Suur Tõll (1980)

Fakte filmi valmimisest

Kinostsenaariumi ettevalmistus: 01.06. - 15.08.1979
Režiistsenaariumi valmimine: 16.08. - 30.09.1979
Filmi ettevalmistusperiood: 01.10. - 23.12.1979
Võtteperiood: 24.12.1979 - 24.08.1980
Montaaž: 25.08. - 24.09.1980
Filmi üleandmine - 24. september 1980
Filmi maksumus - 81 000 rubla
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.1880: Joonisfilmi "Suur Tõll" eelarved, kalkulatsioonid.

Linastusluba nr MB-09452 väljastati filmile 04.10.1980: Filmi võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.

Info peale lõputiitreid:
Film taastati programmi Eesti Film 100 raames
Pildi digitaalne taastamine: Nukufilm OÜ / Tõnu Talivee
Heli: Film Audio OÜ / Ants Andreas
Taastamist toetasid:
Eesti Kultuurkapital, Eesti Filmi Sihtasutus
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium
© Tallinnfilm 1980/2011

Hinnanguid filmi arutelult Tallinnfilmi Kunstinõukogus

H. Kiik: Filmi tervikmulje on rabav. Mis siis on uutmoodi - üldiselt öeldes maalikunstialased avastused, ka liikumine ja joonis on omanäolised, kompositsioon ja episoodide lahendused, pinge. Maailma võiks see film tummaks lüüa. Parim joonisfilm Tallinnfilmis.

K. Haan: Ütleksin veel, et film on emotsionaalselt vapustav. Meil on tehtud kunstmuinasjutte, nüüd on jõutud vägilasmuistenditeni, millel on ka puhtinternatsionaalne väärtusfunktsioon - see on see, mida me võime teistele rahvastele pakkuda. Mõjuv film.

B. Kõrver: Muusika on siin filmis tegelane, võrdväärne komponent. Erakordselt kattuvad muusikaline kujund ja pildiline kujund. Hea süntees, õnnitlen!
Tallinn, 9. oktoober 1980.
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.1879: Joonisfilmi "Suur Tõll" lepingud, otsused, aktid.

Režissöör Rein Raamat filmi valmimisest

Rein Raamatu käe all valmisid sellised tähtteosed, nagu tugeva rahvusliku koloriidiga «Suur Tõll» ja «Põrgu», mida Nõukogude Liit küll kuigi heal meelel oma rahvale ei tahtnud näidata, ent mille paistel oli end siiski mugav rahvusvahelistel festivalidel progressiivse riigina eksponeerida.

Teid tsensuur ei kiusanud?
Nimme mulle küll keegi vastu ei töötanud. Mul ei olnud ka kunagi nii, et käsi oleks kogu aeg taskus rusikas olnud. Minu filmid lähenesid asjadele üldfilosoofiliselt, püüdsin neis mõtestada üldisemaid protsesse. See oli palju huvitavam. Kemplemist pole ma kunagi armastanud.

Parim film on teil kumb, «Suur Tõll» või «Põrgu»?
«Põrgu» on südamelähedasem. Arvatakse, et «Suur Tõll» on võimsam. Ma ei ole selle vastu. Üks on võimsam, teine on kirglikum, ütleme nii.

Tõite joonisfilmi juurde toonaseid eesti kunsti suurkujusid, «Suure Tõllu» joonistas Jüri Arrak, «Värvilinnu» Leo Lapin, «Lennu» Aili Vint, «Küti» Rein Tammik ... Miks te ise ei joonistanud?
Oli filme, kuhu minu käekiri poleks sobinud, seega, teisi kunstnikke kasutades sai idee selgemalt välja tuua. Kahju, et tänapäeval seda põhimõtet nii vähe kasutatakse, ikka kiputakse ise joonistama. Ma ei usu, et see kasuks tuleb. Nii kannatab filmi professionaalsus.
Kõik komponendid peavad olema võrdsed – selline on minu seisukoht.

Tõsi, ega töö kunstnikuga kerge ole. Iga kunstnik on isiksus. Ka mina pidin paljuski ennast salgama. See nõuab diplomaatiat, taktitundelisust, hirmsat moodi kannatust. «Suurt Tõllu» tehes surusid kaks kunstnikku enda mina maha, et joonistada nagu Arrak. Tema tegi valmis tegelaskujud, teised ülejäänu.
Saime konfliktita läbi. Kui vaenuväed filmilindi kehva kvaliteedi tõttu punaseks värvusid, alles siis tekkisid pretensioonid.

