Avaleht » Filmiliigid

Sõprusvisiit (1964)

Soome president külastas Nõukogude Eestit

Dokumentaalfilmid Kestus: 20:41

Huviinfo

Presidendi külaskäigust Eestisse

Naaberriigi presidendi külaskäik Eestisse jättis eestlaste teadvusesse sügava jälje, andes ühtlasi lootust eestluse säilimisele. Sellest räägiti legende veel aastakümneid hiljem.

Ajalehes Postimees ilmunud ülevaates, mis kajastas visiidi 40. aastapäevale pühendatud konverentsi Tartus (12.03.2004) nenditakse, et neljakümne aasta eest „Kääriku suusaretkega eestlaste mällu jäänud Soome president Urho Kaleva Kekkonen oli kui köieltantsija – ta uskus eestluse püsimisse, kuid keelas soomlastel suhelda väliseesti ühendustega.

Esimese välismaa riigipeana 1964. aasta märtsis okupeeritud Eestit külastanud Kekkoneni visiidi parim tulemus oli aasta pärast külaskäiku avatud regulaarne laevaliin Tallinna ja Helsingi vahel. Legendaarse visiidi ajal läks rahva suus käiku isegi omaette sõna kekkoneerimine. Sõna tähendus on sama, mis Potjomkini küla.

Visiidil ajakirjanikuna kaasas käinud professor Eero Saarenheimo on Helsingin Sanomate veergudel meenutanud, et poed, kuhu Kekkonen võis sisse astuda, laaditi kiirkorras kaupa täis, Tartu Ülikooli peahoones olid liudadel apelsinid, mis kadusid kohe, kui president oli lahkunud.“

„Juba enne Teist maailmasõda Eesti-Soome hõimuliikumises osalenud Kekkonen avaldas presidendina soovi Eestit külastada juba 1958. aastal, kuid siis korraldas Moskva talle külaskäigu Usbekistani. Mitteametlik visiit sai teoks 1964. aasta märtsis, pärast külaskäiku Poola. Kekkoneni Poolas saatnud delegatsioonist võeti Eestisse kaasa vaid kokk, presidendiproua kammerneitsi ja ülemkelner, ülejäänud delegatsioon sõitis Helsingisse. Lennuväljal tervitas Kekkonen Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeest Aleksei Müüriseppa eesti keeles ning jätkas seda kogu oma visiidi vältel.

Tartus Ülikooli aulas peetud rahvusromantilise kõne pidas Kekkonen samuti eesti keeles. Kirjanik Friedebert Tuglas arvas tol korral, et Soome president kõneles paremat eesti keelt kui eesti tollased juhid. Kõnes kasutas Kekkonen 26 korda sõnu Eesti, eestlane ja eestlus ning vaid ühe korra NSV Liit.“

Samuti  konverentsil kõnelnud professor Pekka Lilja sõnul „ilmnes Kekkoneni Eesti-visiidi hind paar kuud pärast selle lõppu. „1964. aasta mais pidas Kekkonen oma estofiilist sõprade ees kinnise kõne, milles toonitas, et soomlaste kohus on aidata eestlusel säilida. Samas andis ta estofiilidele käsu lõpetada kõik suhted eesti pagulusega. Nii maksis Kekkonen Moskvale oma reisi kinni.“
Suusamees Kekkonen taastas silla Eesti ja Soome vahel (2004). Postimees, 13. märts.

Aulakõnest Tartus

Varje Sootak kirjutab artiklis „Kui Kekkonen Tartus käis“ presidendi legendaarsest aulakõnest järgmist: „Juba teel kõnetooli saatis Kekkoneni aplaus, maruliseks muutus see teda eesti keeles rääkimas kuuldes. Mis siis imelikku, et Soome president eesti keeles kõneles? Eesti ülikooli aula ju. Ei, see oli tollal rohkem Nõukogude Eesti Tartu Riikliku Ülikooli aula, kus sageli vene keelt kõneldi. Ja kõik olid seltsimehed, mitte härrad ja prouad.

