lollideni."
Davidjants, K. (2001). Kujundeid ja õpetussõnu [animafilmidest "Peata ratsanik", "Sääsk ja hobune", "Tulelaeva kulid"]. Sirp, 1. juuni, lk 16.