«Suur Tõll» on, kuidas nüüd öeldagi, väga isamaaline, kuidas see Moskvas vastu võeti?
Letti kutsuti mind siis, kui film juba väljas oli. Tuli kaebekirju, et kuidas nii, mis vaenlased need sellised on, budjonnovkad peas.
Tuumalu, T. (2006). Rein Raamat tiris eestlased joonisfilmi juurde [intervjuu, lisatud Priit Pärna kommentaar]. Postimees, 20. märts, lk 16.

Filmi "Suur Tõll" peakunstnikuks oli Jüri Arrak. Kuidas valite filmikunstniku?
Kui ma näen, et mõne teise vorm on ilmekam ja sobivam antud idee lahendamiseks, siis hakkan vastava kunstnikuga läbirääkimisis pidama. /---/
"Suure Tõllu" puhul tegi Jüri Arrak tüübid ja foonid; juures olid aga Heiki Ernits ja Valter Uusberg, kes omandasid Arraku stiili ja kompositsioonivõtted paari nädalaga. Kui meil oli pildirida paika pandud, siis tuli Arrak ja andis oma värvilahenduse, muutmata praktiliselt kompositsiooni, mille tegelikult olid loonud Ernits ja Uusberg minu juhendamisel. Tekkis väga tore sulam, mis annab küllaltki orgaanilise ja moonutamata ettekujutuse Jüri Arraku stiilist. /---/

Kuidas tulite üldse Jüri Arraku peale?
Meil oli Arrakuga juba mitu aastat varem olnud jutuajamine ning ta oli nõustunud seda tegema. Kui aga filmiga alustasime, oli tal mitu pannood pooleli ja ta ütles ära. Töötasime alguses Arrakuta üle kahe kuu. Tundes, et oleme ummikteel, läksime Arraku käest nõu küsima. Arrak vaatas veerand tundi joonistusi ja ütles, et tuleb ja teeb selle ise ära. Kahe nädala pärast olid kõik tüübid valmis, nii nagu nad filmis on, ainult paberi peale joonistatud."
Teinemaa, S. ja Ruus, R. (1991). Vastab Rein Raamat]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 5-14.

Vaata ka:

Anima tsoon: Rein Raamat │ERR │Digihoidla, http://arhiiv.err.ee/vaata/47195

Edu Varna festivalil

Võistluskategoorias, kus konkureerisid filmid pikkuse­ga 5—15 minutit, tuli esikohale ja pälvis peaauhinna režissöör Rein Raamatu joonisfilm «Suur Tõll». See ei jäänud aga ainukeseks tun­nustuseks: režissöör Priit Pärna filmi «...ja teeb trikke» hinnati ««Balkanturisti» Interhotellide Ühenduse» asutatud ja festivali põhižürii määratava parima lastefilmi eriauhinnaga «Karusell».
Kuidas publik reageeris, mida arvati? Rein Raamatu «Suures Tõllus» hinnati ter­viklikkust ja omanäolisust.
Pärn, P. (1981). "Tallinnfilmi" multifilmide edu Varna festivalil [muljeid festivalilt, kus auhinna pälvisid "Suur Tõll" ja "...ja teeb trikke"]. Sirp ja Vasar, 6. nov, lk 11.

Filmist ajakirjanduses

Jaan Ruus: „Siin, maalikunsti maailmas, tunneb Rein Raamat end hästi. «Suur Tõll» on sama laadi edasiarendus: mängufilmilik süžee (Raamatu kõik filmid on rangelt süžeelised), sobivalt valitud kunstniku maksimaalne rakendamine, kunstikujundite ja värvi suur osa, tõsidus (tõsimeelsus?). Muusika, millele Raamat on alati rõhku pannud, on L. Sumeral palutud isegi enne filmimist kirjutada. «Suur Tõll» sobib Raamatu loomelaadile ja on ühtlasi tema kunstitaotluste ja metoodika senine tipp.“
Ruus, J. (1982). Multimarginaale [animafilmidest "Suur Tõll", "Klaabu kosmoses", "Harjutusi iseseisvaks eluks", "Ohver", "Välek Vibulane"]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 38-47.

Jaak Olep: „Filmis on suur osa Lepo Sumera muusikal: tema loodud loitsud toetavad aktiivselt Arraku visuaalset ürgsust ja määravad filmi tempo. Filmil on nõutavat arhailist atmosfääri, ja see annab Tõllu tegemistele ja võitlemistele suu­rema veenvuse, kui seda Raa­matu mõne nüüdisaegsemal filmikangelase tegevusel on olnud.

Kui mõne sõnaga puudutada ka filmi vajakajäämisi, siis on minu arvates siin olulisem dramaatilise arenduse nõrkus. Läbi filmi jäävad meeleolud ja pinged liialt ühelaadseks, mistõttu filmi lõpp tundub juhuslikuna, väljaarendamatuna.“  
Olep, J. (1981). “Suur Tõll” ekraanil. Sirp ja Vasar, 23. jaan, lk 10.

Riina Ruus: „Film on kavandatud eepilise teosena: tegevustik hargneb rahulikult, autorid ei sekku tõepärasena esitatavasse mütoloogilisse sündmustikku. Autorite suhtumine kujutatavasse avaldub vaid kaudselt: filmi sündmustikku saadab koor — rahva anonüümne kaadritagune hääl. Filmi-Tõll on rahva iseloomu kehastus: olemuslikult eesti talupoeg, koondab ta endasse rahva kogemused. Tõll mõtleb aeglaselt, ta on pikaldane, korralik, kinnine, karm ja kangekaelne. /---/

«Suure Tõllu» eepilises maailmas tegutsevad kolm vastandlikku jõudu: rahvas (ja Tõll), välisvaenlased ja Vanapagan. Viimane neist tegutseb alati omal käel, välisvaenlastega ta pole seotud. Traditsiooniline Vanapagan on aeglaselt toimiv ja pikaldane, aga vastandina rahvavanemlikule Tõllule on ta kuri, rahvale vaenulik jõud. Eesti kunstis on juba ammugi välja kujunenud Vanapagana kujutamise traditsioon. Filmis antakse Vanapagan uudses pildilis-plastilises lahenduses: ta on liikuv, kiire, sõjakas — täielik vastand Tõllule. /---/

Helilooja L. Sumera loob «Suurele Tõllule» muusika, mis, lähtudes R. Raamatu stsenaariumist, omandab iseseisva helindi väärtuse. Helilooja kasutab kordusprintsiipi, mis on seotud eesti regivärsilise rahvalaulu olulise ülesehitusliku põhimõttega: parallelismide kasutamisega. «Suure Tõllu» muusika on ehitatud põhiliselt muusikalise juhtmotiivi paljudele transformatsioonidele. Filmimuusika lindistamisel osales kammerkoor «Ellerhein». Koor esitab kordusvärsse regilaulule omases skandeerivas stiilis. Sumera muusikal on filmidramaturgia seisukohalt keskne roll: rahva sümboolne koondportree luuakse koori kasutamisega, pildirida vaid toetab helis väljendatut.

Alles pärast filmimuusika valmimist ja muusika eripära arvestades asub tööle režissööri valitud peakunstnik J. Arrak. Tähelepandav on Arraku kui kunstniku loomupärane kooskõlalisus muistendi naiivprimitiivse maailmakäsitusega: tarvitseb vaid meenutada Arraku loodud fantastilisi olendeid, et mõista tema tavatut lähedust müütide maailmale.

«Suurt Tõllu» visualiseerib Arrak primitivistlikus laadis. Kangelased — eriti Tõll ja Piret — on rõhutatult rohmakad, puised, kohmakad, arhaiseeritud. Teadlikult kasutab ta proportsioonimoonutusi. (Muide, ka keskaegsetele gravüüridele on iseloomulikud proportsioonilised kõrvalekalded: näiteks pea suhteline suurus kehaga, labakäte asend jne.)

Juba eespool oli viidatud Arraku värviskaala otsesele seostuvusele filmi ideestikuga ja dramaturgilise funktsiooniga. Tähelepanuta ei saa ent jätta sedagi, et rahva kujutamisel rakendab Arrak saarte rahvariietele omast värviharmooniat (Muhu tanude ja käisekirjade kollase ja oranži üleminekud pruunidesse toonidesse näiteks). Tuleb tõdeda Arraku otseseost rahva kunstivaraga. Tema looming, tema kujundid ja stiil kuuluvad nüüdisaegsesse kunstikeelde.

Sedasama aga tuleb tingimata öelda ka joonisfilmi muusika kohta: kuigi Sumera, nagu öeldud, toetub regilaulu traditsioonidele, ei kasuta ta ühtki konkreetset regilaulu muusikalist motiivi. Filmi muusika mõjub üheaegselt nii rahvuslik-rahvalikuna kui ka tänapäevasena.

Režissöör R. Raamat suunab lahinguepisoodides liikvele suured massid ja need on äärmiselt dünaamilised stseenid. Just pingestatud ja võimsate lahinguepisoodide kestel kujuneb rahvast portree. Meie multifilmis ei ole siiani veel keegi loonud nii võimsat, filmikoesse sulatatud kujundit rahvast. «Suur Tõll» jõuab esimesena nii kõrge üldistuseni. Vaid kahest osast koosnev multifilm omandab tänapäeva eepose mastaabid!“ /---/
Ruus, R. (1982). "Suur Tõll" ja eesti multiplikatsioonikoolkond. Teater. Muusika. Kino, nr 8, lk 51-54.

Maris Balbat: „Rein Raamatu «Suur Tõll» näitab müüdi tänuväärsust joonisfilmi ainena: kui leitakse teemale adekvaatne lahendus, nagu siin on sündinud, langevad muud pisiasjad ära, jääb totaalne filmielamus.“
Balbat, M. (1982). Eesti joonisfilmi sisulisest küljest [aruteluõhtu Tallinna Kinomajas]. Sirp ja Vasar, 7. mai, lk 11.

Sergei Assenin: „Film "Suur Tõll" tõuseb esile originaalse stiili, erilise rütmi ja dramaatilise pingestatusega ühendatud eepilise monumentaalsusega, punakaslillas gammas väljapeetud selge värvilahendusega, samuti range läbimõelduse ja iga üksiku kaadri kompositsioonilise väljendusrikkusega.“
Assenin, S. (1986). Bumerangi lend [režissöör Rein Raamat]. Rmt: Etüüde eesti multifilmidest ja nende loojatest. Tallinn: Perioodika, lk 76-77.

«Suur Tõll» kutsus esile elavaid reageeringuid ning palju poleemikat. Pressikonverentsil küsiti: kas ei peaks multifilmis olema kõik kena ja silmale ilus vaadata? See andis võimaluse vastata, et kui me peame multifilmi kunstiks, siis ei tohiks talle kunstlikke piiranguid seada (seda võib ehk teha kommertsfilmi puhul). Oli tunda, et auditoorium jagas üksmeelselt seda seisukohta: vastust kviteeriti aplausiga.
Pressikonverentsil esitati ka küsimusi filmi algmaterjali kohta. Eestit tunti siiski suhteliselt hästi, teati, et on tegemist maaga, mille juurde kuuluvad saared jne. /---/
A-grupis jagas «Suure Tõlluga» teist auhinda tšehhide M. Macoureki, A. Borni ja J. Doubrova film «Kompleks».
Raamat, R. (1982). "Suur Tõll" auhinnaga Ottawast [vestlus Ottawa III multifilmide festivalist]. Sirp ja Vasar, 3. sept, lk 11.

Filmile tagasivaatavalt

Chris J. Robinson: „Film on huvitav selle poolest, kuidas Raamat segab isiklikku ja eepilist. Tõllul on küll superkangelase omadused, samas on ta sama kodune ja haavatav kui need, keda ta kaitseb.“
Robinson, C. J. (2010). Rmt: Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel: Eesti animatsiooni lugu [inglise keelest tõlkinud Kristjan-Jaak Kangur]. Tallinn: Varrak, lk 102-107.

Andreas Trossek: „Aga miks valis Rein Raamat "Suure Tõllu" filmiprojekti ikkagi Jüri Arraku? Arrak oli ka filmi tegemises pigem taustarollis, luues filmile vaid tüübid ja foonid ning andes värvilahenduse, kuid muutub siinkohal huvitavaks kui omamütoloogilise kunstnikutüübi musternäide, kes elab 1970.-1980. aastatel keset nõukogude reaalsust oma kultuurilises "elevandiluutornis". Arrak on hea näide okupatsiooniaastatel eestlaste jaoks eeskätt ideoloogiliselt olulise kunstniku kohta, kes iseenda personaalsesse väärtushinnangute maailma kapseldununa kujutas endast kollektiivse rahvustunde jaoks midagi äärmiselt olulist. Ta oli rahvuskonservatiivselt meelestatud kunstipubliku silmis justkui alati "ajanud eesti asja", teinud "õigeid" eetilisi valikuid. /---/

Teatavasti koosneb Jüri Arraku ühe kuulsama nõukogude perioodi maali "Jüri võitlus lohega" (1979) sisuline allegooria esiteks nii konkreetse kristliku müüdi isikustamisest ja "kodustamisest", sest pühak on muundunud eestipäraseks Jüriks ja draakon loheks kui ka müüdi ümberkirjutamisest: Jüri pole lohet võitnud, vaid hoopis lohe on söönud ära kangelase, kes (millegipärast) ellujäänuna jätkab oma (lootusetut) võitlust draakoni
keres, endast võitu saanud peletist odaga "seestpoolt õõnestades". Just säärase imago ja avaliku kuvandiga kunstnik osutus animarežissööri Rein Raamatu tõsikunstiliste püüdluste kontekstis parimaks valikuks. See oli valik, mis legitimeeris "Suure Tõllu" valmimisel Raamatut kohaliku kultuuriavalikkuse silmis ning tõi talle tänu Arraku visuaalse keele vormilisele eripärale loorbereid nii nõukogude kui muu maailma animaringkondades.
Trossek, A. (2006). Rein Raamatu ja Priit Pärna joonisfilmid nõukogude võimudiskursuses. Ambivalents kui allasurutud dominantne kultuurikood totalitarismis [animafilmid "Suur Tõll" ja "Eine murul"]. Rmt: Fiktsioon ja film [Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on Art and Architecture = Studien für Kunstwissenschaft, 4]. Tallinn, lk 98-128, ill.

DVD ilmumise puhul 2013:

"Eesti joonisfilmi teerajaja Rein Raamatu multikad võivad nii mõnelgi disney-fännist lapsel hirmu nahka ajada.

Eks tagantjärele vaadates olid kõik nõukogude Eesti filmitegijad suured vabadusvõitlejad. Kunstnik Jüri Arrak joonistas Suurele Tõllule sinimustvalged silmad. Sõjaaja laps, Joonisfilmi rajaja Rein Raamat aga elas “Suure Tõllu” filmis (1980) välja oma minevikupaineid – õhus olev halb energia, mis teda lämmatas, vajas rituaalset hävitamist. Kõik need koolipoisi mälestused küüditamistest, õhulahingutest, ähvardustest seina äärde panna olid jätnud jälje.

Raamat meenutab mälestusraamatus “Värvilindu otsimas”, et aastaid pärast sõda aeti koolitäis lapsi lahtikaevatud ühishaua juurde, kus lebasid traatidega kinni seotud laibad. Kunstiinstituudis õppides kuulas ta vaikides, kuidas häid vanu eestiaegseid õppejõude häbivääristati, sest nad polnud piisavalt punased.

Üldse on häbitunne ja piinlikkus kaks tugevat emotsiooni, mis Raamatu mälestusraamatus domineerivad. Sest ta on millegipärast seisukohal, et inimese mõttemaailm jääb niisuguseks, nagu see lapsepõlves kujunenud on, inimese unistuste suunda muuta ei saa.

Paradoksaalne küsimus, miks loob inimene ise inimvaenulikke keskkondi, kummitab Raamatut tema viimase, 1988. aastal valminud joonisfilmini “Linn” välja.

Ei mingit disney tilulilu

Igatahes on kõik need isiklikud läbielamised omakorda paljusid eesti lapsi hiljem unenägudes kummitanud, taustaks “Suure Tõllu” film. Vanapaganast sai filmis kõige halva kehastus, mis kunagi on Raamatuga juhtunud.

Ja kui rahvusvahelisele publikule festivalidel kõneldi sellest, et igal rahval on olnud vaenlasi ja igal rahval on vabadusepüüe, siis Eesti parteibossid ja Moskva tšinovnikud mõistsid kohe, et tegu pole mingi universaalse sümboolse kunstiga – need vaenuväed punastes budjonnovkates on ju meie mehed!

“Kui “Põrgu” ja “Linn” välja arvata, olen alati püüdnud teha selge ja lihtsa sõnumiga filme, mis on vaatajale mõistetavad. Mõistetavad ka oma sümboolsuses. Samas ei saa sümboleid niisama tekitada, et võtan kätte ja teen ühe. Neid peab kasvatama,” selgitab Raamat mälestusraamatus.

Suurem osa inimesi tuli 1971. aastal loodud Joonisfilmi tööle teadmisega, et hakatakse tegema Disney-laadseid lastesõbralikke filme, kuid Raamatul olid teised plaanid. “Soovisin luua isikupäraseid ja omanäolisi joonisfilme täiskasvanutele.”

Raamatule imponeeris joonisfilmi puhul just see kujuteldava, kunstniku fantaasiast sündinud, väljamõeldud maailma elustamine. Mis sest, et inimestevahelised suhted ja probleemid olid samad mis pärismaailmas. Kuid need olid seal teravamal, kontsentreeritumal kujul. Ta valis kaks suunda – resoneerimine kaasajaga, väljendades seda satiiri, poeesia või halastamatu ratsionalismi kaudu. Teiseks suunaks sai rikkalik folkloorne materjal (“Suur Tõll”, “Kilplased” jms).

Tõll kõrvuti karupoeg Puhhiga

Selle üle, kas Rein Raamatu filmid lastele vaatamiseks ikka passivad, peab ilmselt iga lapsevanem ise otsuse langetama – lapsed on ju erinevad. Mõne loovus saab võib-olla innustust ja laps joonistab hiljem nädalate viisi detailseid lahingustseene, teine saab aga Suure Tõllu vaatamisest hirmuunenäod. “Kilplased” (1974) ja “Rüblik” (1975) on kogumikul kindlasti kõige lastesõbralikumad teosed.

Raamatu filmide komplekt ongi pigem valik teoseid, millega nõukogude lapsed üles kasvasid, kimp kujundeid, mida vaadates oma elule tagasi vaadata: mida ma enne multikate vaatamist hommikul sõin; kas pidžaama tuli ära võtta ja riidesse panna või võis padja ja tekiga telekatuppa minna; kes olid minu sõbrad, kui hiljem õue või lasteaeda läksin; millised olid mu mänguasjad ja mis mänge me mängisime?

Tol ajal näidati lastele hommikuti valimatult kogu Joonisfilmi toodangut, kuigi lastele tehtuid oli nende hulgas vaid 30% ringis. Neid näidati kõrvuti vene “Karupoeg Puhhi” ja “Kolmanda planeedi saladustega”, kolme sõbraga Prostokvašinost ja Potsataja ja Genaga. Nii et 40ndaid astuvad noored saavad neid filme vaadates omaenda lapsepõlve meenutada küll. Sest sellele põlvkonnale ei rääkinud keegi, et Raamat neid filme tegelikult laste hirmutamiseks ei teinud, ta tegi neid oma hinge puhastamiseks. Ta tegi kunsti, mis oli mõeldud täiskasvanutele.

Aga näidati neid õigele vanuserühmale vaid välismaa festivalidel. Nõukogude Eestis vaatas tulevane filmitegija Andres Maimik hommikul “Kütti” (1976) ja “Antenne jääs” ja võdistas täiskasvanuna õlgu: “Mulle käis tohutult pinda, kui (hommikul) tuli mingi Eesti kunstanimafilm, mingi mehe eksistentsiaalsed ponnistused keset jäätunud tühermaad... Ma ei saanud aru, miks peab last kurnama sellise asjaga".”
Raamat puhus Suurele Tõllule ja kilplastele elu sisse [Rein Raamatu animafilmide DVD](2013). Eesti Ekspress, 21. nov, lk 66.

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

Rein Raamatu animafilmid on sarja 9. DVD, ilmunud 28.11.2013. Sellel on järgmised filmid:

Lend (1973)
Värvilind (1974)
Kilplased (1974)
Rüblik (1975)
Kütt (1976)
Põld (1978)
Suur Tõll (1980)