Suvesõda (1991)

Filmist ajaloolase pilguga

Kaupo Deemant: „Dokumentaalkaadrid viivad meid suvesõjast veidi ajas tagasi, meie silmade ees mööduvad teleris ja lektooriumides nähtud episoodid Punaarmee tulekust baasidesse 1939. aasta sügisel. Sellele järgneb revolutsiooni tegemine Vabaduse väljakul, kuuleme räuskamas rahvareetureist K. Säret ja J. Lauristini, millele järgnevad pildikesed sotsialistlikust ülesehitustööst. Tekib küsimus, kas eelmainitule ei kulutatud siiski liigset aega tegeliku suvesõja arvelt?

Asjalikust diktoritekstist tuleks esile tõsta 1941. aasta juuniküüditamist, millega pandi vagunisse üle 10 000 süütu inimese ja sõidutati Siberisse. Küüditamine on üks suvesõja mõistmise võtmeid, see viis mehi metsa juba enne sõja algust ja pani aluse 1941. aasta metsavendlusele.
/---/
Filmis nägime vaid väikest osa 1941. aasta sõjasuvel toimunust. Rohkem oleks tahtnud kuulda Eesti meeste relvastatud võitlusest. Mainimata jäid mitmed metsavendade tuntud juhid (ja nägemata nende ohvitserimundris fotod): majorid Hans Hirvelaan ja Friedrich Kurg, legendaarne kapten Karl Talpak, kelle põrm maeti ümber Metsakalmistule alles 1991. aasta hilissuvel.

On kahju, et üldse pole juttu „Erna“ grupi meestest, kes 1941. aasta juulis tulid Soomest õhu ja mere teel Põhja-Eesti metsadesse. /---/ Tundub, et filmimaterjali mõningase tihendamise ja vähem olulise väljajätmisega oleks saadud suvesõda näidata täiuslikumalt.
/---/
Nähtud dokumentaalfilm viib meid tundmatusse ja osaliselt unustatud suvesõtta. Ta pidi meid panema mõtlema. Teema aga pole kaugeltki ammendatud. /---/ Suvesõja järjefilmid võiksid, õieti peaksid olema eespool mainitud „Erna“ grupist ja mõnes maakonnas (näiteks Võrumaal) toimunust. Filmikaameraga jäädvustamisega peab ruttama, elava ajaloo tunnistajad ei ole igavesed. Filmimehed, palun teid, rutake!“
Deemant, K. (1992). Eestimaa suvesõjast kinolinal. Teater. Muusika. Kino, nr 9, lk 72-74.