Avaleht » Filmiliigid

Hääl maa ja taeva vahel (2006)

Siiri, hääl maa ja taeva vahel

Dokumentaalfilmid Kestus: 46:00

Huviinfo

Filmi saamisloost

Eesti Päevaleht, 22.01.2002: „Peagi valmib Mark Soosaare dokumentaalfilm "Siiri, hääl maa ja taeva vahel", mille võtted toimusid ka Mongoolias. Seal seetõttu, et Siirit huvitab budism ja Budha kloostrid, vahendab ajakiri Nädal.

"Tõenäoliselt algab film episoodiga, kuidas Siiri ühes mäekurus päikesetõusu ajal proovib, kuidas mäed talle vastu laulavad. Aga kui filmima hakkasime, läks meie alt kaks ratsanikku mööda ja need laulsid talle vastu," meenutab Mark muheldes. "Mongoolia on äärmiselt musikaalne maa. On võimatu leida jurtat, kus ei osataks laulda. Iga ema või isa laulab oma lapsele hällilaulu. Mida meil suhteliselt vähe tehakse: paljud inimesed häbenevad laulda," jätkab Mark. "Kohtusin poisikestega, kellele ma möödunud aastal õpetasin Kihnu hällilaulu. Neil oli siiamaani meeles...."

Kaks aastat tagasi toimus Chaplini kunstikeskuses Siiri Sisaski personaalnäitus. Siis sai Mark Soosaar Siiriga rohkem tuttavaks. Pärast seda tekkis mõte hakata temast filmi tegema. Koos käisid nad Prantsusmaal filmimas ja möödunud aasta sügisel Mongoolias.

Kaks aastat tagasi käis Siiri Tiibetis. Aga siis Mark temast filmi veel ei teinud. Ja tagantjärele Budha kloostreid pidi käimist oli Soosaarel kõige lihtsam korraldada Mongoolias. Selle riigiga on Soosaarel eriline side ka sellepärast, et seal elab tema poeg.

"Kõrilaulmine ja need idamaised muusikainstrumendid on Mongoolias täpselt samuti olemas nagu Tiibetiski. Mongoolia ja Tiibet on otsapidi territoriaalselt koos ja ka kultuurid on liikunud ühelt maalt teisele. Seoses lamaismi levikuga 16. sajandil ja budismi tulekuga Mongooliasse muutus ka Mongoolia budistlikuks riigiks," teeb Soosaar lühiekskursiooni ajalukku. "Sotsialismi ajal muidugi püüti seda hävitada, nüüd taastatakse uuesti olemasolevate riismete peale."

Mark Soosaar teeb filmi Siiri Sisaskist (2002). Eesti Päevaleht, 22. jaan.

Filmist kriitiku pilguga

Livia Viitol: „Pole olemas kaht sarnast Mark Soosaare filmi. Filme tehes tundub ta alati ületavat mingi vaid talle teada oleva rajajoone, lähenedes nii omaenda „Väikese Printsi maailmale”, mille juurde kuulub vääramatu intuitsioon. Soosaare filmidega on nii, et mida aeg edasi, seda hapramaks jääb piir mängu- ja dokumentaalfilmide vahel. Viimasteski on lavastuslikkust ja improvisatsiooni — mängu. Ent ka siirust, vahel jahmatama panevat, vahel naljakat, kuid alati mõtlema ärgitavat.

Siirus on ka Siiri-filmi kandetala. Filmi autor eksperimenteerib siin julgemini kui kunagi varem. Ebatraditsiooniline on film selleski mõttes, et autor on ka ise oma filmis tegelane, mitte pelk kaadritagune hääl, vaid kohati päriselt kaadris — kaasa mängides ja samas ometi suveräänne oma iseolemises. Tähelepanuväärseks tuleks seda filmi pidada ka sel põhjusel, et siin liigutakse n-ö üksikult üldisemale ja püütakse lahti „muukida” üht üsna tundlikku ja vist ka ebatraditsioonilist teemat — kunstniku üksildust.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
KUIDAS PORTRETEERIDA HÄÄLT? - Teater. Muusika. Ki
Viitol, L. (2008). Kuidas portreteerida häält? Teater. Muusika. Kino,  nr 2, lk 106-109.

 



Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm