Sõda (1987)

"Vennad" Riho Unt ja Hardi Volmer

Koos tehtud esimene nukufilm “Imeline nääriöö” näitas, et Unt ja Volmer töötasid tandemina hästi. “Me olime mõlemad režissöörid, kunstnikud ja stsenaristid, aga see toimis,” ütleb Volmer. “Me oleme väga sarnased, aga samas kompenseerime me teineteise puudujääke.”

“Me olime sünkroonis,” lisab Unt, “ja koos oli turvalisem töötada. Iga film algas ideest, nii et me istusime koos, joonistasime koos kadreeringu lahti, kuid siis pidime otsustama, mida kumbki teeb, sest ei olnud mõtet kõike dubleerida. Kuid kõige põhilisemad asjad tegime koos.” /---/

Pärast naljakat ja filosoofilist animatsiooni “Kevadine kärbes” (1986) tegid “vennad” filmi “Sõda” (1987). Väike nahkhiir kolib mahajäetud vesiveskisse. Ta elab oma elu rahulikult ning ei sega kedagi. Kuid ühel päeval ilmuvad mõned rotid ja hakkavad hoonet endale vallutama ning nahkhiire elu segama. Siis jõuavad kohale varesed ja hakkavad samuti käituma. Lõpuks võitlevad rotid ja varesed omavahel ning lõhuvad nahkhiire kodu ära. Ilmselge on paralleel Vene ja Saksa okupatsioonidega Eestis 1940-ndate alguses, aga “Sõja” tugevus on tema sõnumi universaalsus. See võiks juhtuda, ja on ka juhtunud, igal pool.

“Sõda” oli “vendade” neljas koostööfilm ning kuigi pärast seda tegid nad veel üheskoos filme, ei ole ükski neist eelmise neliku vääriline. “See oli loomulik areng,” ütleb Unt, “ühel hetkel me hakkasime erinevas suunas arenema. Alguses olime algajad animatsioonis ning huvi midagi luua hoidis meid koos.”

Robinson, C. J. (2003). Hing sees: 45 aastat "Nukufilmi" stuudiot II. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 88-94.

Filmi saamisloost

"Tahtsime teha filmi loomulikus keskkonnas, kuskil väga vanas ja maalähedases paigas, mingites varemetes või maamajas," ütleb Hardi Volmer. "Tegime paadiretke Lõuna-Eestisse ja seal oli palju vanu vesiveskeid. Hiljem sõitsime ringi Tallinna ümbruses, et samasuguseid kohti leida. Seejärel asusime keskonna põhjal lugu looma. Mis võiks sellises kohas aset leida? Küllap sõda." Volmer ja Unt kaalusid põgusalt ka inimsuuruses nukkude kasutamist, kuid et Rao Heidmets tegi parajasti "Papa Carlo teatrit", ei tahtnud nad teda järele "ahvida".
Robinson, C. J. (2010). Rmt: Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel: Eesti animatsiooni lugu.  Tallinn: Varrak, lk 177-180.

Katke intervjuust Hardi Volmeriga:

„Sõda” on ilmselt teie kõige auhinnatum film, mina pean parimaks „Kevadist kärbest” — ja arvaksin selle kümne eesti parema nukufilmi hulka. Oma lapsed on kõik armsad, aga siiski, millist filmi ise eelistad?
„Sõda” on ikkagi sügavaim jälg emotsionaalses mälus. Tõeline üleminekufilm.
Alustasime Randveres, suvel filmisime Lahmuse vesiveskis ja lõpetasime juba  Kaupmehe tänava paviljonis.
Teinemaa, S. (2008). Vastab Hardi Volmer. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 4-18.

Kunstinõukogu protokoll multifilmi "Sõda" läbivaatuselt

25.12.1987

S. Kiik: Hardi Volmer ja Riho Unt said ainet vadja muinasjutust "Lindude ja loomade sõda". Autoreid köitis kahepaikse nahkhiire idee, seda arendati edasi ja nii sündis originaalstsenaarium. Multifilmis on masside liikumapanemine raske ülesanne. Mulle meeldib kunstnikutöö, nukud on tehtud heal tasemel, nahkhiir on sümpaatne ja liigub hästi. Võrreldes eelmiste filmidega, on toimunud edasiminek ja tulemuseks on värske, omalaadne ja huvitav film, mis ei ole ainult sõjavastane, vaid väljendab autoritepoolset resoluutset protesti vägivalla vastu nii inimsuhetes kui ka ühiskonnas.

R. Raamat: Film väärib tähelepanu kogu eesti multiplikatsioonis. Film on kunstiline tervik kõigis oma komponentides: dekoratsioonis, nukkude teostuses, muusikas. Nauditav film!

R. Karemäe: Hindan filmi kõrgelt, sel on mitmekihiline sõnum. Filmis on olemas klassikalise muinasjutu kõik elemendid: on julmust, kangust, olelusvõitlust nii loomade kui ka hea ja kurja vahel. Film kannab suurt sotsiaalset sisu, on väga palju kõnekaid kohti. Head plaanid on rottidel, siin mängivad isegi kehad kaasa. Film on kunstiline tervik, tänusõnad autoritele.

V. Anderson: Mind hämmastas, et tehniliselt raske film on tehtud nii heal tasemel. Meil on varemgi proovitud natuuris võtteid teha. Hea on loomade ja lindude liikumine, naturalismi juures on säilitatud maitsepiir. Nahkhiir on sümpaatne.

A. Valkonen: Loomahäältes on toimunud meie multiplikatsioonis edasiminek, on saavutatud looduslähedane efekt ja see kannab mõtet. Film on tõsine, kuid on leitud groteskne lahendus.

ERA.R-1707.1.2649 Nukufilmi "Sõda" stsenaariumid, leping, kunstinõukogu protokoll ja otsus.

Üleliiduline Riiklik Kinokomitee andis filmile esimese tasustamisgrupi 21.01.1988.

Vaatajate lemmik festivalil Rjazanis

25.—28. augustini 1988 toimus Rjazanis V Nõukogude multifilmifestival, mille korralda­jaks kohalik filmiklubi. Sedapuhku oli konkursile valitud 22 põhiliselt mullu valminud paremat tööd. Võistlus kujunes tänavu eelmistest pingelise­maks: nimelt osalesid varem peaauhindu võitnud Eduard Nazarov ja Andrei Hržanovski, aga ka mitmed teised Liidu võimekaimad multifilmimeistrid.
"Tallinnfilm" oli esindatud viie taiesega: Priit Pärna «Eine murul», Riho Undi ja Hardi Volmeri «Sõda», Kalju Kivi
«Miks puud enam ei kõnele?» ning Rao Heidmetsa «Kaelkirjak» ja vastvalminud «Papa Carlo teater». /---/ Vaatajate ja filmiklubi­de diplomi pälvis «Sõda»,  kor­raldajaklubi aukirja «Papa Carlo teater».
Teinemaa, S. (1988). Võidukalt Rjazanist [V Nõukogude multifilmifestival]. Sirp ja Vasar, 16. sept, lk 7.

Arvamusi filmist

Läti kriitiku Agris Redovicsi ettekandest Kinomajas 

Üht gruppi („Serenaad“, „Miks puud ei kõnele“, „Magus planeet“ ja „Sõda“) iseloomustab kriitik kui filme-mõistujutte, mis erineva tehnika, vaimsuse ja leidlikkusega väljendavad üht üldtuntud ideed. /---/

Ka «Sõda» mängib tegelikult küllalt lihtsat ideed, kuigi seda ei saaks väljendada ühe sõnaga — ühe lausega. Filmis tulevad aga siiski eelnevatega võrreldes mängu teised kvaliteedid: siin on leitud väga õnnestunult peategelase nahkhiire kuju, kellega võivad end identifitseerida mitmed ja erinevad vaatajagrupid — intelligendid, väikerahva esindajad jt. See kvaliteet tõstab filmi üle ühetähendusliku mõistujutu. Aga film kui tervik mõjub küllalt ühetasandilisena, mida soodustab massistseenide (rotid, hakid) kasutamine — need on küll tõepoolest virtuoossed, kuid pidurdavad tegevuse edasiminekut. Väga mõjuv on viimane kaader nahkhiirega: paus pärast košmaari. Eelnenud filmidega võrreldes on «Sõjas» andekalt leitud kujundus, mängukoht jm.
Balbat, M. (1988). Omaenese edu auras [1987. aasta eesti multifilmide arutelu kokkuvõte]. Sirp ja Vasar, 13. mai, lk 7.

Avo Üprus: "Minu suhtumine «Sõjasse» on kaksipidine: Riho Undi ja Hardi Volmeri uus nukufilm meeldis mulle, ja sugugi mitte ainult üldinimliku süvahoovuse tõttu, mis filmi väga tõsiselt võetavaks teeb. Aga ometi pean tunnistama, et stsenaariumi lugedes ootasin enamat. /---/ «Sõ­jas» puudus tõesti see uudsus juba nukutasandil: rottide ar­mee põlvnes autorite esimesest nukufilmist, nahkhiir  meenu­tas «Nõiutud saare» kangelast; puudus see ootamatus, mis eel­mistes  teostes irriteeris. Teravad nurgad, kidad ja pendel­davad vedrud on sedapuhku kaetud korrektse kattega. Te­gemist on keerulise ja tööma­huka ning hea filmiga, mis süntee­sib eneses eelmiste tööde koge­musi üsna ühtlasel tasemel.

Eraldi võiks rääkida filmi ideest ja stsenaariumist, mis mõlemad nukufilmimaailmas eraldiseisvad ja ambitsioossed on. Nii nagu eksistentsiaalseks kiskuvas «Kevadises kärbses», nii on ka «Sõjas» ühte ruumilõiku, sedapuhku vanasse ves­kisse koondunud kellegi elu ja maailm. /---/

Massistseenid on töömahu­kad ja kujundlikud: vaimus­tav on rottide miiting, mis meenutab omaaegseid dokumentaalfilme, fanaatilisi truudusevandeid ja katakombides küpsevat vandenõu. Provokatsioon nahkhiire poolt (rottide meelitamine varesemunade kallale) ning sellele järgnev sõda on nahkhiire sissisõda. Assotsieerudes küll väikerahva  sõjakavalusega, mis pöörab omavahel tülli suured ja vägevad, on toimuv eetilisest vaatepunktist siiski vaieldav. /---/

Kat­kendlikus rütmis, tempokalt vahelduvad sündmused on ves­ki ja paviljoni tasapindadel laiali, heli on imetlusväärne: haukumises, kädinas ja viiksumises võime oletada tutta­vaid sõnu, käsklusi ja karjeid. Tuttav, oi kui tuttav on see üksteist õgiv ja lõpuks para­tamatult tundetu masinavärgi hammasrataste vahel häviv maailm! /---/

Siin on taas analoogid «Ke­vadise kärbsega»: ideetasandil ühe maailma hävitamises teise, esimesele  aimamatu ja mõis­tetamatu poolt, vormi ja teos­tuse tasandil maketi ja nuk­kude hävitamises naturaalse, tõeliselt oleva poolt (esimeses vesi,  teises tuli kui algelemendid).  «Kevadises kärbses» tulvas kraanist vesi, mis viis põrgusse  ämblikuvõrgu koos  selles piniseva seltskonnaga; kraani lahti keeranud inimene aga eemaldub öisesse linna.  «Sõjas» näeme samal põhimõttel toimivat loodusvaadet kohe pärast plahva­tust: tõelise veski varemed, imena mõjuv mets ja siis läik­leval veel peegelduv kuuval­gus.

Kus siis on siin lahendus? Kas  looduse enesessesulgunud ilus või looja eemalduvate sammude  kajas?
Autorid lubavad sõõrsilmal pageda öötaevasse ja surma ei ole enam.“
Üprus, A. (1988). Nukufilmist "Sõda". Sirp ja Vasar, 5. veebr, lk 7.

"Sõda" on üks vähestest animeeritud eesti õudusfilmidest. Siin askeldavad ringi gootilikud varesed ja rotid-katkukandjad, protagonistiks on aga mahajäetud veskis pesitsev nahkhiir, mõtisklev intelligent-üksiklane.

Ühel heal päeval tungivad tema mõnusasse vaikellu varesed ja rotid, laamendavad, riisuvad teravilja, lagastavad. Kahe halva valiku vahele sattunud nahkhiir jukerdab kord ühe, kord teise poolel, enamus aega aga piilub suurisilmi nurga tagant, kuidas kaks suurjõudu omavahel madistavad.

Täiskasvanud publik võib siit hõlpsalt välja lugeda allegooria Eesti Vabariigi saatusest II maailmasõja keeristes. Selline poliitiline õudukas siis. /---/

Filmil on äge disain - superrealistlik keskkond, kuhu on kokku kuhjatud igasugu "eestiaegseid" vidinaid. Veski interjööri, mehhanismide ja olustiku kajastamiseks  võtab see veerandtunnine lühifilm üsna julgelt aega. Kaamera kulgeb kohe mõnuga piki jämedaid laetalasid, peatudes hetkeks tolmusel aknal või räsitud teraviljakotil.
КИНОглаза: "Sõda" (1987), http://kinoglaza.blogspot.com/2013/10/soda-1987.html  (10.04.2015).