Avaleht » Filmiliigid

Sõda pärast sõda (2002)

Filmi kommentaarides on kasutatud tekste Mart Laari raamatust "Metsavennad"

Dokumentaalfilmid Kestus: 52:10

Huviinfo

Filmist kriitiku pilguga

Andres Laasik: "Peeter Simmi filmi pealkiri "Sõda pärast sõda" on tegelikult väga tabav. Millal lõppes eestlasele Teine maailmasõda? Vahest alles Vene vägede väljasõiduga 1994. aastal võis öelda: Noh, nüüd on see sõda täiesti möödas." Sinnamaani oli tal suuremaid või väiksemaid jätkusõdasid. /.../

Metsas jätkunud Teine maailmasõda oli pikka aega eestlase elus midagi reaalset. Ja samas elulist. Reaalsus, mis elab mälestustes. Ja need mälestused on kummaliselt kiretud ja vaiksed. Mitte kedagi süüdistavad, tagantjärele asjade seisu nentivad.

Filmis astuvad üles viisteist inimest, kes räägivad killukesi oma metsavennaloost. Killud jäävadki kildudeks. Ükski elulugu ei saa ekraanil päriselt kokku. Isegi metsavenna lugu. Ehk siis lugu, mis koosnes põhiliselt metsa minemisest, vangilangemisest, piinamisest-ülekuulamisest ja vangilaagrist. Need tähised käivad filmist läbi, kuid neil puudub personaalsuse jõud. Pole konkreetsust. Kas on inimesi liiga palju, et keegi neist ei suuda piisavalt omaseks saada? Võib-olla. Tänavu Eestis valminud ajalooainelistes tõsielufilmides, nagu “Jätkusõja viimased sõdurid” (rež Enn Säde) ja “Külalised” (rež Piret Tibbo ja Rein Kotov), on piirdutud väiksema tegelaste hulgaga ja see on ilmselgelt tulnud kasuks. Iga mehe lugu joonistub välja selgemalt. /.../

Peeter Simm on tundlik filmilavastaja. Ta innustub oma filmi materjalist. Nii nagu rääkides peipsivenelastest, nii on ta ka metsavendade puhul kinni oma filmi objektides. Talle lähevad korda need inimesed, need inimsaatused. Seda on tunda, kuigi ta ei suuda selles filmis neid inimsaatusi tõsielufilmi looks kujundada. Paradoksaalsel kombel suudab Kaljo Kiisk sügaval stagnaajal tehtud “Metskannikestes” (1980) metsavendi rohkem romantiseerida ja idealiseerida, kui seda tehakse pärismetsvendi uurivas tõsielufilmis, kus autor oma sangaritele tuntavalt kaasa elab. /.../

Praegusel juhul jätab Simm tšekistid oma filmist välja. Ei tea miks? Eks ole nemadki osa tollest metsavendade ajaloost. Režissöör teeb tõsielufilmi, keskendudes vaid metsavendadele. Ja mis tuleb välja? Kiretute jutukildude mosaiik, kus ajastule omane dramatism on lahustunud ja haihtunud vahepeal mööda läinud aastakümnetesse. Surmahirmu pole isegi kaadri taga tunda. On vaid ilus Eestimaa loodus, jõed, puud, teed ja luhad. See on ühtekokku maastik, millest kasvab kaamera vahendusel välja pilt kodumaast. See on kulissideks kaamera ees metsavenna aegu heietavatele meestele ja naistele. /.../

Seega on kokku võttes väga hea, et Peeter Simm oma dokumentaalfilmi tegi. Nüüd tuleks astuda veel samm edasi ja teha kommertsprojektina dokfilmi "Forest Brothers. Armed Resistance in Estonia After WW II". Kõigile National Geographic´u ja Discovery reeglitele vastavalt, s.o koos faktoloogiaga, mida me kõik teame ja millest muul maailmal ei ole aimugi. Koos vastavate graafikute, metsapunkrite skeemide, August Sabbe surma ja ajaloolise kontekstiga.

Teha selline film oleks meie kohus. Tuleks rääkida just täna sovetivõimu poolt sõimatud terroristidest, kes kaitsesid meeleheitlikult omas ajas lootusetuna näivat aadet, millel oli antud teostuda hoopis teisel ajal ja relva asemel lauluga. Muu maailm võib vajada sedagi kogemust."

Arvustuse terviktekst:
Andres Laasik Roheline pataljon ideaalmaastikul
Laasik, A. (2003). Roheline pataljon ideaalmaastikul. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 105-107.

Vaata ka:

Metsavennad tänapäeval, http://www.esm.ee/public/projektid/5/metsavennad_tanapaeval.htm  (6.10.2012).

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm