Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Su nimi olgu Iisrael (2004)

Sisukokkuvõte

Irina Stelmachi dokumentaalfilm Euroopa juutide saatusest Eestis aastatel 1942-1944.

Endine koonduslaagri vang, nüüd Münchenis elav proua Helga Verleger nõustub 2001. aastal külastama Eestit, et koos filmigrupiga käia läbi endised vangilaagrid ja meenutada möödunud aegu. Leinaringkäik algab Raasikult, kuhu 1942. aastal toodi vangiešeloniga Berliinist ka 17-aastane Helga. Raasiku jaamas ootasid tookord bussid ja veoautod, Helga saab koos isaga autole, ema ei näe nad enam kunagi. Vangid viiakse Jägala b-laagrisse, kus nad pannakse sorteerima tuhandetelt vangidelt ära võetud esemeid, villased riided saadetakse rindele. Laager likvideeritakse 1943 kevadel, enamik vange lastakse maha Kalevi-Liival. Helga viiakse üle Patarei vanglasse, kust tüdrukud käivad kirkadega sadama rususid lahti raiumas. Mõne aja pärast viiakse Helga üle Vaivara koonduslaagrite süsteemi. Tollal sealkandis elanud Arvo Puu meenutab, kuidas talunaised püüdsid õhtuhämaruses vangidele traataia alt toitu sisse lükata, ta mäletab, kuidas ohvitser lõi juuditüdruku käest piimakannu maha. Järgnevad Goldfieldsi laager 1943-1944, töö põlevkivi-kaevanduses Ereda laagris 1943-1944, kus vooderdatakse saepuruga Wehrmachtile kaevikuid. Naised hoitakse meestest eraldi, kuigi on ka perekondi ja rasedaid naisi. Naistel aetakse pea paljaks, meestel jäetakse triip keset pealage. Vahetevahel lasevad laagri arstid naisvangidel end lahti riietada, et kontrollida, ega keegi pole rasedaks jäänud, rasedad viiakse ära. Nüüd on siin massimõrvapaigas mälestusmärk hukatutele. 1944 viiakse Helga jälle Tallinna, juunikuus deporteeritakse ta koos teiste vangidega Poolasse, siin pääseb ta hukkamisest tänu kaasvang Bellale, kes lükkab ta teise laagrisse üleviimist ootavate tüdrukute hulka. Viimane surmamarss Helga elus on 1945. aasta jaanuaris, üheksapäevane teekond Immenheimi. Vangidele ei anta süüa ega juua, jalas puukotad, eluisu on kadunud, kuid ometi õnnestub neil Bellaga põgeneda.

Eestis tegutsev Iisraeli sõprade rühm külastab Iisraelis kibutsit, mille on üles ehitanud vangilaagrites ellujäänud Poolast ja Baltimaadest pärit juutid. Kirjanik ja kirjastaja Benjamin Anolik elas siin kolm aastat, ehkki Juudi riik pakkus neile võimalusi ka mujale asuda, ent nad hoidsid väga kokku.
Ilmar Laherand meenutab, et 1942 juunis seisis Klooga aedlinna raudteeharul kaubarong loomavagunitega, kust aeti välja inimesi. Ta leiab sealt mahakukkunud raamatu tundmatu kirjaga, see on juudi keeles. Sel päeval tuuakse Kloogale esimene rongitäis vange, nende hulgas on ka Benjamin Anolik koos isa ja vennaga. Klooga laager oli kõige õudsem kõigist laagritest, meenutab Anolik, töö oli raskete betoonist vaiade valamine punkrite toetamiseks. 1944 viiakse nad Lagedile üle, siis teatatakse, et nad evakueeritakse ja asutakse teele, kuid Lagedil osa vange hukatakse, ka Benjamini isa. Teised viiakse Patareisse, sealt edasi Kloogale, kus nad hukatakse ja põletatakse. Benjaminil õnnestub koos vennaga põgeneda. 1994. aastal avatakse Kloogal monument hukkunud juutidele, see saab teoks endiste vangide eestvedamisel, kelle hulka kuulub ka Benjamin Anolik. Aleksander Pikton loeb luuletuse oma tapetud kallima mälestuseks, Erika Shein-Suits meenutab oma juudi rahvusest hukatud abikaasat. Antakse ülevaade juutide praegusest kultuurielust, heidetakse pilk kogu juutide tagakiusamise ajaloole ja nende riigi vastuoludest Palestiinaga.