Serenaad (1987)

Arvamusi filmist

Läti kriitiku Agris Redovicsi ettekandest Kinomajas 

Üht gruppi („Serenaad“, „Miks puud ei kõnele“, „Magus planeet“ ja „Sõda“) iseloomustab kriitik kui filme-mõistujutte, mis erineva tehnika, vaimsuse ja leidlikkusega väljendavad üht üldtuntud ideed. /---/

Mitte alati ei rikasta sedalaadi filmid meie vaimset maailma. Kõige enam kehtib öeldu ≪Serenaadi≫ kohta. Niisugused romantilised konstruktsioonid selgelt piiritletud hea ja kurjaga, apelleerides vaataja halemeelsusele ja identifitseerumissoovile, ei lisa tihti uut tõde. Enamasti peetakse sobivaks esitada selliseid elustatud esemetega lavastusi koledas tühjas ruumis. Muidugi ei saa eitada ≪Serenaadi≫ autorite oskust animeerida esemeid jne. Sellised filmid jäävad etüüdi, harjutuse tasemele, mis väljendavad: seda tuntud tõde saab öelda ka niimoodi. Nõnda jäävad nad mänguks mängu pärast.
Balbat, M. (1988). Omaenese edu auras [1987. aasta eesti multifilmide arutelu kokkuvõte]. Sirp ja Vasar, 13. mai, lk 7.