Kekkonen alustas sellest, et Soome kirjanduse Seltsi peosaali rõdudelt vaatavad saalisolijaid ka eestlased Koidula, Kreutzwald jt. Oli see vihje meie aulale, kus tema selja taga valvas Lenin? Ta meenutas varasemat kirjanduse ja rahvaluule koostööd, rääkis, et teaduse ja kunsti alal ning ilukirjanduse tõlkimisel on praegu kokkupuuted nõrgad. /---/

Kui palju üliõpilasi seda otse aulas kuulis? Sissepääs oli kutsetega. Kuid Kekkoneni kõne kandus kiiresti edasi, mis siis, et seda täielikult ei avaldatud ning riikliku telegraafiagentuuri ETA mitteametlikus ülevaates isegi ei mainitud, et kõne oli eesti keeles. Pealegi rääkis president ka vanameister Tuglasest, kes alles hiljaaegu oli kirjandusloos maha tambitud. /---/

Kirjanik Ülo Tuulik /---/ pidas Kekkoneni kõne tähtsaimaks sõnumiks, et eestlasi peeti nende omas keeles rääkimise vääriliseks kõige tähtsamas ja pühamas kohas, väärikas aulas. Ajakirjanik Enn Anupõld on märkinud, et olusid arvestades oli tegemist julge soomlase julge seisukohavõtuga ning oli seda kaalukam, et kõike Eestis öeldut loeti Moskvas suurendusklaasiga. /---/

Tartus oli aga ülikooli ümbrus rõõmsast rahvast tulvil, plaksutati ja tervitati. Ja seisti seni, kuni külalised peahoonest väljusid. /---/ Kiiruga oli remonditud lõunasööki pakkuv restoran Volga, Pargi hotell, lapitud aedu ja võõbatud majaseinu. Kõike seda hakati hiljem kekoneerimiseks kutsuma. Proua Sylvi Kekkonen kohtus veel kultuuriinimeste ja teadlastega, endine sportlane ja spordijuht Urho Kaleva Kekkonen sõidutati aga Volgast kohe Käärikule.“

Artikli terviktekst:
http://www.ajakiri.ut.ee/artikkel/445
Sootak, V. (2014). Kui Kekkonen Tartus käis. Universitas Tartuensis, Ajalugu, aprill, nr 4.

Kääriku suusaretkest

Presidendi suusamatk Käärikul andis ainet mitmetele legendidele. Rahvas rääkis mõnuga sellest, kuidas ta rajal KGB-lased maha raputas jms. Tema läbitud suusarada (17 km) hakati kutsuma Kekkoneni rajaks, samuti ristis rahvasuu sauna, kus ta pärast suusatamist käis, Kekkoneni saunaks.

Varje Sootak: „Soome presidendi Käärikule viimine oli suur saavutus ja julgustükk. Polnud ju eestlastel taolise külalise vastuvõtu kogemusi ega tingimusi. Õnneks olid Kääriku õppe- ja spordibaasil juba moodne peahoone ja ühiselamu. Eelnevalt olid Käärikule saadetud ettevalmistusi tegema tudengid, muusikud ja teised. Presidendipaari vastuvõtuks kohandati ruumid ümber. /---/

Kuid 64-aastane Soome president oli heas füüsilises vormis ja soovis koos eestlastega suusatada. Selleks oli kehakultuuriteaduskonna õppejõu Heino Tidriksaare juhtimisel ette valmistatud suusarada. Julgeolekumehed tiirlesid Käärikul juba mitu päeva varem, uurisid hoolikalt läbi kõik, ka suusaraja ümbruse, sest rada ei tohtinud elumajade lähedalt mööda minna. Otse Kääriku mäest allalaskuva rajaga sai president suurepäraselt hakkama, teised tema lähedal olnud mitte. Kohe presidendi taga sõitev julgeolekumees kukkunud esimesena. Kekkonen, dekaan Fred Kudu, Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja Arnold Green ja Tartu linna täitevkomitee esimees Heino Sisask sõitsid aga kõvas tempos edasi.“

Sootak, V. (2014). Kui Kekkonen Tartus käis. Universitas Tartuensis, Ajalugu, aprill, nr 4.
http://www.ajakiri.ut.ee/artikkel/445

Kääriku sündmusi meenutab filmimees Enn Säde: „Nädalapäevad enne suuri sündmusi hakkavad lumesahad Otepääl edasi-tagasi kihutama, suisa kolm-neli korda päevas ning ETKVLi söökla läheb kaheks päevaks kinni. On märts 1964 ja meie tore kamp noori filmiinimesi Tallinnfilmist uudistab neid sündmusi suurisilmi. Teeme väikest suusalaagrit, lund on sel talvel vägevalt. Siis loksub kõik paika: Salajane info president Kekkose tulekust siiakanti jõuab loomulikult õige aegsasti rahva kõrvu, söökla avatakse jälle, aga seal on nüüd uued kardinad, laelambid ja ettekandjatel värsked esindusriided. /---/ Kui siis raadiost saame teada, et presidendipaar on juba Tartus, aulakõnegi peetud ja liikumas Käärikule, on otsus muidugi üksmeelne – Käärikule! /---/

Mingi ime läbi oleme oma suusamatka Otepäält Käärikule väga täpselt ajastanud ja kui me veel lõõtsutame, ilmubki korteež ja suur Tšaika-auto, Soome lipp pardal. Kääriku on alles välja ehitamata, mäe peal on uus maja, ehtsa TRÜ spordibaasini läheb veel aega. /---/

Kibekärmelt oleme nüüd üleval ja sulandume osavalt asjameeste sekka, keda ju ootamatult vähe näha. Võttevalmis televisioonikolleegid, Rein Karemäe sebib mikrofoniga, meie oma operaator Hans Roosipuu tammub jalalt-jalale, mõned tuntud fotograafid on platsis, rahvariides lilleneiud lõdisevad märtsiõhtupooliku pakases, seltsimees Müürisepp näikse läkiläkis ringi tatsavat. „President“ ju temagi. /---/

Praegu räägivad siin kõik Kekkose suusatama-minekust, seda oligi ju oodata. Hans Roosipuu on üsna murelik, vaja oleks filmida seda sõitu, aga pole suuski. Mingist muust operaatori liiklusvahendist, näiteks mootorsaanist, pole me veel undki näinud. Meie, Kääriku mäele sisseimbunud suusasellide hulgas on filmioperaatorid Jüri Garšnek ja Mati Kask ning Mati rababki Hansult kobaka Konvase-kaamera, lisakassetid ja jõuab just õigeks ajaks. Ametlikest akrediteeringutest või erilubadest pole aega isegi mõelda, sest president Kekkonen on õuel, suusariided seljas ja suusapaar kaenla all, kaks mereväemundris adjutanti näikse ka kaasa suusatavat. Kekkonen kutsub Müüriseppa kaasa, see teeb kätega rahvusvahelise liigutuse, et läheb sikutiga järvele kala püüdma ja sauna kütma! Meie poolt lähevad kaasa Fred Kudu, Arnold Green ja kas mitte ka Heino Lipp. Igatahes on filmiarhiivis Heino Lipu võetud amatöörfilm siinsest sõidust.

Ja mingid muidu-mehed, küllap KGBst, kuis teisiti. /---/ Oleme ammu tagasi Otepääl, taevas on juba pimedaks kukkunud, kui uksest variseb sisse meie vapper operaator Mati Kask. „See vanamees on hull, ta pani niisuguse tempo peale, et kõik jäid maha (s.t rada jäi kagebeevabaks!). Püüdsin suusateed lõigata, et ette jõuda, kaamerakolaks kah raske kaelas, silme ees võttis mustaks …“

Nojah, suusatada 64aastase pühapäevasuusatajana tollastel suuskadel 17 kilomeetrit ajaga üks tund ja 15 minutit paneb imestama veel tänagi… Tallinnas Harju tänaval paneb režissöör Parvel kokku kaheosalise ringvaate „Sõprusvisiit“ ja arhiivis leidub teade, et selle koopia kingitakse ka president Kekkosele. /---/ Lõputiitrites Mati Kase nime ei leidu, ehkki paar-kolm plaani naabrite presidendi soolosuusatamisest on meenutamist väärt veel tänagi.“

Artikli terviktekst:
Kuidas operaator Mati Kask presidendiga võidu suusatas ...

Säde, E. (2009). Kuidas operaator Mati Kask presidendiga võidu suusatas. Sirp, 19. juuni, lk 31.


Põhjalikumalt Kekkoneni külaskäigust Eestisse:

Pekka Lilja ja Kulle Raig. Urho Kekkonen ja Eesti. K&K Kirjastus, 2007.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm